Kolumnist Teilo T. London räägib, kuidas toimub meie rahandussüsteem, kas ta ikka toimib ja millised vahendid võiksid raha asemel olla kaupade ja teenuste ostmise/müümise/vahendamise alternatiiviks.

Probleemid riikliku rahaga

1. Raha on võlg. Raha tekib Euroopas juurde siis, kui erapank laenab Euroopa Keskpangalt raha. Majanduse kasvamiseks on vaja, et tootjad ja tarbijad laenaksid raha erapankadelt ning suureneks ringluses oleva raha hulk. Samas kasvab ka võlg. [1]

2. Raha jagamise üle otsustavad erapangad. Kogu raha, elektrooniline ja sularaha, on ringlusesse toodud erapankade poolt. Erapangad ei lähtu sellest, kas investeering on ühiskonnale oluline, vaid sellest, kui suur on investeeringu kasumlikkus. Pangad soodustavad oma tegevusega lühiajalist spekuleerimist ja börsid on muutunud globaalseks kasiinoks. [1]

3. Inflatsioon on paratamatu. Kui käibel oleva raha hulk kasvab kiiremini loodud kaupade ja teenuste väärtusest, tekib inflatsioon ja käibel oleva raha väärtus väheneb. [1]

4. Intressimaksed toovad kaasa majanduskasvu. Kui kliendid maksavad erapangale kogu laenu tagasi, väheneb laenusumma võrra käibel oleva raha hulk. Laenu intressidena pangale makstud rahast saab aga panga omand. Seega vajavad panga kliendid rohkem raha, kui nad on laenanud, et maksta tagasi ka intressid. See lisahulk raha luuakse juurde uute võlgade abil. Et vältida majanduskriiside teket, peavad käibel oleva raha hulk ja reaalmajandus kasvama. Pideva majanduskasvuga kaasneb looduse hävitamine ja reostamine, sest keskkonnast olulisemaks peetakse maksimaalse kasumi teenimist. Et Maa ressursid on piiratud, pole reaalmajanduse lõputu kvantitatiivne kasv võimalik. [1]

5. Pankurid, finantsistid ja võlakirjade omanikud omandavad 35–40% kogu majandussüsteemis loodavast rikkusest. Raamatus “Occupy Money” kirjeldab professor Margrit Kennedy hämmastavat tõsiasja – kõigist maksetest, mida elu jooksul sooritame, kulub võlgade intresside katteks 35–40%. Iga tootmisahela lüliks olev majandussubjekt lisab oma tootmiskuludele intressikulud – kulud, mille maksab kinni lõpptarbija. Kõik tootmisahela osadeks olevad kaupmehed, tarnijad, hulgi- ja jaemüüjad on nimelt oma tegemistes täielikult pankade krediidist sõltuvad. [2]

Alternatiiv riiklikule rahale – kohalik kaupade ja teenuste vahetussüsteem

Tavaliselt mõtleme, et raha saab olla vaid selline, nagu see praegu ja juba sajandeid varem on olnud – miski, mida on napilt, mis on väärtuslik just oma nappuse tõttu ja mille saamiseks peame võistlema teiste inimestega. Selle vahendi piiratud kättesaadavuse pärast kahjustavad inimesed oma tervist, keskkonda ja kogukonda. Suur hulk inimesi on lõpuks töötud, annavad alla ja ei soovi enam sellisest ebainimlikust võistlusest osa võtta. Praegused majandustoetused lükkavad tõeliste põhjuste teadvustamist edasi ja ei paku püsivat lahendust. Kas on olemas alternatiiv riiklikule rahale, mida oleks külluses ja mis paneks kohaliku majanduselu õitsema? [3]

Enamik kogukondi ning isegi riigid sõltuvad olulisel määral impordist ja ekspordist ning on kergesti mõjutatavad väliste tegurite poolt. Kogukonnarahad aitavad luua isereguleeruvaid majandusvõrgustikke, mille liikmed saavad piiritletud süsteemis omaenda raha väljastada ja kasutada. Kogukonnaraha võib esmapilgul tunduda millenagi, mis eraldab kohalikud majandused globaalsest turumajandusest, kuid on olemas ka vahendeid, mis võimaldavad integreerida need eraldatud võrgustikud suuremasse majandusruumi. [4]

LETS, algselt lühendatud väljendist “let’s do it” (teeme ära, ingl k), kuid nüüdseks on täheühendist saanud lühend mõistele “local exchange trading system”, mis eesti keeles võiks olla “kohalik kaupade ja teenuste vahetussüsteem” (KKTV). Esimene KKTV rajati Michael Lintoni initsiatiivil Kanadas aastatel 1982–1983, reaktsioonina kohalikule majanduslangusele. Hiljem on KKTV-mudel levinud edasi ingliskeelsetesse maadesse ning Prantsusmaale, Saksamaale, Jaapanisse ja Argentinasse. Tuhanded inimesed on kasutanud kohalikke kaupade ja teenuste vahetussüsteeme, mis algselt olid üksteisest sõltumatud. [4]

