Espak kirjutab, et liikvele läinud valeväide, väärinfo, väljamõeldis või ka teadlikult ideoloogilis-propagandistlikel eesmärkidel loodud kujutelm saab mingil põhjusel (tänapäeval tavaliselt selle väga sageda ülekordamise kaudu meedias) ühiskonnas üleüldiselt aktsepteeritud tõeks või käibefraasiks, mis tundub olevat niivõrd iseenesestmõistetav, et selle paikapidavuse kontrollimine tundub absurdne või mõttetu.

Napoleoni kompleks

Ta toob näiteks Napoleoni pikkuse: üldlevinud on teadmine, et Napoleon oli väga lühike mees ning sellest on tulnud ka alaväärsuskompleksi nimetamine “Napoleoni kompleksiks”. “Tegelikkuses põhineb mini-Napoleoni kuvand aga hoopiski Briti tollasest sõjapropagandast ning kõige enam ehk kuulsa karikaturisti James Gillray (1756-1815) Napoleonist ja prantsuse vaenlasest tehtud pilapiltidest. Napoleoni pisike kasv sai aga “kinnitust” juurde eelkõige seeläbi, et mõõtmiseks kasutatav ühik “toll” oli brittidel ja prantslastel erinev. Nimelt prantsuse toll (pouce) oli 2,707 sentimeetrit, inglise inch aga siiani 2,54,” selgitab Espak, et tavarahva ja keskmise sõduriga võrdluses võis Napoleon olla pigem ehk isegi pikemat kasvu mees.

Espak sedastab, et kui välja käidud teooria on piisavalt põnev ja näiliselt uuenduslik, et pälvida meedia või ka seal tegutsevate teadusajakirjanike tähelepanu, jõuab kaasajal iga ulme ja pseudoteadus laia lugejaskonnani sildiga “teadlased väidavad” ning teadusliku maailmapildi pitseri kvaliteedimärki kandvat toodet kiputakse sageli ka ilma kontrolli- või kriitikavajaduseta uskuma. Samal ajal aga sildistatakse erinevaid väidetavaid konsensusi või esitatud sensatsioonilisi avastusi pimesi mitte uskuvaid inimesi teadusliku maailmapildi vastasteks vandenõuteoreetikuteks või äärmuslastest konservatiivideks.