Fotokollaaž: erakogu + heliopix, Getty Images + Canva.com

Ma mõtlen üsna tihti, miks eestlane on nii raskemeelne ja kohati lausa depressiivne. Miks tundub, et ainus tõsiselt tähtis asi on töö ja tööl käimine, aga mitte vaimne tervis või rõõmuküllane elu? Kui mõni eestlane julgeb olla siiralt rõõmus, eriti veel ilma alkoholi abita, või elada stressivaba elu, on rahvahulga reaktsioon peaaegu nagu vaikimisi teada — haaratakse hangud ja rõõmupuhang surutakse maha.

Paljud põhjendavad seda päikese puudusega, aga kui mõelda, siis Soomes ja Rootsis on päikest veelgi vähem. Ometi juhivad just põhjamaad rahulolu ja õnnetunde edetabeleid. Miks ei oska meie rõõmu esikohale tõsta, küsib Telegrami kolumnist Merle Martinson.

Kui ma koos lapsega viienda klassi ajaloos õppisin nõukogude aja kohta, märkasin tohutult palju paralleele tänapäevase Eestiga. Jah, meil võivad olla uhkemad autod ja moodsamad majad, aga paljud baas-süsteemid, mis tol ajal sisse harjutati, on jäänud muutumatuks. Me kordame neid alateadlikult.

Hiljuti jäi mulle silma uudis uute nõuete kohta koolidele — muru peab niidetud olema ja ohutusreeglid peavad olema täidetud. Esmapilgul tundub see mõistlik. Minu jaoks oli suurim ja tõeliselt hea uudis aga see, et koduseid töid ei tohi anda nädalavahetuseks ega koolivaheajaks ning plaan kaotada hoolsuse ja käitumise hinded.

Mina ei ole kunagi mõistnud, miks peab laps pärast niigi pikka koolipäeva veel kodutöid tegema. Kui mu laps veel tavakoolis käis, siis tema klassijuhataja koduseid töid ei andnud, sest tema seisukoht oli, et see aeg on perekonna jaoks. Ma tunnustan siiralt sellist arusaama. Samuti on nii hoolsuse kui ka käitumise hinded kellegi subjektiivne ja tihti pinnapealne arvamus, mis ei pruugi näidata mitte midagi lapse tegeliku arengu või vajaduste kohta. Kuidas peaks laps õppima sisemist iseseisvust ja enda tegude eest vastutamist, kui ta toetub pidevalt välispidistele hinnangutele?

Minu lapse puhul oli selge, et pärast koolipäeva oli ta väsinud ega suutnud enam keskenduda ega õppida sama hästi nagu hommikuti. Tänaseks on minu lapsed koduõppel ja me kulutame 80% vähem aega kooliprogrammi läbimiseks kui tavakooli lapsed kodutööde tegemisele. Teise klassi materjal sai läbi juba jõuludeks. Heade õppimisvõtetega on see täiesti teostatav. Koolis toimuv tuupimine on ajamahukas ja mõeldud vaid lühiajalise meeldejätmise jaoks, ilma et see hiljem elus praktilist kasu tooks. On olemas palju paremaid õpistrateegiaid.

Kasvagem välja traumade ja vägivallaga leppimisest

Mis mind aga üllatas, olid artiklite kommentaariumid sotsiaalmeedias. Seal vahutati, justkui jääks nüüd kõik lapsed lolliks ja ülbeks, kuna käitumist enam ei “õpetata”. Noori sõimati lumehelbekesteks. Kiideti vanu aegu, kui koolis käidi kuus päeva nädalas ja keegi ei nurisenud — see põlvkond pidi olevat justkui tugevama närvisüsteemiga ja targem. Mina aga julgen seda väidet tugevalt kahtluse alla seada.

Milles seisneb tugev närvisüsteem? Mina näen sellest põlvkonnast hoopis palju joodikuid, kes oma eluvalusid ei väljenda, vaid uputavad neid viina. On palju katkisi kooselusid, kus inimesed on heal juhul majanaabrid, aga mitte armastavad partnerid. Varjatud koduvägivalda jagub nii kaaslaste kui laste suhtes. Pigem on haruldane näha sellest põlvkonnast inimest, kes pulbitseb elurõõmust, kellel on armastav suhe ja vitaalne elurütm.

Kui tugev närvisüsteem tähendab oma murede alla surumist, siis mina pigem koputaks hinge peale ja ütleks: tugev inimene on see, kes julgeb öelda, mis talle ei sobi, oskab kehtestada piire ja valib teadlikult õnneliku elu. Minu elustandardi juurde käib just sedasorti julgus ja tugevus ning oma probleeme eitav isik on pigem selles valemis nõrk.

