Päikesekooli blogis avaldatud artikkel heidab pilgu vabaõppe võimalustele ning loomulikkusele vastates kahtlejate ühele lemmikküsimusele – kuidas perekonna ja kogukonnaga koos kasvav ilma koolita laps saab hakkama reaaalses elus – omakorda küsimusega, kus siis reaalne elu toimub, kas peres või koolis?

“Inimesed vahetavad kodusid, et leida lapsele sobivat kooli. Inimesed lähevad reisima ilma lasteta, kuna kool ei luba lapsi kooliajal reisida. See on niivõrd arulage, et tundub, nagu oleks kaasaegne rumalus võtnud hämmastavad mõõtmed. Kool omab last nagu raamatut. Tahan annan vanematele, ei taha ei anna. Ja vanem lähebki reisima ilma lasteta… Siinkandis ei olegi veel kuulnud, et vanemad leiavad, et nad hakkavad elama koos lapsega.”

Wendy Priesnitz kirjutis Life Learning Magazine’ist

Igal sügisel märkan, kui vaikseks on jäänud minu naabruses. Kohvikud, raamatukogu, postkontor ja poed on ilma jäänud laste häältest ja energiast. See, et me ladustame lapsed kogu päevaks eemale igapäeva elu tegevustest ei ole kaotus mitte ainult kogukonnale, vaid kahjustab suurel määral ka laste haridust. Läbi elu õppivad lapsed elavad muidugi teistsugust elu – elu, mis ääretult rikastab kogu kogukonda, mille osaks lapsed on. Kas pole mitte irooniline, et vabakasvamise puhul on suureks “mureks“ küsimus: kuidas tulevad need lapsed toime “tegelikus elus“?

Gea D’Marea Bassett toob selle samuti välja oma artiklis “Free School or No School?” küsides retoorilise küsimuse: „Kui koolid üritavad õpetada lastele, kuidas tulla toime väljaspool kooli, siis millest peaksid koolid alustama?“ Tõepoolest. Üks asi on laste kaitsmine. Ajakirjanik Joyce Reid kritiseerib teravalt laste vabaduse kaotust tänases üsnagi hirmutavas maailmas, kuid ma arvan, et see on vaid osa probleemist. Ma ei ole üldsegi kindel, et sellest ajast, kui mina olin laps on midagi väga olulist muutunud. On fakt, et meie ühiskond ei ole olnud lapsesõbralik juba sajandeid. Kool on alati olnud kohaks, kuhu saadetakse lapsed, et vanemad saaksid ajada omi asju. Me oleme kannatamatud ja keskendunud tootmisele, efektiivsusele ning soovime lõpetada töö ja seejärel minna koju puhkama. Me ei luba lastel olla osalised täiskasvanute maailmas. Muidugi võtame lapsi töö juurde kaasa korra aastas ja siis topime nad lõunaruumi või mõnesse vabamasse tuppa koos värvipliiatsitega.  Kuid siis on nad tagasi kooli pseudoreaalsuses, kus nad loevad, kirjutavad, kuulavad ja mängivad reaalse elu stseene. Tegelikult on nad alama klassi kodanikud või kas üldse ongi kodanikud? Ühiskond asub veel väga kaugel sellest, et tunnistada ja tunnustada laste võimet mängida olulist rolli meie kogukondlikus ja töises igapäevaelus – seetõttu ka koolis kättesaadav haridus on väga kaugel suurepärasest. Kuid läbi elu õppivad pered juhivad teed sinnapoole, kus meil on aega anda lastele piisavalt vabadust, usaldust ja toetust, et teha seda, millel on tegelikku mõtet … tõelises maailmas.

On oluline teada, kuidas lapsed õpivad rääkima ja kõndima. Nad ei võta kursusi. Nad ei tee poppi õppimise ajal seetõttu, et neil on igav või et see on liiga raske. Neid ei hinnata, testita, diplomeerita, näägutata. Nad lihtsalt teevad seda. Nad on motiveeritud nii oma tahtmise, kui ka  suuremate inimeste eeskuju poolt. Sellele, kes oma liikumises sõltub roomamisest või teiste poolt tõstmisest, tundub kahel jalal liikumine kerge ja kiire viis minna sinna, kuhu vaja. Vanemad, õed-vennad ja teised kõndijad nende elus omavad mobiilsust ja see tekitab suurt uudishimu, neil on vaja saavutada sama mobiilsus. Uudishimu on motiveering.

