Foto: David Jewiss / Pixabay

Eesti kogemus pagulaste ja sõjapõgenikega on enne Vene-Ukraina proksisõda olnud pigem tagasihoidlik ja stabiilne, ilma suuremate laineharjadeta. Nii ei ole me pidanud rinda pistma ka probleemidega, millega on kimpus näiteks Rootsi – Delfi kirjutas mõned päevad tagasi, et “verine vägivald tänavatel sunnib Rootsit leebest immigratsioonipoliitikast loobuma” ning ERR kajastas augustis, et “Rootsi on ainus riik Euroopas, kus kuritegevus on tõusuteel“.

Ukraina sõjapõgenikega seotu on Eestis kulgenud valdavalt sõbralikult ja sujuvalt, kuid leidub neidki, kes küsivad, et äkki salakavalamad ukrainlased kasutavad sõjaolukorda lihtsalt ära ja esitlevad end põgenikuna, kuigi nende elukohas üldse sõjategevust ei toimugi, küsides, et miks on linnapilti ilmunud nii palju uhkeid Ukraina numbrimärgiga autosid? Telegram küsib siinkohal muidugi vastu, et kas siis ainult vaesed tohivad olla sõjapõgenikud ja ainult vaeste kodusid pommitatakse?

Kuid Saksa kirjanik ja piloot Peter Haisenko pani kirja, kuidas tunnetab Ukraina põgenikega seotut tema – on ju Saksamaalgi põgenikega pikaajaline kogemus. Miks on Berliini maaalused parklad äkitselt täis Ukrainast pärit luksusautosid, kuidas välismaalased endiselt Odessas pidutsemas käivad ja mis pistmist sõjategevusega on Kiievil, mis asub rindejoonest ca 1000 km kaugusel. Haisenko arvates mängib siin võtmerolli Saksamaa sõbralik põgenikepoliitika: “Kas pole ahvatlev iga ukrainlase jaoks kasutada võimalust näha teisi Euroopa osi, kui see ei maksa peaaegu midagi?”

Avatud ühiskonnas peab rääkima teemade erinevatest tahkudest ja mitte takerduma tabudesse, vastasel juhul leiame end varsti väga must-valgest ühiskonnast. Avaldame Haisenko arvamusartikli pisut lühendatud kujul.