Foto: erichfreisleben.de

Berliinis tegutsev perearst Erich Freisleben kutsub üles koronavaktsiinide teemal avalikku debatti pidama: „Meditsiin, poliitika ja meedia peavad vastutama!“ Berliinis toimunud meeleavaldusel „Friedlich zusammen“ („Rahulikult koos“) esines Freisleben karmisisulise ettekandega pealkirjaga “Varjatud kannatuste tunnistamine”. Avaldame tema kõne tõlkes täies mahus.

Pärast 37 aastat hakkab minu töö perearstina tasapisi lõppema. Kuid viimased aastad olid andnud mulle põhimõtteliselt teise ülesande. Oli vaja anda tunnistusi varjatud kannatustest, mida ei tahetud ega tohtinud avalikult näha. “Selle pärast ei ole vaja muretseda!” arvavad paljud tänapäeval. “Koroona on vana asi, tänapäeval on olulisemaid probleeme.” Eks me näe.

Kogu oma karjääri jooksul olen vaktsineerinud tuhandeid inimesi. Kuid koroonavaktsiinid, mis esimest korda häirivad inimese rakkude geneetilist funktsiooni, tegid mind väga murelikuks. Pärast kuudepikkusi sulgemisi ja nakkuse kartuses isoleerimist ihkasid eriti vanemad inimesed vaktsineerimist, mida näidati neile kui ainsat teed vabadusse.

Vaktsineerisin üle kuuekümneaastaseid patsiente ja mõningaid nooremaid riskirühma kuuluvaid inimesi, kes seda soovisid mitu korda, kuid mitte teavitamata neid valitsevatest ebakindlustest. Vaid kuue nädala pärast istus minu vastas lesknaine, kelle abikaasa oli vaktsineeritud mujal AstraZeneca preparaadiga ja suri süvaveeni tromboosi. Tema nainesüüdistas end selles, et ta ärgitas teda vaktsineerima. Mul oli samuti ebamugav tunne, et olin uusi vaktsiine liiga palju usaldanud.

Sellest ajast peale olin ärgas ja pöörasin hoolikalt tähelepanu vaktsineerimise seosele uut tüüpi sümptomitega. 2021. aasta hilissuveks oli mul olnud kakskümmend tõsist kõrvaltoimet, millest nüüd teatati enamasti pärast BioNTechi ja Moderna, Paul Ehrlichi instituudi ja Saksa Arstide Liidu ravimikomisjoni tunnustuse saanud vaktsiinide saamist. Eraldi kirjeldasin ka täiesti uudse kõrvalmõju sündroomi kompleksset sümptomaatilist iseloomu koos kõigi nende omaduste ja laboratoorsete iseärasustega, mis mulle silma jäid.

See, mida ma nägin, oli vastuolus minu arusaamaga Hippokratese arstieetikast. Kuna mõistsin, et olen inimestele haiget teinud, lõpetasin koroona vastu vaktsineerimise. Kui raporteerisin novembris arstiplatvormil “Alles Auf den Tisch” antud intervjuus kolmekümnest tõsisest , millest osa oli nüüdseks mujal vaktsineeritud inimestel, vaadati videot ligi 700 000 korda. Vastupidiselt vaikimisele peavoolumeedias oli infovajadus ilmselgelt tohutu. Meeleheitel inimeste kommentaarides kohtasin samu sümptomeid, mida olin ka ise näinud. Nüüdsest tekkisid hommikuti minu praksise ukse ette pikad järjekorrad valdavalt noortest patsientidest üle Saksamaa. Nad otsisid mõistmist ja abi, mida nad oma perearstilt ei leidnud. Rahvast tuli üha rohkem.

