“Õnnelikkus tähistab psüühilist ja emotsionaalset heaoluseisundit, mida iseloomustavad positiivsed või meeldivad tunded vahemikus rahulolust intensiivse rõõmutundeni. Üheks õnnetundega kaasnevaks ajatuks küsimuseks on selle seotus rahaga. Ehk kas raha teeb õnnelikuks? Paljudest laulusõnadest leiab vastuse, et raha eest õnne ei saa. Teisalt jutustavad lugematud bluusilood vaesuse ja õnne puudumise kooseksisteerimisest,” arutles teadlane Kristjan Port Raadio 2 saates “Portaal”.

Üldiselt on ka teadlased jõudnud järeldusele, et vaestes riikides on inimesed samuti õnnevõimelised ja rikastes riikides pole seda hüve võimalik juurde osta. Pigem on märgatud, kuidas rikkused lisavad ellu kibedust külvavad probleeme. Rikkuse ja õnne teineteisest lahtiühendumist tuntakse kui Easterlini paradoksi tänu Richard Eastelinile, kes pööras rikkaks saamise ihaluse illusioonis elanud avalikkuse tähelepanu nimetatud probleemile juba 1974 aastal.

Aastatel 2008-2012 viis Gallup läbi ülemaailmse küsitluse, esitades eri riikide kodanikele järgmise küsimuse – „Palun kujuta ette kümne astmega redelit, millel null tähistab madalaimat ja kümme kõrgeimat astet. Oletame nüüd, et kõrgeim aste tähistab sinu jaoks parimat võimalikku elu ja madalaim aste sinu puhul kõige kehvemat võimalikku elu. Millisel astmel sa ütleksid, et täna seisad?“

Saades teada vastused ja vastajate riigid lisasid majandusteadlased Betsey Stevenson ja Justin Wolfers riikide juurde sisemajanduse koguprodukti, tähistamaks kodanike sissetuleku suurust. Juhul kui inimeste põhivajadused on kaetud, sest nende mittetagamine mõjutab kindlasti tajutavat heaoluseisundit, siis täiendava sissetuleku lisandumine ei tohiks inimeste positsiooni mõttelisel redelil kergitada. Järelikult võiks graafik paista välja nii, et see kerkib natukene aega koos SKP’ga kuni põhivajaduste katmise kulud on tagatud ja seejärel peaks graafik hakkama lamenduma.

Põhimõtteliselt, kui inimestel on rohkem raha ja nad saavad näiteks osta rohkem meelehead, ei pea lamendumine olema järsk. Ent see on olemas, sest rõõmsa elu ja sissetuleku vahel hakkab seos lagunema. Paraku selgus Gallupi andmeid uurides, et SKP tõus alates 15 000 dollarist aastas tõstis inimesi õnneliku elu redelil hüppeliselt ülespoole. Riikidevahelise võrdluse trendi analoogia kordus riikides sees, kui võrreldi seal elavate inimeste subjektiivset hinnangut mõttelise redeli pulga ja nende isikliku sissetuleku vahel.

Tõenäoliselt võtavad poliitikud uue uuringu tulemused valimisprogrammide loomisel arvesse. Kuid sellega seoses tuletaksin meelde mõni aasta varem USA San Francisco Ülikooli teadlaste tähelepanekut, mis samuti toetas raha ja õnne vahelise positiivne seose olemasolu. Aga seda ainult teatud tingimustel. Rahast on õnne tegemisel kasu ainult siis, kui selle abil hangitakse endale uusi kogemusi, mitte asju. Inimesi kammitseb hedonistliku kohanemise lõks tänu millele olemasolev asi parandab tuju piiratud aja. Seejärel on vaja juba tugevamat stiimulit.

Tegemist ei ole lineaarse nähtusega, vaid aja jooksul peab uue erutusdoosi jaoks tegema üha suuremaid pingutusi. See seletab ka miks esimene Ferrari teeb rohkem rõõmsaks kui neljas, aga see neljas tuleb siiski hankida.

Öeldu on omal moel seotud juhtumiga Saksamaal, kus Mecklenburgi liidumaa haridusministeerium avastas oma arvutipargi 170 arvutist confiker-viiruse. Lahenduseks otsustasid haridusjuhid visata kõik arvutid prügikonteinerisse ja hankida 187 300 euro eest asemele tuttuued raalid. Jättes kõrvale arutelu kulutõhususe teemal, mida muuhulgas pidi ministeeriumile meelde tuletama sealne kohus, selgus, et töötajad igatsesid endile uusi arvuteid.

Loo moraal on seotud õnne ja rahaga, ehk nii ei saa ka rikas riik raha kasutades oma alamaid õnnelikuks teha, sest asjad ei tee õnnelikuks. Ja arvuti seejuures kõige vähem!

Kristjan Port

Allikas: ERR Teadus