Avaldame täiskujul neljapäeval, 14. novembril kultuurirühmituse ZA/UM blogis ilmunud Sirbi visioonidokumendi, mis heidab valgust 13. novembril avaldatud teatele, et kultuurilehe peatoimetaja kohusetäitjaks saab vastuoluline kirjanik Kaur Kender.

Eesti Vabariik on ära teeninud kaasaegsema kultuurilehe. See tähendab sammu edasi sellest, mis on praegu. Juba arvamusküljelt alustades. Ebakonstruktiivse kriitika väärtus langeb pöördvõrdes sellega, kui levinud ta on – oleks vabariigis ainult üks inimene, kes mõtleb, et asjad saaks ka paremini olla, oleks ta määramatult väärtuslik. Ent mida enam neid on, seda enam on tegemist fooniga, millel on jõudu vaid kehva tuju tekitada.

Sirbi arvamusküljel saaks alustada reaalset poliitilist diskussiooni, sellist, kus osalevad ka tegevpoliitikud kõigist parteidest, ning seda teiste kodanikega võrdsetel alustel. Praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud. See on vajalik metastaas, ent selline, mis võiks nüüd lõppeda.

Poliitikuid ja teisi kirjaoskajaid peaks teineteisele lähendama, näitamaks, et mõlemal poolel on tegu inimestega, kes hoolimata mõningaist erimeelsustest jagavad siiski ühiseid eesmärke. Üldises meediaplaanis domineerib seisukoht, et siin riigis on võimatu elada ja poliitikutega on võimatu rääkida. Sellele vastandlik vaade oleks seega alternatiivne, uudne seisukoht. Teised lehed pakuvad vaid sensatsioone, Sirp pakuks rahu, see on: tsiviliseeritud aktiivsust, vastandina hüsteerilisele paigaltrampimisele.

Kultuuri osas toetuks uuenenud Sirp J. F Lotmani maksiimile: “Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.”

Ei tasu karta pilgu pööramist väljapoole, see on väikerahvaste ajalooline eelis, et nad pole iseoma asjadega liialt hõivatud, et nad suudavad mujal toimuvaga kursis olla ning sellele kiirreageerida. Saab olema rohkem poliitilise, ühiskondliku ning teadussisuga tõlkeartikleid (eesmärgiks ka erinevate alade populariseerimine ning nende alade keele rikastamine), ning täidetama tõlkeraamatute arvustuste nišš, mis annaks ka eesti tõlkijatele enam teenitud tunnustust.

Samuti ei peaks piirduma vaid päevakajalise kajastamisega, kuna tänapäevale ei kuulu mitte ainult tänapäev, vaid kogu olnud ajalugu. On eestlase vabadus otsustada, kas täna on relevantne järjekordne punt kooli lõpetanud teatritudengeid, mingi üheksateistkümnenda sajandi juhtum baltisakslastega või Egiptuse impeerium. Vabalt võib olla, et Egiptuse impeerium õpetaks neile midagi enamat, kui tavalised kahtlusalused.

Uus “Sirp“ saab käsitema naljakust elu orgaanilise osana, mis on alaliselt taustal. BBC dokumentalist Adam Curtis on öelnud, et need, kelle poolel on huumori eesliin, nende päralt on võim. Samuti plaanime mõneti tagasi tuua üheksakümnendate mängulisust. Seda, et hea mõte on hea mõte ka siis, kui sellele ei ole leheplaanis kindlat kohta designeeritud. See on vabaduse idee. On mõeldav ja võimalik kirjutada analüüs Ilmutusraamatust, või ühest märgilise väärtusega luuletusest, laulust või pildist, või ka tervest ajaloolisest perioodist. On mõeldav ja võimalik, et mingi asi või sündmus on nii tähtis, et neli numbrit räägivad järjepanu ainult sellest. On võimalik ja vajalik kirjutada süsteemseid, objektiivseid kriitikaid tervetele konkureerivatele meediaväljaannetele. Ka ajakirjandusse on võimalik suhtuda, nagu tegu oleks loova ülesandega, mis pürgib mundaansetest eesmärkidest kõrgemale.