Lisaks varasematele klientidele sain erakorralist abi osutada kolmesajale uuele raske vaktsiinikahjustusega patsiendile. 200 neist on dokumenteeritud minu kodulehel, nagu ka minu aruanded võimudele ja konstitutsioonikohtule. Minu abilised pidid tühistama üle kolme tuhande abipalve, sageli paludes või isegi nuttes. Kannatanute meeleheitlikud kirjeldused tõid sageli pisara silma. Meile saadeti ka lühivideod neuroloogilistest värinatest jms. Kuid isegi maailma parima tahtmise juures oli meie suutlikkus juba ammu ammendatud. Lohutuseks ja abikatseks saatsin tagasilükatutele perearstide infolehe, mis võttis kokku minu varasemad teadmised diagnoosimisest ja teraapiast. Emade saatused, kes äkitselt ei suutnud enam oma laste eest hoolitseda, nii paljude noorte katkised elud ja lõpuks, kuid mitte vähemtähtsateks asjaoludeks mõnede väga vanade inimeste kiire iseseisva toimetuleku kaotus, kes olid varem peaaegu kõrvalist abi otsinud, see kõik jäi kummitama. Mõnda inimest saime hästi aidata, mõnda veidi, mõnda üldse mitte.

Miks valitses teaduslikult ja tehniliselt nüüdisaegsel Saksamaal teadmatus ja hoolimatus, mida muidu kirjeldavad vaid arengumaade meditsiiniabilised? Miks põdesid nii paljud inimesed minu silme all uuest vaktsineerimisest tingitud haigusi ja miks ei võiks seda ametlikult välja öelda? Miks see nii paljusid noori inimesi mõjutas ja miks nii paljusid naisi? Miks ei tehtud adekvaatseid uuringuid, enne kui tunnustada ulatuslikke inimkatseid täiesti uue, geeniteraapial põhineva vaktsiiniga?

Miks rünnati avalikult teadlasi, kes avastasid midagi murettekitavat? Näiteks patoloog professor Peter Schirmacher, kes uuris 2021. aasta augustis vahetult pärast vaktsineerimist ootamatuid surmajuhtumeid ja hoiatas vaktsiinikahjustuste eest. Või kaks emeriitpatoloogi prof Arne Burkhardt ja prof Walter Lang, kes dokumenteerisid väga olulised üksikasjad immunoloogiliselt vallandatud elundite ja veresoonte kahjustuste kohta. Või professor Harald Matthes, kes oma vaktsineerimiskeskuses tegi seda, mida vastutajad oleksid pidanud tegema, nimelt vaktsineeritud inimesi süstemaatiliselt jälgima. Miks vallandati haigekassa veteran boss Andreas Schöfbeck kohe ametist, kui ta juhtis oma tarneandmetes tähelepanu millelegi murettekitavale? Kas kõik need auväärsed isikud peaksid langema vandenõufantaasiate ohvriks?

Miks tegutses avalik meditsiinikompleks asjatult, kui valvsad meditsiinitöötajad kogu maailmas olid juba teadlikud selle uue kõrvalmõju sündroomi erinevatest sümptomitest? Nimelt nuumrakkude aktivatsiooni sündroom, üliharuldaste autoantikehade suur hulk, ajupõletikud, perifeersete närvide kahjustused, peenkapillaaride põletikud, raku energiakeskuste, mitokondrite häired, immuunsüsteemi püsiv nõrgenemine ja palju muid häireid. Kui vastuseid otsida, saaks kõike laboris kontrollida ja sadade usaldusväärsete uuringutega toetada. Teadmiste laialdase levitamise korral oleks saanud aidata mitte ainult rohkeid vaktsiiniohvreid, vaid ka Covidi-järgseid patsiente, sest sündroomid on väga sarnased.

Mida rohkem uut infot ärkvel olevad teadlased mRNA tehnoloogia toimimise kohta teada saavad, seda enam kaob ilmselge ebakindlus.

Nagu vaktsineerimise infolehel lubatud, ei lagunda organism varsti pärast vaktsineerimist ogavalke, absoluutselt mürgist ainet, mis põhjustab tervisekahjustuse. Seda mürki võib nüüd kaks aastat pärast vaktsineerimist leida kudedest, vereproovidest ja immuunrakkudest. Keegi ei tea, miks, kus ja mil määral need tegutsevad ning kuidas nende püsivaid kahjustusi peatada. Neid on avastatud isegi rinnapiimast ja spermast. Veres leiduvad ogavalgud võivad pikka aega pärast vaktsineerimist põhjustada tromboosi, embooliat ja infarkti. Kes seostaks seda endiselt vaktsineerimisega, kui sellele erilist tähelepanu ei pöörataks?