Tänapäeva noori aga mõnitatakse sageli selle eest, et nad julgevad oma õiguste eest seista ja ebameeldiva õpetaja käskudele mitte alluda. Aga kui last ei õpetata end (ja teisi) austama, siis ei oska ta seda ka täiskasvanuna. Teate ju seda ütlust: “Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea.” Ja austamine ei tähenda seda, et sind on treenitud hirmu tundma ja vait olema.

Kommentaaridest sain ma aru, et me oleme põlvkondade kaupa treeninud lapsi leppima ebanormaalse töökoormuse ja autoritaarsete õpetajate käitumisega. Hiljem kordab täiskasvanud Juhan sama mustrit oma tööelus: laseb end ülemusel halvasti kohelda, teeb ületööd, ei julge head palka küsida ja ei oska puhata. Juhani lastel pole võimalik lapsevanematega pärast koolipäeva kvaliteetaega veeta, Juhan ise ei saa arugi, et see oleks oluline tema enda elukvaliteedi ning õnne jaoks.

Kas Juhan üldse mäletab, et õnn on olemas? Või tuleb see teadmine esile ainult alkoholi vines? Kui vaadata Eesti alkoholitarbimise statistikat, siis on selge, et suur hulk täiskasvanuid just nii elabki. Minu suures tutvusringkonnas näiteks enamus ei joo üldse või ostavad viina haruharva viinasokkide tarvis — seega meie “osa” joob ära keegi teine.

Head eeskujud Põhjamaadest

Tulles tagasi kodutööde juurde, siis võtame näiteks Soome — seal ei anta lastele kodutöid, isegi mitte vanemates klassides. Õppimine toimub, nii palju kui võimalik, koolis. Lapsi koheldakse lugupidavalt. Probleemseid n-ö nõukaaja mentaliteediga õpetajaid kohtab harva.

Meil aga tundub olevat liiga tavapärane, et õpetaja käitub klassis närviliselt ja lapsi alandavalt — see on saanud normiks. Inimesed on harjunud selle jamaga ja kaitsevad katkist süsteemi, sest muud ei teata. Meil hakatakse alles praegu liika muudatuste suunas, mis Soome tegi ära juba 30 aastat tagasi.

Kui laps saab nädalavahetusel olla rahulikult koos perega, tundub see paljudele lausa kuritegu — töö ja vaev peab olema esikohal! Aga õnnetu ja stressis aju ei suuda õppida. Meil ei ole õnnelikud koolis ei õpetajad ega õpilased. Õppimine peaks olema rõõm, mitte hirmu all tuupimine, mis unustatakse kohe peale kontrolltööd – see ei anna elus mitte midagi juurde ja raiskab väärtuslikku aega, mida meil on niigi vähe.

Me peame rohkem tegema elus seda, mis selle elamisväärseks muudab ja õpetama seda juba lastele. Sest kooliajast õpitud elumustrid ja hoiakutesüsteemid juhivad meid kogu ülejäänud (töö)elu.

Mina olen tänulik, et mul oli võimalus juba noorena töötada Soome firmas. Seal nägin, et teistmoodi elamine on võimalik ja sellest on saanud minu tööelu standard. Nii on mul võimalik lapsi õpetada kodukoolis ja luua õnnelikku pereelu.

Soome töökultuuris ei tulnud kõne allagi, et ülemus kellegagi halvasti räägiks. Lisatööd anti ainult lisatasu eest, ületunde ei nõutud. Kui sooviti anda mingeid lisaülesandeid, siis ainult lisatasu eest ja vastastikusel kokkuleppel. Ka “ei” vastus oli lubatud. Kui kell kukkus, algas isiklik aeg. Lennujaamas pagasilaadijad jätsid töö pooleli, kui tööpäev sai läbi ning tuli uus vahetus, kes selle lõpetas. Eestlane läheb kohe närvi, sest peab ikka ninast veri väljas töötama – see oleks nagu põhieesmärk siin elus. Soomes ma imetlesin seda tasakaalu ja austust, mis valitses töö ja iseenda vastu.

Kui tööl juhtus äpardus, ei kutsutud töötajat vaibale, vaid uuriti, kuidas sarnaseid olukordi tulevikus vältida ja kas ehk oleks vaja mõnda lisakoolitust? Töötaja heaolu oli ausalt tähtis. Minu esimesel päeval tuli firma kõige kõrgem juht ja ütles: “Teie olete firma suurim vara. Minu uks on teile alati avatud.” Need ei olnud tühjad sõnad. Ja töömoraal oli firmas kõrge.

Samuti õpetati kohe, et töömured tuleb tööpäeva lõppedes jätta tööriiete ja kontoriukse taha (näiteks: kui klient karjub, siis mitte sinu vaid töövormi pihta, mida sa kannad ning kui tööpäev lõppeb, olgu vorm kappi riputatud enam ei tohi ühelegi tööasjale mõelda). Sama põhimõte võiks kehtida ka koolis: koolitöö jäägu kooli.