Peale selle, et oleme elavaks näiteks, loome me turvalise keskkonna, eemaldame kergelt kukkuvad-purunevad asjad, kaitseme teravad nurgad. Ja me pakume toitvat toitu nii, et lastel arenevad tugevad luud ja head lihased. Teadmatult julgustame me neid, aidates kõigepealt tõusta meie põlve abil, siis hoides neid kaenla alt, seejärel ulatades käed vaid paari cm kauguselt, et nad julgeksid astuda oma paar esimest iseseisvat sammu. Ja kui nad on lõpuks need esimesed triumfeerivad sammud teinud, siis me tähistame seda suurepärast rahuldustunnet koos nendega. Me toetame neid, kui tuleb tagasilööke, püüdes neid kinni kukkumiselt, puhudes haiget saanud kohale ja julgustame uuesti proovima. Julgustamine aitab neil kõndima hakata. Võib-olla kõige olulisem on see, et me usaldame neid kõndima õppimisel. Kui laps ei ole just puudega, siis me üldse ei mõtlegi võimalusele, et ta ei hakka käima. Inimesed käivad ja me teame, et ka meie lapsed hakkavad käima. Me võtame seda kui tõsiasja. Ma laseme neil seda ise teha ja teeme ka ise. Me ei muretse selle pärast, et oleks vaja diplomit, et saada selgeks see alguses nii raskena tunduv kõndimine.

Lapsed hakkavad kõndima katsetamise-eksimise meetodil – reaalse elu meetodil ja neid motiveerib reaalne vajadus. Nad töötavad selle nimel väga tugevasti.  On fakt, et nad tegelikult naudivad seda õppimisprotsessi ja panevad  palju enesedistsipliini sellesse, mida iganes nad soovivad ära õppida. Samal moel hakkab laps õppima ka keelt, mida räägivad täiskasvanud tema ümber. Sama laps õpib seda keelt hiljem ka lugema. Ta teeb seda oma reaalse elu osana – rääkimine ja lugemine tuleb reaalse elu põhjustest.

„Me peame saama lapsed välja koolimajadest, et nad saaksid kõigepealt õppida reaalsest elust. See on üsna uus idee, võibolla veidi hullumeelne, kuid see viis kuidas me oma noori inimesi õpetame reaalses elus toime tulema ei saa toimuda nende sulgemisel tellistest karpi … peale oma vanemate ei oma ükski laps mingit lähimat kontakti ühegi täiskasvanuga peale nende, kelle tööks on lastega tegelemine. Ei ole siis ime, et neil pole mingit ettekujutust sellest, mida täiskasvanuelu või töö endast kujutab.”

John Holt Saturday Evening Post, 1969

Lapsed õpivad hoolimata väitest, et nende tähelepanuvõime toimib ainult lühikest aega! (Minu kogemus ütleb, et neil on tähelepanuvõime lühikest aega ainult siis, kui keegi püüab neid panna tegema midagi, millest nad ei ole huvitatud).  Selline iseeneslik õppimine toimib ainult siis, kui me usume seda toimivat, kui me lubame õppijal endal omada kontrolli ja anname talle piisavalt aega „lihtsalt tegemiseks“. Meil tuleb neile anda ruumi, et oleks võimalik „probleemi“ määratleda ja tunnistada, selle asemel, et see ise lahendada. Lastes neil endil minna ise nii kaugele kui võimalik, ilma teistega konsulteerimata.

“Ei ole mingit erinevust elamise ja õppimise vahel …   on võimatu ja eksitav ja kahjustav mõelda neist kahest kui lahusolevate asjadest.”

John Holt, What Do I Do Monday?

“Selle, mis meil on vaja ära õppida, saame selgeks seda tehes.”