Mitu vaktsineerimist põhjustavad üha enam ebaefektiivsete IgG 4 antikehade moodustumist efektiivse IgG1 fraktsiooni asemel. See tähendab, et inimese organism on nõrgenenud ja seega vastuvõtlikum uutele haigestumistele. On palju juhtumeid, kus kaasasündinud immuunsüsteem on oluliselt ja püsivalt nõrgenenud, mis halvendab kaitset infektsioonide ja uute vähivormide vastu. Viimase esialgu halva uudise paljastas hiljuti tõsine mastaapne Taani uuring, mis kinnitas ka varem USA-s tehtud tähelepanekut: vaktsineerimispartiidel oli täiesti erinev kõrvaltoimete määr. Väikesel rühmal oli aruannete esitamise määr äärmiselt kõrge, suurel rühmal oli vaid paar aruannet ja teisel peaaegu mitte ühtegi. Kuidas sai selline vene rulett turvakontrollist kõrvale hiilida?

Minu mainitud murettekitavaid järeldusi ei võetud arvesse, sest poliitikud ja institutsioonid tegutsesid etteantud stsenaariumitega. Tavapärane väljakujunenud julgeolekukultuur ja avatud teaduslik diskursus näisid „pandeemia“ ajal suures osas peatatud olevat. Igaüht, kes uuele vaktsineerimisele varju heitis, kahtlustati vandenõuteoorias. Uus, salapärane anonüümsete faktide kontrollijate gild tühistas kohe kõik häirivad kõrvalekalded. Teaduslik diskursus asendus vestlussaadetega.

Nüüdsest peeti asotsiaalideks kaaskodanikke, kes ei soovinud end vaktsineerida. Süüdistus neile seisnes selles, et nad ei soovi väikeste isiklike murede tõttu kogukonna päästmises osaleda. Poliitikud ja suur osa meediast lõid ühiskonda lõhestanud kiilu aina sügavamale.

Mõned teavad veel Franz Joseph Degenhardti peolaulu aastast 1965, milles refrään nonkonformistidest ja väidetavalt headest kodanikest kõlab: „Ära mängi räpaste lastega, ära laula nende laule, mine ülalinna, tehke seda nagu teie vennad.”

Koroona „pandeemia“ räpaseid lapsi nimetati vandenõulasteks, vaktsineerimise vastasteks, koroona eitajateks, kovidiootideks, asotsiaalsete vandenõuteoreetikute ja jah, isegi äärmusradikaalideks. Nad ei kohkunud tagasi isegi süüdistustest väidetavas antisemitismis, mis tõi kaasa rühma holokaustis ellujäänuid, kes protestisid vägivaldselt, kuid kuuldamatult oma kannatuste instrumentaliseerimise vastu. Mainekas meedias spekuleeris eetikakomitee liige vaktsineerimata inimeste intensiivravi õiguse äravõtmise üle. Isegi maailma meditsiinipresident sõimas Kutscheri stiilis “vaktsineerimata inimeste pandeemia” vastu, mille “türannia” peab lõppema. Selle inimese ainus kuritegu oli usaldada oma keha ja olemust rohkem kui kuuma nõelaga töötavat farmaatsiatoodet. See on ju isiklik otsus nagu see, kas ma tarbin liha või eelistan olla vegan.

