Foto: ID 126817377 © Koba Samurkasov | Dreamstime.com

Tänane päev on toonud kaks muret tekitavat uudist. Eesti Ekspress avaldas koolide edetabeli, kust on näha, milliste koolide õpilased käivad koolis kõige parema meelega – selgub, et väga hea meelega seal ei käidagi. Samal ajal kirjutas ERR, et Eesti koolinoored vigastavad end tahtlikult järjest rohkem.

Mulluses õpilaste rahulolu-uuringu kohaselt on Eesti koolide 8. klassi õpilastest kooliga rahul või pigem rahul (see tähendab, et eeltoodud kolme väite keskmine hinnang on vähemalt neli punkti) kõigest 20,2%.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel on ennast tahtlikult vigastavate noorte inimeste arv hüppeliselt kasvanud ning tüdrukud vigastavad end ligi kuus korda poistest rohkem. Mullu vajas tahtliku enesekahjustamise tõttu ravi 566 noort, veel kaheksa aastat tagasi oli sama number 400. Küsitluste kohaselt on end tahtlikult vigastanud tervelt kolmandik kooliõpilastest.

2022. aasta alguses ütlesid laste vaimse tervise teemaliste petitsioonide arutelul haridusministeeriumi esindajad,  et sama aasta lõpuks on väljatöötamisel plaan, kuidas vähendada laste vaimse tervise probleeme. Paraku on kaks aastat hiljem olukord veel hullem.

Kuigi lapsed – meie riigi tulevik – ja nende heaolu peaksid olema riigi prioriteet, kasvatame katkist põlvkonda/ühiskonda.

Ja siis mõtled, et milline inimene oleks nõus minema sõtta?

Katkine.

Mõni vandenõulisem inimene võib nüüd küsida, et kui arvestada aina kasvavaid kaitsekulutusi ja soovi rajada Eestisse sõjatööstust, siis kas riik kasvatab sihilikult katkiseid lapsi, et oleks kedagi sõtta saata?

PS. Kuna enamus inimesi soovivad, et neile oleks tehte “2+2” puhul ka vastus ette öeldud, siis selgituseks: antud artikli eesmärk on pöörata tähelepanu laste vaimsele tervisele ja heaolule, mis vajab KIIRKORRAS riiklikult esikohale seadmist!

“Meie ülesanne ei ole valmistada lapsi ette seisma silmitsi julma ja südametu maailmaga. Meie ülesanne on kasvatada lapsi, kes muudaksid maailma natuke vähem julmaks ja südametuks.”

– L.R. Knost

Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas