Avaldame täiskujul 13. detsembril 2012.aastal Delfi Rahva Hääles ilmunud lugejakirja “Saadaks kõik erakonnad laiali ja looks nullist uued?”.

Ei saa öelda, et praegune kriis oleks vaid Reformierakonna ehk siis valitsuserakondade kriis. Kriisis on tegelikult kõik erakonnad, sest nad on sisuliseltstagneerinud, järgides suuresti 19. ja 20. sajandi aegunud erakonna mudelit. Vähe sellest, pea kõik nad on loodud “kurjuse impeeriumi” ehk siis Nõukogude Liidu kuritegeliku Kommunistliku Partei liikmete või lausa juhtivliikmete poolt. Koos sellega sattus loodavatesse Eesti erakondadesse sisse ka see surmatõbi, mille käes nad kõik täna vaevlevad. See on ülbus, kõiketedmine, rahva tahte eiramine, sundparteistamine, liidrikultus, pime kuulekus, mõte et erakond on asjaks iseenesest, pime kuulekus jne.

Kas eelnev mõte tundub liiga radikaalne? Ehk annaksime erakondadele veel aega, et nad saaksid end tõestada? Oleme seda teinud 20 aastat, ehk teeme seda ka järgmised 20 aastat? Arvan, et nüüd aitab vaid radikaalne sekkumine. Erakonnad tuleks kõik laiali saata ja hakata siis võrdsetel alustel moodustama uusi nende asemele. Siis võiks anda kõigile uute erakondade moodustajatele ühesugused võimalused oma ideede propageerimiseks – ühepalju aega TV-s, lehes ja reklaamtrükistes. Ja kogu enesereklaam tuginegu erakonna programmil, mitte rumalas ajupesus a’la “Viie aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka” või siis “Tallinn aitab” (mis oli tegelikult oligi Keskerakonna valimisreklaam linna rahade eest).

90nendatel moodustatud erakonnad kasvasid kui hüdrad, kindlsutasid enda positsiooni ja tõkestasid tee uutele tulijatele. Või siis lahustasid uued tulijad enda sisse. Nii oli neil suurparteidel mugav tiksuda, eriti kui maailmamajanduse tõus tegi valitsemise lihtsaks. Nüüd on olukord aga hoopis teiseks. Enam pole nii, et pole tähtsust, kes valitseb, sest majandus edeneb välispartnerite toel iseenesest. Nüüd on tähtis, et meid juhiksid ajudega ja uutes oludes targalt ja kiirelt reageerivad riigimehed. Paraku vanades stagneerunud erakondades selliseid mehi eriti enam pole. Kõige kurvem on see, et nad ise ka enam aru ei saa, kui stagneerunud ja mugavusse uppunud nad on.

Erakondade nullist uuesti loomine ei ole kindlasti mingi võluvits, mis kõik halva meie poliitmaastikult minema viib. Kuid üks mida see teeks, on kaasaegse, kaasaegse olukorraga paremini kursis olevate erakondade moodustumine. Nüüd on riigi edukaks toimimiseks vajalikud hoopis uued sammud, kui seda oli 90nendatel. Siis oli vaja Reformierakonda, sest oli palju vaja reformidega tegeleda. Nüüd on need ajad läbi ja Reformierakonnast on saanud suurim reformipidur – seda regionaalreformi takistajana.

Kes juhiksid siis riiki, kui vanad erakonnad on laiali saadetud ja uued moodustamata? Vastus on väga lihtne – parteitud spetsialistid, spetsialistide valitsus!

Alternatiivina võiks luua ühe erakonna (näit. Eesti Põhiseaduslik Erakond), mille sees siis erinevad vaated moodustaks gruppe ja vaidleks aja üle. Siis ei oleks nii, et suur osa rahast ja ajast läheb riigis erinevate parteide omavaheliseks võitluseks. Erakond kes on võimul, sundparteistab riigis olulised ametikohad ja istutab oma parteitopiseid täis kõik spetsialiste vajavad ametikohad (sh. nõunikud riigifirmades). Tuleb aga siis uus erakond võimule, hakkab ta otsast peale, tehes enne suurpuhastuse. Kaua meie väikeriik sellist kilplaslikku, kallist ja ressursse (ka ajuressursse) raiskavat skeemi suudab taluda?

Nüüd võidakse öelda, et kunagi oli meil üks NLKP ja kas ma tahan nõukogude aega tagasi? Vastaks, et ajaloos on paljusid asju olnud, oluline on kuidas seda täna kasutada. Skalpelliga võib arst inimelu päästa aga pätt võib sama riistaga teise inimese tappa. Kuidas siis suhtuda skalpelli? Kuidas suhtuda sellesse, et riigis on võimul üks Põhiseaduse aluseks võttev erakond? Meil on praegu raske sellega harjuda, kuid uskuge mind, see on ainus väljapääs tulevikus. Kui seda kaasaegselt teha, ei oleks sel demokraatiale ja arvamuspaljususele mingit ohtu. Riik on meil ju üks, kuhu mahuvad kõige erinevamate vaadetega inimesed. Miks ei võiks need inimesed mahtuda ka selle riigi ainsasse erakonda, mis tugineb vaid Põhiseadusel ja enamushäältega vastuvõetud programmil. Mis siin ebademokraatlikku oleks?

Riigile oleks ka materiaalselt kasulik, kui end kõikjale sisse söönud erakonnad kaoksid koos oma sunderakonnastumise, korruptsiooni ja onupojapoliitikaga. Kui riigietevõtetes ja riigistruktuuris töötaksid spetsialistid, vajalike oskustega inimesed, siis läheks nende palk asja ette ja neist oleks ka riigile reaalset abi. Koos uute erakondade moodustamisega tuleks muuta ka erakondi ja nende avalikku ja varjatud reklaamimist puudutavaid seadusi. Kui keelata täiesti ära võimuga kaasnev otsene või varjatud enesereklaam, säästaks riik jällegi tublisti raha. Kui valimiste ajal oleks kõigil võimalik ühepalju saada reklaamivõimalusi ja keskendugu vaid programmil, siis jääks jällegi palju maksumaksja raha tavainimese eluolu parandamiseks. Partei eelistuste järgi kellegi-millegi rahastamine, mitte vajadusepõhine rahastamine, on jällegi koht, mis tuleks muuta.

Selliseid parteide omakasul ja onupojapoliitikal tuginevaid mõttetuid riigi raha raiskamisi on tohutult. Kui need saaks keelustada igal tasandil ja viia miinimumini, siis uskuge mind, Eesti elu läheks kohe palju paremaks, me riik oleks rikkam ja paremini valitsetud, ka kodanik tunneks end siin kodusemalt ja hinnatumalt ning ei lahkuks siit nii kergekäeliselt parematele jahimaadele välismaale.

Originaalartikkel: Delfi