Hiljemalt täna, kahe aasta pärast, pärast seda, kui laual on palju fakte, teame: mRNA vaktsineerimine ei andnud mingit kaitset haiguste eest ega kaitset edasikandumise eest. See tähendas, et ühiskonda lõhestanud ja üksteise vastu pööranud kogukonnakaitse keskne argument enam ei kehtinud. Ühenduse kaitse puudumise tõttu ei olnud 2G või 3G eeskirjad ja ennekõike kohustuslik vaktsineerimine enam võimalik. Meie põhiõigus mitteametlikule ja füüsilisele enesemääramisele sündis vastusena kõige hullemale väärkohtlemisele. Kas neil lubati see tervishoiutöötajatelt ja sõduritelt ära võtta? Bundestagis ei jäänud palju hääli puudu, et see oluline isiklik õigus oleks isegi kõigilt kaaskodanikelt ära võetud.

Mäletan selgelt mu laua ees nutvat õde, kes oli kohusetundest peaaegu nelikümmend aastat alati täitnud iga personalitühimiku ja ennast isegi haigena tööle tirinud. Ta nägi kohustuslikus vaktsineerimises jämedat alatust nende poolt, keda ta kogu hingest aidata püüdis. Ta eelistas kaks aastat enne pensionile jäämist lahkuda oma armastatud töökohalt kaotusega pensionis, selle asemel, et taluda oma isiklike õiguste eiramist.

Vabadus rääkida kõrvalmõjudest on samuti laualt maha võetud pärast seda, kui esimesed julged ajakirjanikud murdsid 2022. aasta märtsis ametliku vaikuse ja teised peavooluajakirjanikud julgesid järk-järgult eeskuju järgida. Järgmine küsimus, kas tegemist on tavaliste harvaesinevate või ebatavaliselt levinud või isegi eriti tõsiste kõrvalnähtudega, jääb ikkagi vastandliku teabe ja vaikuse udusse. Pole ka ime, sest sellest sõltub kogu kampaania legitiimsus, mis mitte ainult ei toonud rahvale ja majandusele karme piiranguid, vaid läks maksma ka sadu miljardeid eurosid, mida me tänagi ära maksma peame.

Kõrvaltoimete arv minu tavaklientide hulgas, kes olid vaktsineeritud üks või mitu korda, oli ligi 3,3 protsenti. Kuigi see on üksikvaatlus, pole see teiste kriitiliste vaatlejate omadest kaugel. PEI arvud (tõsised kõrvaltoimed) oleksid sellele lähemal, kui võtta arvesse, et teatatud kõrvaltoimed peegeldavad ainult viit protsenti tegelikest ja et instituut võtab arvesse ainult üksikuid signaale, mitte aga kompleksset kõrvalmõju sündroomi.

Kui COVID-i järgne haigus tekkis vaktsineeritud inimestel, ei olnud ebatõenäoline, et haigus oli pigem vaktsineerimise hüppeline tulemus. Kuna me teame, et vaktsineerimise ogavalk jääb kehasse, võis tavaline haigestumine põhjustada ainult alateadliku probleemi, et välja lüüa. Vaktsiiniohvrid ja Covidi-järgsed patsiendid teatavad üksmeelselt nende sümptomite halvenemisest uute infektsioonide tõttu. Kui vaktsineerimine ei suutnud ära hoida koroonaviiruse edasikandumist ja haigestumist, oleks see pidanud leevendama vähemalt peamist probleemi, millele see on suunatud, nimelt ogavalku. Tõehetk tuleb varsti. Metoodika verre jäänud ogavalkude eristamiseks nakkuse või vaktsineerimise päritolu järgi on lõpusirgel.

Kas vastutajad oleksid pidanud sellest kõigest teadlikud olema? Suurem osa küll, aga need, kes on valinud ühepoolsed nõuandjad, ei saa hiljem väita teadmatusest. Kogenud infektoloogid teadsid, et endeemilist viirust ei saa lukustamisega kontrolli alla ja selle vastu ei saa ka vaktsineerida. Ka nutikas Anders Tegnell Rootsis teadis seda ja viis oma kaasmaalased targalt kriisist läbi ilma sulgemiseta. Tema lõplik tasakaal: vähem surmajuhtumeid, vähem vaktsiinikahjustusi, kergemad nakkuslained ja majanduslanguse puudumine.

