Roheline elevant valimiskabiinis: probleemi eitamine ja rahva eiramine

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

11. jaanuar 2019 kell 13:04

“Teoorias on valimisi tarvis selleks, et kohalikku elu paremaks muuta. Praktikas on valimiskabiinis üks elevandisuurune probleem, millest juuresolijad teadlikud on, kuid siiski valivad riigimehelikkuse asemel juba aastakümneid järjest tegevusetuse või etlemise. See probleem põhjustab reaalset kahju ja torpedeerib riigi jätkusuutlikkust ning sellega tegelemata jätmine toodab ohvreid. Puänt loo juures on, et kodanikud maksavad kogu selle tsirkuse kinni, saades vastutasuks sooja õhku meediaveergudel koos nõutu nentimisega, et olukord on halb ja väetiseks see kuidagi muutuda ei taha. Aatelistel poliitikutel ja rahval oleks aeg ärgata ja sellele palaganile lõpp teha. Oleks aeg julge rind kord kummi ajada, võtta vastutus oma tegude ja vigade eest ning tõsine mure rahvuslikult, üheskoos, uhkelt ja suveräänselt lahendada,” kirjutab pereisa, aktivist ja Roheline Oskar Lesment.

Kanepit puudutavaid keeluseaduseid ei ole ükski kodanik Eestis ise valinud, nende eest seisnud või nende vajalikkust intelligentselt põhjendanud. Sellel teemal ei ole olnud pikka ja avalikku, detailset ja rahulikku arutelu. Keelustamisest saati on tantsitud inimeste väärtustel, luues sellega pseudomoraali, mille viljelemine teeb küll egole pai, aga süvendab probleeme. Keelustamise nurgakiviks oli teatavasti 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioon, kuhu Eesti asemel ja Eesti eest tõttas pookstaavi panema Nõukogude Liit [1]. Natuke aega enne keeldu pasundas meedia üüratutest kahjudest ja ohtlikkusest, ehkki kumbagi väidet ei ole kordagi veenvalt tõestatud. Vastupidi, on palju veenvaid näiteid, et uimastisõda ei toimi [2]. On kõhe teada, et selle eest, et NSVL mingile paberile 58 aastat tagasi allkirja pani, kotib Eesti Vabariik kodanikke tänini.

Tulemusteta keelud kasvatavad kahjusid

Tahtmatusega kasutada oma suveräänseid õiguseid, oleme viinud vastutustundetu kanepitarvitamise massidesse, ning võimendanud kõiki ohte ja riske, mis sellega kaasnevad. Elu jooksul sattuvat kanep vähemalt korra näppu ligikaudu 19%-dile eestlastest [3]. Oletan, et ligi 9% Eesti inimestest võivad olla kannabinistid ning see protsent on ajapikku ponnistustele vaatamata kasvanud [3]. Ligikaudu 120 000 kodanikku, umbes iga kümnes, noor või vana. Eelmisel aastal karistati nendest umbes 1400, teisiõnu 1,16% kanepitarvitajatest sai karistada [4]. Kas keegi on ennetatud kahju ulatuse kokku ka lugenud? Mis on selle karistamise mõte, kui kasutajaskond kasvab, kahjud kuhjuvad ja “võitlemise” kasutegur on kvantifitseerimata? Kas on õigustatud 120 000 Eestimaa elaniku kurikaelteks tembeldamine? Kus on see “efektiivsus,” kui aastased konfiskeeritud kogused ulatuvad heal juhul 15%-ni turul käideldavast mahust [5]? Noorte kaitsmine ja kahjude vähendamine? Kas keegi saab neid väiteid mõne vettpidava andmestikuga toetada?

Iga inimene, kes võtab “aga me kaitseme nii noori” mõtte suhu, peaks esmalt arvestama, et tänane Eestis kehtiv kanepiostu vanusepiirang on 20 eurot, mitte 21 aastat. Dokumenti ei küsi mitte keegi. Justtäpselt selles kohas on too “kaitsmise” läte. Kanepiturul valitseb täielik anarhia, mis vilistab võimalikele kahjudele ja müüb ürti riskigruppidele. See fakt, mitte seadusandlik butafooria, tuleb võtta oma mõttekäikude algpunktiks. Võtke aluseks, et kui teate midagigi kanepikahjudest, siis on see kanepi kahjulikkus noortele. Aasta 2014 seisuga on kanepit tarvitanud või proovinud 22,2% 16-24 aasta vanustest noortest [3]. Iga viies noor kõikidest noortest. Kusjuures noortest meestest on proovinud rohkem kui iga kolmas [3]. KOLMAS! Kõigist tarvitajatest moodustavad noored märkimisväärse veerandi, ehk iga neljas kanepitarvitaja on noor [6]. Ligi 70% tarvitajatest proovisid seda esmaselt alaealisena olles [7]. Euroopa teeb prioodiliselt uuringut ESPAD 15-16 aastaste seas. 2015 uuring sedastas, et Eestis on “märkimisväärselt suurem kanepitarvitamine noorte seas, kui Euroopas keskmiselt [8].” Meie noored tarvitavad rohkem kanepit, kui “legaalses” Hollandis [9] ja oluliselt rohkem kui kardinaalselt muutunud uimastipoliitikaga Portugalis [10]. Euroopa keskmine kanepitarvitamine noorte seas on ESPAD-i kohaselt 16%. Eestis on see näitaja 25% ning Portugali näitaja jääb Euroopa keskmisele alla. Meedia vahendusel on väidetud, et tarvis on uurida teiste riikide kogemust ja sealt õppida – soe õhk, ei muud.