Aristoteles

Ja meil tuleb teha reaalne maailm lastele kättesaadavaks nii,  et nad saaksid reaalse elu kogemusi, mitte anda neile selle asemel mingit ebamäärast „luba“ tegutseda kunstlikes tingimustes (tavajuhul seotud efektiivsuse ja puhtusega) või  järgida reaalset elu mänguasjadega. Elukestev õpe on lastele, kes teevad oma reaalset tööd, olles motiveeritud oma huvidest ja eesmärkidest … ja on ümbritsetud suurtest, kes samuti teevad tööd oma reaalses maailmas. Kahjuks on vähe kohti, kus lapsed saavad kogeda reaalset elu. Enamikul lastest – ja ka paljudel koduõppe lastel – ei ole kaugeltki piisavalt võimalusi olla koos täiskasvanutega, kes teevad reaalset tööd reaalses maailmas, mitte aga (nagu ütleb John Holt) lihtsalt ei tiiruta ringi meelelahutuslikel eesmärkidel või juhendades või püüdes olla kena laste vastu.  Täiskasvanute töömaailm ei ole lastele väga avatud, kuna me kardame neid kahjustada, kuna see võib tööprotsessi aeglustada või kahjustada/ katki teha kalleid seadmeid.  Nii me teemegi lapsepõlve isiku peaprooviks, asendades reaalse kogemuse pseudokogemusega.

Meie tütred Heidi ja Melanie kasvasid üles keset kodus paiknevat ajakirja kirjastust. Nad kasutasid kõik vajalike asju/seadmeid ja ei kahjustanud neid eales. Nad omasid respekti nende tööks vajalike asjade suhtes ja nägid ka kui ettevaatlikult meie neid kasutasime. Ja mis veel olulisem, need asjad olid tähtsal kohal nende igapäevaelus, nii nad said ka nende eest hoolitseda. Kuid üks minu koduõpet kasutav sõber (kirjanik) oli väga ehmunud, kui nägi meie lapsi kasutamas alguses minu kirjutusmasinat, hiljem arvutit, samuti ka fotokoopiaid, diske ja muud seotud materjali.  Ta ütles, et tema lapsed ajaksid kõik kohe segi, kui ta lubaks neil oma asju puutuda. Võib-olla … võib-olla mitte, kui oleks proovitud võimalust USALDADA.  Siin on palju võimalusi, kuidas noor inimene saab õppida ja osaleda reaalses maailmas. On olemas vabatahtliku tööd ühiskondlike organisatsioonide heaks, vanemate abistamine nende töös, töötamine naabruses olevates ettevõtetes või alustades oma ettevõtlust. Meie lapsed kasutasid meie tööseadmeid üsna kasulikul moel ja õppisid tegutsema oma enda äris. Ja peab ütlema, et oma äri osas olid nad palju kirglikumad, kui meie kirjastuse asju ajades.

Ma ei taha liigselt ilustada minevikku ega ignoreerida laste osas toime pandud vägivalda, mis paar sajandit tagasi toimus, kuid tol ajal oli lastel võimalus töötada kõrvuti koos vanematega või iseseisvalt ning koos sellega osaleda oma kogukonna elus. Meie praegusel keeruliseks aetud kaasajal on need võimalused ikka veel alles, kui meie tunnetame oma vastutust vaimu arendamisel, mis viib meid tulevikku. Tänases elus ei ole kellelgi kõiki kogemusi ja informatsiooni, mis on vajalikud noorte ettevalmistamiseks ülikiirelt areneva tuleviku tarbeks. Kuid me saame omi kogemusi ja oskusi lastega jagada või võtta ka teisi lapsi nö praktikantideks, et anda edasi oma oskusi ja kogemusi.