Peame samuti tõe lauale panema. Sest kui me peaksime ükskõikselt leppima turvalisuse eiramisega, oleme homme veel suuremas kriisis. Tolerantsuse kaotus ja verbaalsed rööbastelt mahajooksud koroonaperioodil on meile näidanud, kui palju kultuur võib hirmuäratava stsenaariumi korral kokku kukkuda. Minu suurim pettumus: ma ei mõistnud enam paljusid oma vasakliberaalseid kolleege. Kuhu jäi austus kaasinimeste vastu ja kuhu jäi enesemääramisvabadus? Paljud neist, kes olid võidelnud looduse kaitse, geenitehnoloogia vältimise ja õigluse eest, tähistasid nüüd rakkude manipuleerimise massilist kasutamist, arvestamata võimalike tagajärgede jätkusuutlikkusega. Isegi keskne enesemääramispõhiõigus jäeti aruteluks lahtiseks. Ja õiglus? Oxfam arvutas, et 2000 miljardärile kuulub 60% maailma varast ja see oli „pandeemia“ ajal suurenenud. See võimu asümmeetria nõuab selle kontrolli all hoidmist valvsuse kaudu.

Rohkem kui kunagi varem on vaja, et meie demokraatia tugineks oma kollektiivsele tarkusele ja kultuurilisele alusele. Kriitikat mitte diskrimineerida, sildistada ja välistada on nende DNA osa. See kehtib ka nn vandenõuteoreetikute pimeda nurga kohta. Sest vastutustundlik kodanik oskab ise fakte ja arvamusi hinnata ning terasid sõkaldest eristada. Teaduslik diskursus ei saa olla piisavalt lai. Koroonajuhtimine on sellega seoses hoiatus: geenipõhise vaktsineerimise tugevused olid kõigi huultel. Kuid ainult vankumatud kriitilised meeled avastasid nõrkused. Arvestades tuumaenergia, andmete väärkasutuse, tehisintellekti ja geenitehnoloogia ohte, vajab meie aeg nii hädasti inimloomuse kultuurilisi tugevusi ja demokraatlikke voorusi.

Vaktsiinikahjustus on hoiatus Pandora laeka lugupidamatu avamise eest. Igasugune kahjulike tagajärgede tegeliku ulatuse varjamine peegeldub lõpuks kõigi jaoks tagasi. Kulus üle kolmekümne aasta, enne kui avalikkus keskkonnakahjudest teadlikuks sai. Uudne mRNA tehnoloogia ja muud biotehnoloogilised sekkumised on seotud inimeste sisemaailmaga. Vaktsiinikahjustus viitab ootamatute keeruliste häirete ohule, mida me praegu ei suuda kõrvaldada. Kui vaktsineerimispartiid põhjustasid ka erineva raskusastmega kõrvalnähte, ei saa keegi end edaspidi tõeliselt turvaliselt tunda. Me ei saa seda teed jätkata enne, kui kõik mRNA tehnoloogiaga seotud ebakindlused on lahendatud.

Kust tuleb viimase kahe aasta üle 100 000 inimese liigsuremus, kus tuleb sündimuste vähenemine ja kõrge surnult sündide arv? Kõik need on faktid. Neil ei tarvitse tingimata olla vaktsineerimiskampaaniaga mingit pistmist, aga siiski võib olla. Ainult erapooletu uurimine võib anda selgust.

Paljude meediaväljaannete jaoks pole vigastatute meeleheide või vaikne tagasiastumine tänapäeval enam kuum teema. Need, kes järgisid vaktsineerimise üleskutset, kes tahtsid teha kõike õigesti ja nüüd kannatavad, ei tohi muutuda tänapäeva räpasteks lasteks. Neid mitte uskuda või lihtsalt õlgu kehitada oleks küüniline. “Pimekulli mäng” ei tohi jätkuda. Vaktsiiniohvrid ei saaks sotsiaal-meditsiinilist tunnustust ega hüvitist. Kas tahame oodata, kuni meeleheitlik sisemine tagasitõmbumine ja kasvav enesetappude määr leevendavad nappide sotsiaalkindlustusfondide pinget? Kas peate taktikalistel kaalutlustel järgima vaktsineerimiskomisjoni esimehe silmapilgutamist ja teesklema, et olete üks kahest miljonist Covidi-järgsest patsiendist, sest tõel pole enam kohta?