Arveldamise lihtsustamiseks on KKTV ühik võrdväärne riikliku rahaga. Vahetussüsteemi liikmete kontojääk on alustades null, riiklikku raha sinna üle ei kanta. Kui alustav liige vaatab kuulutusi ja soovib midagi pakutavat, luuakse süsteemi raha juurde ning tema kontojääk muutub negatiivseks. Negatiivse kontojäägiga kaasneb kohustus tulevikus kogukonnale oma võlg tasuda, viies selleks kontojäägi nulli või positiivseks. Intresse negatiivse kontojäägi eest ei nõuta. Seda vahetussüsteemi nimetatakse ka vastastikuse krediidi süsteemiks. [4]

Vahetussüsteemis on liikmete register, mis hõlmab eraisikuid, firmasid ja organisatsioone, ning kuulutuste kataloog, milles on välja toodud liikmete poolt pakutavad kaubad ja teenused. Kaupade ja teenuste eest võib maksta, kombineerides KKTV ühikuid ja riiklikku raha, kuid andmebaasi salvestuvad vaid vahetussüsteemi ühikutes tehtud tehingud. Süsteemi halduskulusid aitavad katta teenustasud KKTV ühikutes. Teiste liikmete kontojääk ja käive on avalikud, liikmetel pole kohustust kõigi soovijatega kaupa teha. Moodne viis on kasutada arveldamisel kiipkaarte, sooritatud tehingud sünkroniseeritakse internetis. Veelgi ajakohasem on kasutada arveldamiseks nutitelefoni rakendusi. [4]

Alternatiiv riiklikule rahale – ajapangad

Ajapangandus on teenuste vahetussüsteem, milles rahaühikute asemel kasutatakse ajaühikuid. Ajapangandus tekkis USA-s 1980. aastate alguses. Aastaks 1990 oli Robert Wood Johnsoni Fond investeerinud ajapangandusse 1,2 miljonit USA dollarit vanurite hoolekande parandamiseks. Tänapäeval on 26 riigis aktiivseid ajapanku, Suurbritannias üle 250 aktiivse ajapanga ja USA-s rohkem kui 276 ajapanka. [5]

Rahaühikut, mille väärtus on alati väärt tund aega ükskõik millise kliendi tööd, nimetatakse Ameerika Ühendriikides ajadollariks ja Suurbritannias ajaveksliks (time credit). Terves maailmas tegutsevad ajapangad enamasti ühtse skeemi järgi. Asjast huvitatud inimene registreerib ennast, märgib ära teenuse, millega soovib olla ajapanga liige ja valib, millist teenust tahab ta oma töö eest vastu saada. Edasises on talle toeks projekti koordinaator, kes koordineerib klientide omavahelist tegevust ning vajadusel kontrollib ka tehtud töö kvaliteeti ja arvestab töötunde. Kui klientide vahel töötundide suhtes lahkarvamusi ei esine, pole koordinaatori kohaletulek vajalik, piisab temaga ühenduse võtmisest ja tehtud töötundide kirjapanekust. [5]

Ajapangandust kasutatakse, motiveerimaks inimesi tegema ühiskonnale kasulikke töid. Laste õpetamine, vanainimeste eest hoolitsemine, naabrite abistamine – need on tööd, mida tehakse vabatahtlikuna ja mida turumajandus ei väärtusta. Aja eest, mille ajapanga liige kulutab kogukonnaliikmete sotsiaalseks heaoluks, saab ta ise teenuseid vastu. Lisaks ajavekslitele on liikmetel võimalik koguda enesekindlust, tõsta sotsiaalsete kontaktide arvu ja parandada oma oskusi. Kogukonnad kasutavad seetõttu ajapangandust tööriistana tugevamate kogukonnasiseste suhete moodustamiseks (sotsiaalse kapitali kogumine). [5]

Eesti kogukondlikud raha alternatiivid

Eestis on loodud mitmeid alternatiivrahasid, kõige tuntum neist on Eesti veksel. See on Tartu Hoiu-laenuühistu-sisene maksevahend, mida saab kasutada Tartu Hoiu-laenuühistusse kuuluvate ettevõtete või eraisikutega äri ajades, kusjuures kauba või teenuse ostmisel on üks euro võrdne ühe veksliga. Ühistu liikmed saavad soetada Eesti veksleid hinnaga 1 veksliühik = 0,90 eurot, mis tähendab arveldamisel 10% soodustust Tartu Hoiu-laenuühistu liikmest ettevõtja juures. [6]

2009. aasta septembris avati Õnnepank, mis on hübriid LETS-süsteemist, avalikust tööbörsist ning reputatsioonisüsteemist. Süsteemi arvestusühik on tegu ehk teenus, mida osalised üksteisele osutavad. Kaasühikuks on tänutäht, mis märgib sotsiaalset reputatsiooni ja mis antakse teo tegijale teo vastuvõtja poolt vabatahtlikult.

Eestis pole aktiivselt tegutsevat kohalikku kaupade ja teenuste vahetussüsteemi või ajapanka. Kui soovid Eesti KKTV ja ajapanga hübriidi loomisel kaasa aidata, soovitan liituda Facebookis grupiga “Alternatiivid riiklikule rahale” ja toetada võimaluse korral ühisrahastuskampaaniat.

Kasutatud materjalid: P2P foundation 1, Asia Times Online, The Money Problem, P2P foundation 2, Wikipedia 1, Wikipedia 2

Teilo T. London