Enne pere, siis töö

Eestis ei ole sugugi erandlik, et kodus jätkatakse pooleliolevate tööprojektidega või vastatakse töökõnedele pere arvelt. Samamoodi nagu laps pidi koolipäeva lõpus tegema kodutöid, on ka see töökäitumise muster juba varakult sisse kodeeritud. Paljudes peredes seatakse esikohale töö ning alles siis, kui kohustuslikud toimetused ja päevased ülesanded on tehtud, võib-olla jääb nädalavahetusel aega ka pereeluga tegeleda. Pole haruldane ka see, et reede õhtul peab kõigepealt tööstressi viinaklaasi uputama, sest muud moodi ei osata end sellest välja raputada. Nii kasvab üha uusi põlvkondi, kes astuvad täpselt samasse mustrisse. Lapsed kasvavad, nähes pealt, et see kõik ongi justkui normaalne.

Hüljatus- ja turvatunde puudus on noorte seas suur probleem. Kui vanemad ei ole lapse kõrval, toetuvad nad paratamatult omavanustele, kes on alles sama elukogenematud. Nii käibki see, nn ise üles kasvamine, mis paljudele noortele osutub üsna keeruliseks. Ometi näidatakse neile hiljem näpuga ja süüdistatakse neid kehvaks inimeseks olemises, ilma et keegi küsiks, mis olukorra üldse tekitanud on.

Õnneks on meie ühiskonnas siiski ka neid, kes on kogu sellele mustrile pihta saanud ja on sellest väljumas, kuid liiga suur osa inimesi kordab endiselt koolis õpitud treeningut, makstes selle eest omaenda õnne hinnaga. Veelgi kurvem on see, et paljud ei märka neid mustreid üldse ega tea, et on võimalik elada ka teistmoodi. Paljud ei teagi, et elu mõte võiks olla rõõm ja õnn — mitte ainult töö.

Paljud kommenteerijad nentisid, et reegleid on ju ka varem tehtud, olgu need siis kontrolltööde arvu või koolikoti raskuse kohta, aga õpetajad ja täiskasvanud on nendele reeglitele lihtsalt vilistanud. Ja siis me imestame, kuidas meie poliitikud vilistavad põhiseadusele ning korraldavad läbinähtavaid jokk-skeeme, sõites rahvast teerullina üle — just selle rahva, kes peaks olema võimu kandja. See on kõik kooliajast juba selgeks õpitud muster. Nii meil see süsteem toimib. Midagi ei teki siin elus tühja koha pealt.

Laste koolirõõm on pere ühine pingutus

Rõõm oli lugeda kommentaare, kus väljendati lootust, et tänapäeva noored on julgemad ise reegleid kehtestama ja vajadusel ka õpetajatele neid meelde tuletama. Selleks peab aga pingutama terve pere ühiselt. Laps saab julge olla ainult siis, kui tal on kõrval toetav pere, kes leiab tema jaoks päriselt aega ega nõua, et ta painduks kellegi ees ainult seepärast, et too asub mõnel kõrgel ametipostil. Lapsevanemad peavad julgelt võtma enda kanda ka need ebamugavad rollid, mis aitavad lastel oma õigusi ellu viia ja neid ka kehtestada. Nii nagu rahvas peaks end uuesti kokku võtma ja põhiseaduse kehtima panema. Sest paberile kirjutatud seadused kahjuks meie riigis iseenesest ei kehti.

Tänapäeva noorte üks suurimaid erinevusi eelnevate põlvkondadega võrreldes on see, et nad on reisinud ja elu rohkem näinud. Nad on kogenud paiku, kus end tööga ribadeks ei tõmmata, vaid kus esikohal on pereväärtused ja isiklik puhkeaeg — aeg, mida on õigus sisustada just sellega, mis hingele rõõmu pakub. Noored hakkavad selle hapuks läinud supi vastu mässama ja mul on siiralt hea meel, et nad seda teevad. Vanematel oleks sellest palju õppida, mitte tembeldada noori lumehelbekesteks, kui nad oma õiguste eest seisavad. Me ei räägi siin vaimse tervise probleemidega noortest, keda tihti kohe eeskujuks tuuakse, vaid täiesti tavalisest toredast Eesti noorest inimesest.

Õnneliku elu edetabelites on alati esikohal need inimesed, kelle jaoks on tähtsaimad hea vaimne tervis ja soojad, toimivad isiklikud suhted. Neid edetabeleid ei juhi mitte töö rabamine ega ka miljonid pangakontol. Ületöötanud ja läbipõlenud närvisüsteemiga inimene ei ole võimeline oma ellu õnne looma.

Kujuta ette, et sa teed täpselt seda, mida sa praegu teed, ja elad nii nagu täna elad — aga see olekski sinu elu viimane päev. Kas sa saaksid öelda, et oled elanud õnnelikku elu? Et oled siiralt elust rõõmu tundnud? Kui vastus on “ei“, siis on aeg midagi muuta.

Merle Martinson