Sel nädalal ilmus ajalehes Harju Elu artikkel dr Riina Raudsikust, mis eiras mitmeid punkte ajakirjanduseetika koodeksist kui ka lihtsalt elementaarset viisakust. Kuidas on võimalik, et avalikus ruumis ühte inimest niimoodi materdatakse. Mis eeskuju me sellega oma lastele anname? Ära sina koolis teisi kiusa, aga on täiesti okei, et meie teisi inimesi mõnitame ja sarjame…

Lastele räägime, et püüdke mõista, küsige kõige pealt miks jne, aga ise anname hagu lihtsalt eelarvamuste põhjal? Tegu on siiski tõenduspõhise meditsiini arstidiplomit omava professionaaliga, kes on lihtsalt avatud tuhandeid kordi järgi proovitud ja töötavatele alternatiividele ja oma peaga mõtlemisele. Raudsik on süüdi selles, et ta soovitab inimestel tablettide söömise asemel toituda tervislikult, juua (sooda)vett ja rohkem liikuda? No tõesti, ärge olge lapsikud! See, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aegunud õppekavas pühendatakse tervislikule toitumisele mahuliselt üsna napilt tähelepanu, ei ole küll põhjus tervisliku elustiili propageerijaid maha teha.

Artikkel oli kirjutatud äärmiselt halvustavas toonis ja kubiseb tõendamata väidetest, seal juures Raudsikule sõna andmata, ja tagatipuks veel mõnitati tema last – kuidas nii tohib? Milles tütar süüdi on? Mul läks seda lugedes füüsiliselt süda pahaks.

On aeg hakata võtma vastutust oma käitumise eest. Inimesed peavad püüdma üksteist mõista ja toeks olla, kuidas muidu saab koostöö eksisteerida ja ühiskond areneda? Kas tõesti ei saada aru, et selline käitumine täiskasvanute maailmas annabki ju eeskuju koolikiusamiseks? Kui veel puudutada täiskasvanute kiusamise teemat, siis 2015. aastal uuris Merle Tambur oma doktoritöös töökiusamise levikut ja põhjusi ning leidis, et seda võib Eestis kogeda ligikaudu neljandik töötajatest. Miks me teeme üksteisele nii? Me ju saame teadlikult vältida teiste inimeste katki tegemist, miks me seda võimalust ei kasuta? Oleme me ikka oma peaga mõtlevad inimesed?

Ja kui rääkida MMS-ist, mida pidevalt Riinale sildina külge kleebitakse, siis miks väldib peavoolumeedia uudiseid, mis räägivad sellest positiivselt? Kas on eetiline kajastada teemat nii ühekülgselt? Kas sa oled meie “tõemeediast” lugenud näiteks, et California ülikool on registreerunud patendi meetodile, kuidas MMS-i abil ravida neurodegeneratiivseid haiguseid, nagu amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS), Alzheimeri tõve ja polüskleroosi? Või et eelmisel suvel mõistis Horvaatias Dubrovniku piirkonna kohus lastele raviotstarbel MMS-i manustanud lapsevanemad õigeks, sest ravi MMS-iga andis tulemusi ja seda tunnistasid ka arstid?

Lõpetaksin selle artikli mõttekäiguga Eesti ajakirjanduse kohta Ivar Trönerilt, kes on õpetlane, sõltumatu uurija ja teadustoimetaja:

“Mina tarbin väga vähe eestikeelset tavameedia infot, sest esiteks, Eesti meedia on üsna kiuslik ja mul on siiamaani tunne, et nad lähtuvad sellisest nõukogudelikust ajakirjanduslikust skeemist, et kui ma kellestki kirjutan, siis see inimene peab milleski süüdi olema. See on nõukogudeaegne Andrei Võšinski doktriin, ta oli vene õigusteadlane, sõjaeelne nn näidisprotsesside prokurör, kes töötas välja KGB ülekuulamisalused.

Mina soovitan arvestada sellega, et igasugune info mõjutab teie emotsioone. Kui võrrelda Eesti meediat näiteks ajalehega Helsingin Sanomat, siis nende ajalehtede kvaliteedi vahe on niivõrd suur. Ma ei ole Eestis üldse näinud mingeid arutlevaid artikleid, Eestis on tekkinud see, mida nimetatakse klassikaliseks manipuleerimistehnikaks, on olemas nn kontrollitud arvamusliidrid – tegu on Nõukogude Liidu ajakirjandusele omase lähenemisega, kus tõde ja vaimuvalgust kuulutavad lihtrahvale nn õiged sulesepad. Sealt ei saa tõest infot, see pole oluline, tähtis on, et leht oleks midagi täis. Meil on ka mingid avaliku rahastuse poolt kontrollitud uurimiskeskused, kes puistavad ühiskonna täis mingeid sotsiaalteaduslikke andmeid ja selle tasuks on, et teatud teemasid üldse ei puudutata. Eestis on väga problemaatiline näiteks laste, erivajadustega inimeste vaesuse temaatika, miks me sellest tegelikult ei kirjuta, vaid räägime mingitest abstraktsetest numbritest? Inimestel peaks olema arukust, et mõista, et mingi hulk ebastabiilset informatsiooni muudab ka neid ennast ebastabiilseks. Infovalik on minu meelest kõige olulisem, sest tänapäeva inimene elab infoväljas.”

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja

Foto: Shutterstock