Milles väljenduvad need massiliselt ärahoitud kahjud, millest räägitakse? Kas selles, et noorim kanepiproovija Eestis oli 8- või 9-aastane, kui proovimine juhtus [11]? Kas selles, et populaarseimad kanepiproovimise vanused on Eestis 14-17 aastat [7]? Edumeelsetes riikides on kanepi vanusepiiranguks seatud 21 eluaastat, Eestis proovivad enamik kanepit siis, kui nad on 16. Kas kahjude ärahoidmine seisneb selles, et organiseeritud kuritegevus saab miljoneid maksuvaba tulu, sel ajal kui meie endi järelkasv saab nii tervisekahjud kui karistused? Mõelda vaid: Politseiniku õpetamise maksab kinni maksumaksja, tema palga maksab kinni maksumaksja, kui ta kellegi kinni püüab, siis kohtukulud ja personalipalga maksab maksumaksja, kui kinnipeetav vangi läheb, siis ta elamiskulud maksab maksumaksja, kui keegi saab ebakvaliteetse aine tarbimise tõttu tervisekahjud, siis ka ravi maksab maksumaksja kinni. Kui see inimene vanglast väljub, vahepeal uusi allilmatutvuseid saades, ja hakkab uuesti hangeldama, tihtilugu karmimate ainetega, siis kinninabimise korral kordub kõik taas. Maksa, maksa, maksa, maksa, maksa – mille eest?! Ja organiseeritud kuritegevus? Kuritegevus saab vaid maksumaksja kulul kaadrit vanglas “koolitada” ja miljoneid kasseerida sentigi maksmata. Kas see on ühe edumeelse ja lääneliku, arenenud Euroopa riigi XXI sajandi “teaduspõhine ja tõhus” narkopoliitika?

Teaduspõhine meditsiin ei tohi olla stigmatiseeritud

Kas kahjude vähendamine väljendub selles, et enamus kannabiniste peaks oma harjumusest perearsti vähemalt teavitama, aga jätavad selle tegemata, kartes halvakspanu ja stigmatiseerimist? Kas see väljendub selles, et tarvitajate tervist ei kontrollita enne tarvitamist vastunäidustuse suhtes? Seisneb ehk selles, et “pakendil puudub infoleht” ja et “kõrvaltoimete tekkimisel” väldib tarvitaja arstiabi? Ravikanepiraport 2016 näitas, et koguni 91,2% kannabinistidest tarvitavad kanepit nii lõõgastus-, kui ka ravieesmärgil, mis tähendab, et nad peaksid oma “eneseravi” suhtes spetsialistiga vähemasti konsulteerima [13]. Ravikanepi üldine kättesaamatus on kahtlemata kaasaegse Eesti häbiplekk. Üks patsient on väidetavalt saanud vähiravitekkelise valu leevendamiseks, kusjuures selle näidustuse puhul on ravikanepi otstarbekus kaheldavam, kui kanepi väljakirjutamine näiteks hulgiskleroositekkelise spastilisuse puhul [12]. Arstid arvavad, et kõik on korras, kui patsient tablettide najal “kuidagi hakkama saab [12].” Lisaks kiusavad arstid oma avaramaid kolleege, kes selle tulemusel kardavad retsepti kirjutada, isegi kui ravikanepi kasutamiseks küllaga põhjuseid on [13]. Absurd.

Lahendused

Keelustamine on nurjunud. Lahenduse nimeks on kanepituru reguleerimine. Reguleerimine on vastutuse võtmine oma vigade eest ning sealjuures ohutuma tuleviku tagamine. See on 26 aastat kuhjunud kahju parandamise algus. Reguleerimise nõue tuleneb isegi Eesti narkopoliitika valgest raamatust, kuna justtäpselt reguleerimine on “teaduspõhine ja tõhus [14].” Reguleerimise üks peamistest eesmärkidest on tekitada dokumenti nõudev barjäär kannabinisti ja müüja vahele. Selle sammuga on reaalne võimalus alandada Eesti noorte kanepitarbimist vähemasti 9% võrra, mis tähendab Euroopa keskmiseni. See on täiesti teostatav ja mõistlik siht. Mõtestatud seadustega oleks lootust seda protsenti veelgi alandada. Hüvesid sellisel juhul oleks hulgi: oluline kahjude vähendamine, kurjategijate tuluallika kaotamine, vähemalt 25 miljonit pelgalt käibemaksuraha ja reaalne võimalus alkoralli peatada. Mis tähtsaim, kurikaeltel oleks keerulisem kangemaid aineid tarbijatele pähe määrida. Muuseas Inglismaa nооred väidavadki, et kanepit ja muid aineid on ülilihtne tänavalt osta, sest anarhilisel uimastiturul ei küsi keegi dokumenti ja diileril on rohkem kui üks müügiartikkel [15].