Kuid sellist liiki tõelise maailma kogemust on kergem kirjeldada kui korraldada. Üks grupp lapsevanemaid kogunes Toronto parki, et ehitada mitmeid valamuga cob ehitisi, toiduvalmistamise kohti, mähkmevahetus paiku ja komposti-tualetti.  Cob on traditsiooniline ehitusstiil, milles kasutatakse liiva, savi, põhu ja vee segu. See on inimsõbralik, tehnoloogiat kokkuhoidev ja sobilik koos tegutsemiseks. Peale selle, et need ehitised oli vaja parki püstitada, andis see ka võimaluse töötada koos erinevas eas inimestega ja samas õppida kõiki neid odava hinnaga ehitusnippe. Appi tuli lapsi igas vanuses. Kuid kohalik bürokraatia võttis kinni asjaolust, et ehitusel, mis on kõrgem kui 6 jalga, ei tohi lapsed osaleda. Georgie Donais, vabaõppel ema, selle ettevõtmise projektijuht, püüdis lahendada seda nii, et paigutas tara ümber hoone ja ainult täiskasvanud said tara sisse. Kõik segamistööd toimusid tarast väljapool. Kuid see eraldas inimesed üksteisest ja jättis lapsed eemale kõige põnevamatest asjadest – taandades neid segajateks ja prahi kokku korjajateks.  Georgie, püüdes situatsiooni näha läbi bürokraadi silmade, lisas, “ma kujutan ette, et on tõesti imelik, kui palutakse kuulata ja toetada mõnda naist, kes vajavad vähe raha ja väga vähe tööriistu, kuid soovivad paljajalu ja laste kaasabil ehitada nö savimaja, milles on tualett. See “imelik” ongi midagi, mida meie lapsed vajavad palju enam, eriti kui on võimalik liigsed ja asjatud bürokraatlikud juhised kõrvale jätta. Lapsed vajavad tunnet, et neid usaldatakse tegema reaalset tööd reaalses maailmas. See toob neile parema enesehinnangu, see tuleneb osalusest – mis tahes tasandil – mingis funktsioneerivas grupis. Igaüks võidab sellest, kui lastes areneb kindlustunne  ja heasoovlikkus kontrollimaks iseennast ja oma ümbruskonda. Loomulikult ei vaja nad mingit sellist „kaitset“, mida pakub usaldamatus ja mis hoiab neid kõrval tõeliselt tähendusrikkast tööst.

“Mis teeb inimesed targaks, uudishimulikuks, tähelepanelikuks, pädevaks, enesekindlaks, leidlikuks, püsivaks – selle kõige laiemas ja parimas mõttes, intelligentseks – see ei ole võimalus pääseda võimalikult paljudesse koolidesse, õpiruumidesse, spetsialistide juurde, vaid see on võimalus oma elus teha suurt hulka huvipakkuvaid asju, asju mis loevad, asju, mis on väljakutseks leidlikkusele, oskustele, otsustusvõimele ja just see toob ilmsed muutused nii nende kui ka neid ümbritsevate inimeste ellu.“

John Holt, Teach Your Own

“Lendama õppimine on oskus ennast maast lahti lükata ja eemalduda.”

Douglas Adams

Ohutuse kõrval on teisigi põhjuseid, miks lapsed kõrvale jäetakse. Näidates austust lapse arenevate oskuste osas on vaja rahulikkust, ootesuutlikkust ja teisi oskusi. Eneste suhtes oleme vähem nõudlikud ja kõik tuleb palju kergemini, kui laste puhul. Laste tulemused ei pruugi olla piisavalt head rahulduse tekkimiseks perfektsionistist täiskasvanule. Paljud inimesed alahindavad laste võimet midagi teha. Need võivad olla samad inimesed, kes küsivad, kuidas koduõppe lapsed suudavad funktsioneerida reaalses maailmas! Võibolla nad ei saa aru elu põhise õppe kontseptsioonist või nad arvavad, et reaalne maailm on võitlev, vaenulik ja sünge koht – kas see tähendaks seda, et koolid on tahtlikult tehtud nii   koledaks kohaks!? Kui asi on nii, tuleb mul öelda, et elupõhisel õppel olevad lapsed ei saa mitte ainult rõõmuküllase lapsepõlve läbi turvalist ettevalmistust paremaks täiskasvanueaks, vaid nad on ka võimelised hindama, kogema elu positiivseid aspekte koosolus sõprade ja toetavate täiskasvanutega. Ja kes teab? See võib olla just sedasorti lapsepõlv, mis on vajalik, et maailm oleks parem paik! Isiklik jõud saab alguse oma elukogemuste väärtuse tunnetamisest ja võimalusest mõjutada maailma – oleme siis kas beebid, lapsed või täiskasvanud. Nii et, elades õppuritena, on vaja leida palju viise, et tugevdada seda teadlikkust elukogemuse  väärtustest igas eas inimeste seas. Meie lapsed on ära teeninud sama paindlikkuse, kontrolliõiguse, ligipääsu ja võimalused olla osa nii oma perekonna kui ka kogukonna igapäevaelus.

Allikas: Päikesekool

Pilt: gvpedia.com

Toimetaja: Meeli Seermaa