Eesti kultuurileht peab teenima eesti kultuuri huve laiemalt, kui vaid nende huve, kes juba Eestis kultuuri teevad. Ka peab ütlema, et Sirp on praegusel kujul äärmiselt tekstitihe leht. Sõnad ei saa hingata. Pigem vähem, kuid paremini. Teksti peamine eesmärk on olla loetav ning pakkuda huvi laiale lugejaskonnale. Kultuur ei tohi olla oma nurka getostunud ning tegeleda vaid iseenda problemaatikaga, vaid olema igaühe asi. Kultuur tuleb akademismilt tagasi võita kirele, romantikale ja huumorile, et ta oleks elav sõna surnud kirjatähe asemel.

Teadusrubriik saab kajastama enam tehnoloogiauudiseid. Tänapäeva inimene elab tehnoloogilises keskkonnas ja arvuti on järjest universaalsem kultuuritööriist. Uue Windowsi läbikukkumine on kultuurisündmus ja suur osa teksti jõuab inimesteni täna netikeskkondade vahendusel, nende keskkondade vooruste ja puudujääkide analüüsimine on kultuuriga tegelemine.

Samuti saab integreeritama videomängude arvustusi. Tegemist on nähtusega, mis on just sellel hetkel kultuurivormiks tõusmas. Eesti kui e-riigi juhtival kultuuriväljaandel oleks mõistlik järgi jõuda. Kindlasti peaks senisest enam tähelepanu osutama fotole ning fototehnikale. See, et üks harrastus või kunstiliik on tänu tehnika arengule muutunud peaaegu universaalseks, ei tähenda, et ta oleks vähem tähtis kui varem. Pigem vastupidi.

Jooksvalt peaks sisse viima ka seltskondliku elemendi. Kultuur on kollektiivne tegevus ja näitusi suuresti selleks korraldataksegi, et inimesed avamisel kokku saaksid. Kultuur, see on elu, ja elu peaks jõudma inimesteni. Et oleks märke sellest, et asjad toimuvad. Samuti saaks reporter külastada filmivõtteid, anda teada valmimisel projektidest.

Ning viimaks, ka uuriva ajakirjandusega peaks tegelema. Saatma sõltumatuid vaatlejaid Kultuurkapitali nõukogusse ja Kultuuri Kotta, et teada saada, millega seal õigupoolest tegeletakse. Ajalehe hoiak oleks pigem kultuurikriitiline, sest ta armastab kultuuri ja ootab sellelt suuri asju. Ent õnnestumistele tasub heldelt. Sirbi eesmärk peaks olema ka aastaauhindade välja andmine. Kui mõnes kategoorias auhinnaväärilist ei leidu, jääb aastaauhind andmata. Ajalehe tagakaas aga reserveeritaks kultuuriürituse plakateile, mis valitaks sinna esteetilistel alustel, alaliselt toimuva plakatikonkursi käigus, tasuta.

Toimetusmeeskond saab koosnema võimekatest kirjutajatest ja tööstusstandardiks saab, et kui hea rahvas ei suuda nõuetekohaselt kvaliteetset teksti nõuetekohaselt palju luua, siis täidavad toimetajad ise ruumi ära. See, et leht on oma tegijate nägu, on üks hea asi praeguse Sirbi juures.

Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all. Usume, et kultuur on parim raamistik ideoloogilise debati pidamiseks, olles loomult erapooletu ning ainult kvaliteeti nõudev. Sedasama, erapooletu kvaliteedi nõuet peaks peegeldama ka kultuuriajakirjanduse osa.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on antud oludes tegu uue niši loomisega.

(Ja me oleks nõus mistahes hinda maksma, et venelasedki meile kirjutaksid. Nemad on ju ka siin või nii.)

Allikas: Zaum.ee

Foto: Ruudu Ulas