Ahoi, suurparteid, kes te võimul olete ja kellele nii “õiglane Eesti”, kui “parem tulevik” kui “igavene Isamaa” tähtsad on – kus on teie südametunnistus? Te ei saa ju ometigi mitte teada seda kõike veel detailsemaltki, oma ministeeriumite, töörühmade ja ametnike toel. Miks sellele tähelepanu ei pöörata? On siis tõesti hulgi tähtsamaid probleeme, kui enese järelkasv ja riigi jätkusuutlikkus? Sisuliselt saavad valijad otsustada vaid kahe asja vahel, kui nad soovivad oma olukorda muuta – valida Rohelisi või minema sõita. Esimest saate valimistel näha. Viimast valikut on vähemasti kümmekond inimest ka kasutanud, mõni neist on välismaal saanud tarvitamiseks retsepti [16]. Eesti ei saa endale lubada massilist rahva karistamist, nende tervise teadlikku rikkumist ja noorte äravoolu enese rumaluse tõttu. Eesti rahvas ei vääri selliseid juhte, kes vähemalt taasiseseisvumisest alates, ei pea lugu rahva käekäigust ja tulevikust. See ilmselge probleem vajab kaasaegset lahendust koheselt ja parteideüleselt – pole argumente, ei subjektiivseid ei objektiivseid, mis vastutuse võtmist ehk turu reguleerimist ei soosiks.

Roheliste valimine on ainuke viis tänapäevases Eestis kanepiseaduseid legaalselt parandada. Rohelised pakuvad ainukestena parteidest kanepituru reguleerimist. Ideaali kohaselt peaks kannabinist läbima esmase ülevaatluse perearsti juures, kes uurib vastunäidustusi. Juhul kui sääraseid ei esine, saaks kannabinist osta kanepit tegutsemislitsensiga kanepipoodidest ID-kaardi alusel. Kuine tarvitamise kogus oleks piiratud, mis ennetaks kahjusid juba eos ning müük toimiks ainult ID-kaardi alusel. Tekiks eraldi kanepiturg ja riikides, kus säärane tekkinud on, tarvitavad alaealised vähem ning inimesed liiguvad kahjuliku suitsetamise pealt aurustamisele, õlidele või tinktuuridele. Summaarseks võimalikuks maksutuluks Eestis oleks reguleeritud kanepituru juures uljaste oletuste kohaselt mitusada miljonit, mida saaks kasutada…. – milleks iganes, tegelikult. See summa on ropp. Päästame haigekassa ravikanepiga, keegi soovib? Või on kellelgi parem plaan?

Et mitte paljasõnaliseks jääda, palun: siin on mu enda, unearvelt tehtud, “uurimustöö” www.420estonia.ee Siin on sadade kannabinistide usutlused, nende vastustelt jooksutatav live-statistika ning mõningad vahekokkuvõtted. Tutvuge oma “narkomaanidega”, kellest mitmed on ettevõtjad [17], õpetajad [18], riigiametnikud [19], lukksepad [20], lihttöölised [21], IT-mehed [22]. Кümmekond peaks statistika kohaselt istuma ka Riigikogus. Uurimus on kestev, kannabinistid – see on anonüümne, palun küsitlusele vastama, kohe! Kui teie end ei näita, ei muuda keegi mitte midagi. Olen valmis oma väiteid täpsustama ja seisukorda arutama. Kodanikuna ei saa ma sellest olukorrast mööda vaadata, vanemana ei saa ma soosida selle jätku. Mina vastutan selle eest, et mu lapsed ei saaks kanepit alaealiselt tarvitada. Palun klaarime selle küsimuse ära oma järeltulijate juriidilise tagakiusamise põlistamise asemel. Võtame oma tuleviku tagasi, eestlased, ja astume oma uude iseseisvuse sajandisse tõeliselt ühtse rahvana, kes NSVL igivanade allkirjade tõttu üksteist ei koti.

Lugupidamisega,
Oskar Lesment.
Pereisa, aktivist, Roheline.

Allikad ja viited:

Foto: medium.com

Samal teemal:

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Arvamus Roheline elevant valimiskabiinis: probleemi eitamine ja rahva eiramine