Foto: 8385/ pixabay.com

Hardo Aasmäe kirjutas Õhtulehele arvamusartikli, kus nendib sarnaselt Toomas Kümmelile, et VEB fondi kadunud raha saatuse väljaselgitamine on rahvusliku julgeoleku küsimus. Avaldame artikli täiskujul, kuid kogu au kuulub autorile ja Õhtulehele.

Arutelu VEB fondi ümber toob tasahilju toimunusse selgust, kuid ikkagi on arvestatav osa probleemi sisust mattunud õiguslike ja rahanduslike selgituste rägastikku.

32 miljoni dollari kadumine on selgitatav ka järgneval viisil. Kui te hoiate oma raha pangas, siis seaduskuuleka inimesena olete kindel, et saate oma raha kasutada oma äranägemise järgi. Ühel päeval teatab pank, et ta ei hoiagi teie raha oma pangas, vaid kusagil välismaal. Nüüd aga ei anna kurjamist välismaine pank enam teie raha kätte. Minge ise oma raha välismaale otsima, meie selle eest ei vastuta.

Samas on teie poolt usaldatud kodumaine pank teinud pahale välismaisele pangale valeliku salakorralduse maksta teie raha välja hoopis naabrimehele, kellel polnud selles pangas sentigi. Naabrimees võttis raha välja ja teie raha oligi kadunud. Tundub tavalise pangapettusena nagu Nigeeria võlakirjad. Meil oli kahjuks asjaga seotud Eesti Pank kui iseseisva riigi keskpank, pealegi on tekkinud kahtlus, et ebaseaduslikult välja makstud 32 miljonit dollarit võis rikastada Eestis asjaga seotud isikuid.

Ajalooline analoogia

Sellega seoses meenub üks vana luurelugu. Nimelt viisid 1990. a Nõukogude Liidu salateenistused mõni päev enne seda, kui Saddam Hussein vallutas Kuveidi, läbi eduka luureoperatsiooni. Nad teavitasid saabuvaist sündmusist “lugupeetud rahakaid isikuid” mõnel pool lääneriikides. Need ärimehed ostsid kiiresti suures koguses naftat. Pärast Kuiveidi vallutamist tõusid nafta hinnad maailmas järsult ja need inimesed rikastusid üleöö. Paraku kasutati selleks vaenuliku luureteenistuse teavet ja selle ilmsikstulek purustaks nende maine täielikult. Suuräris tähendab see aga teinekord rohkem kui raha.

Niimoodi värbasid Nõukogude Liidu salateenistused hulga kõrgetasemelisi mõjuisikuid lääneriikides. Lahendus oli leidlik: raha teeniti turult seadusliku äritehingu tulemusel. Nii ei tulnud mõjuisikutele/agentidele edaspidi tasu maksta salateenistuste arvelt, millega võib vahele jääda. Maksti võõra rahaga, pealegi on nii sisuliselt eluks ajaks ette tasutud. Need inimesed on mõjutatavad elu lõpuni, kuna selle mahhinatsiooni ilmsikstulek võib nad hävitada. Pääsu pole sellest kellelgi, sest NSV Liidu salateenistustele olid isikud teada ja tehingud jälgitavad. Ärgem unustagem NSV Liidu salateenistuste strateegiat värvata vajalikke inimesi võimaluse korral lääne ühiskonna ülemkihist.

Paraku on 32 miljoni dollari kadumisel eeltooduga sarnaseid jooni. Kui need miljonid jõudsid osaliselt või tervikuna Eestisse tagasi, siis on asi halb. Vene poolelt on raha jagamine hästi jälgitav. Tasu on makstud ette ja võõra rahaga, Eestis rikastunud inimesed, organisatsioonid ja ettevõtted peavad Venemaa soove varjatult arvestama ja täitma. Mitmeid sellekohaseid märke võib Eestis ka täheldada.

Kui tegemist oli mõne muu riigi salateenistuse ettevõtmisega, siis Vene poolel on ikka jäljed maas. Siinkohal pole jutt mõnest vandenõuteooriast, vaid luureteenistuste praktikast.

Miks Regnum vaikib?

Kõige selle juures on tähelepanuväärne Vene veebilehe Regnum vaikimine. Üldise arvamuse kohaselt on tegu Vene salateenistuste propagandistliku käepikendusega. Regnum on külma sõja jäänukvaimsusega töötav teabeagentuur, nende materjalidest õhkub pidevat endiste liiduvabariikide halvustamist. Ilma Venemaa juhtimiseta ja Venemaale kuuletumiseta ei ole neil justkui tulevikku. Rahvuskeelte esiletõus ja vene keele osa vähenemine on saatanast. NATO on üldse ike vabadustarmastavate rahvaste kukil. Üldse terendab helge tulevik teistele rahvastele vaid ühises saatuses Venemaaga jne.

Regnumi propaganda vaatepunktist peaksid eestlased olema 32 miljoni dollari looga toime pannud järjekordse alatuse õilsa Venemaa vastu. Keskpanga abiga on Välismajanduspangalt välja petetud võimaliku Eesti agendi Aleksander Mati kasuks suur summa raha.

Paraku ei midagi sellist – 16. jaanuaril on avaldatud vaid kiretu ülevaade Eesti Panga avaldatud auditist. Lugu ei sisalda mingit hukkamõistu, nenditakse vaid teadmatust raha edasise saatuse kohta. Küll aga tuletatakse meelde Siim Kallase poolt 16. juunil 1992 allkirjastatud protokolli, millega Eesti Pank kohustub Eesti ettevõtetelt laenud sisse nõudma ja Eesti ettevõtetele pangas hoitud raha välja maksma. Hiljem on Regnum sel teemal juttu teinud 28. jaanuaril, refereerides Delfi artiklit.

Kadunud raha saatuse väljaselgitamine on otsapidi ka rahvusliku julgeoleku küsimus.

Allikas: Õhtuleht