Kas poliitika teeb kõik endast oleneva, et aidata inimesi, kes poliitikuid usaldasid ja kelle vaktsineerimiskampaania tekitas kohutavat kahju nende kogu kehale ja hingele? Kas see pakub uuringutele kõiki vajalikke ressursse, et leida ravimeid? Kas komisjon on valmis andma selgust kahju tegeliku ulatuse kohta? Kas see tähistab murtud lubadusi ja tulevast turvalisust? Uue tehnoloogia poolt põhjustatud vaktsineerimise soovimatud tagajärjed on probleem kõigile. Sest lisaks keskkonnakahjule pole meil vaja korvamatut kahju inimese sisemaailmale. Siin kutsutakse meediat üles tegutsema demokraatia valvurina. Kui keegi suudab selle andestada, siis ennastõigustav vigade nõudmine seda ei tee. Ainult üks Taani suur ajaleht on oma lugejate ees vabandanud oma vigade pärast „pandeemiast“ teatamisel.

Tahaksin öelda midagi neile, keda see puudutab. Igaüks teist ütles mulle iseseisvalt sama lause: “Ma ei ole enam mina ise.” Tegelikult ei tööta pärast vaktsineerimist miski nii nagu varem, ei immuunsus, närvisüsteem, vereringe, pulss, kehasoojus, lihasjõud, nägemine. Trauma, mille see vaktsineerimine teie kehale tekitas, on võtnud teie kodu teie sees. Isegi kui pärast sageli kaheaastast kannatust olete kaotanud töö, elukeskkonna ja säästud ning isegi kui teiste mõistmatus on teid kurnanud, ärge kaotage lootust! Kus on vari, seal on ka valgus. Maailmas on teadlasi ja praktikuid, kes on vastuseisust hoolimata uurimistööd alustanud. Ükskõiksuse kõrval on ka kaastunne, kartliku kõrvaltvaatamise kõrval ka julge ausus. Leitakse viise, kuidas saasteaineid kontrollida ja tervenemiseks ruumi luua. Lisaks meditsiinilisele abile tahaksin eriti tugevdada usaldust teie loomuliku tervendava jõu vastu. See on ja jääb inimestele kõige tõhusamaks ravimiks. Kuid ta vajab praegu eriti hingejõudu. Otsige üles kohti ja kaasinimesi, kes aitavad teil neid tõsta ja tugevdada.

Sina, kel vedas ja kriisist hästi läbi said, vaata teistele otsa, ole ärkvel ja tähelepanelik. Kas suudame ikkagi humanismikultuuriga tehnoloogiat kontrollida? Või õõnestab seda vundamenti sihitu tehnoloogilise optimeerimise lõputu spiraal? Päästmine biotehnoloogia abil oli „pandeemia“ ohjamise keskne sõnum. Uute imerelvadena ootavad tuult tiibadesse mRNA põhimõte ja muud geneetilised tehnoloogiad. Kas nad tõesti täidavad seda, mida lubavad? Kas kõikvõimalikud tagajärjed on arvesse võetud? Kas meie ohutus on tagatud? Kas üldine hoolduskvaliteet peab kulusurvele vastu?

Inimkonna homne elu sõltub tänastest tarkadest otsustest.

Dr. med. Erich Freisleben õppis Berliinis ja Kielis arstiteadust ning läbis eriarstikoolituse sisearstina. Ta on tegutsenud perearstina 35 aastat, on töötanud delegaadina kohustusliku ravikindlustuse ühingus ja avaldab artikleid tervisepoliitika teemadel.

Allikad: berliner-zeitung.de, erichfreisleben.de, assets.nicepagecdn.com

Tõlkis Hando Tõnumaa