Foto: covid-medical.ca

“Totalitaarse või mis tahes muu diktatuuri valitsemise teeb võimalikuks see, et inimesi ei teavitata – kuidas saate oma arvamust avaldada, kui teid ei teavitata? Kui kõik alati sulle valetavad, ei ole tagajärjeks see, et sa valesid usud, vaid pigem see, et keegi ei usu enam midagi… Ja rahvas, kes ei suuda enam midagi uskuda, ei suuda otsustada. Ta on ilma jäetud mitte ainult võimest tegutseda, vaid ka võimest mõelda ja hinnata. Ja selliste inimestega saate teha, mida soovite,” tsiteerib Rutherfordi Instituudi asutaja ja president John W. Whitehead saksa politoloogi ja filosoofi Hannah Arendti sõnu. 

Täiuslik näide “lapsehoidjana” tegutsevast riigist on Hillary Clintoni väide, et võimud vajavad täielikku kontrolli, et muuta internet kasutajate jaoks turvalisemaks ja kaitsta meid ohtude eest. Clinton ei ole oma vastumeelsuses reguleerimata sõnavabaduse vastu internetis üksinda.

Kaheparteiline koor, kuhu kuuluvad nii presidendikandidaadid Kamala Harris kui ka Donald Trump, on juba pikka aega nõudnud sidepidamise korrakohasuse seaduse paragrahvi 230 nõrgendamist või kaotamist, mis sisuliselt toimib võrgutsensuuri kaitseks.

See on keeruline juriidiline probleem, mis hõlmab arutelusid puutumatuse, vastutuse, võrguneutraalsuse ja selle üle, kas veebisaidid on avaldajad, kellel on oma saitidele postitatud sisu eest toimetusvastutus, kuid tegelikult taandub see tsensuurikohale, kus ettevõte ja valitsus algavad ja sõnavabadus lõpeb.

Nagu Elizabeth Nolan Brown kirjutab Reasonile: „Nii parem- kui ka vasakpoolsed rünnakud pakkumise vastu on valmisolek kasutada mis tahes vabandusi – laste päästmine, eelarvamuste peatamine, terrorismi, naistevihkamise ja usulise sallimatuse ennetamine –, et tagada tsentraliseeritud kontroll neti üle. Nad võivad neid sõnastada erakondlikult, mis sobib hästi nende programmiga, kuid nende eesmärk on sisuliselt sama.

Teisisõnu kasutab valitsus teisitimõtlemise mahasurumiseks ja narratiivi kontrollimiseks mis tahes ettekäänet.

Internet võib olla viimane piir, kus sõnavabadus endiselt õitseb, eriti poliitiliselt ebakorrektse kõne ja desinformatsiooni puhul, mis panevad proovile meie nn egalitaarse pühendumise piirid (USA põhiseaduse – toim.) esimese muudatuse laiaulatuslikele põhimõtetele.

Internetis levib palju valesid ja valesid, domineerivad valesuunad ja valeinformatsioon ning levivad vandenõuteooriad. See on ootuspärane ja vastuseks peaks olema rohkem kõnet, mitte vähem.

Nagu kohtunik Louis Brandeis peaaegu sajand tagasi kirjutas: „Kui on aega paljastada arutelude kaudu valed ja eksimused, et kasvatusprotsesside abil kurja ära hoida, on abinõuks pigem rääkimine, mitte pealesunnitud vaikimine.”

Kuid valitsuse jaoks on need “desinformatsiooni” vormid terrorismi, narkootikumide, vägivalla ja haiguste seas kõrgel kohal: ühiskonna pahed on nii ohtlikud, et “meie, inimesed” peaksime olema valmis loobuma natuke oma vabadustest rahvusliku heaolu – turvalisuse nimel.

Muidugi ei öelda seda kunagi täpselt nii välja.

Sõda terrorismiga, sõda narkootikumide vastu, sõda illegaalse immigratsiooni vastu, sõda COVID-19 vastu: kõik need programmid said alguse õiguspärasest vastusest valitsue pakilisele vajadusele saada kontrolli relvadeks.