Foto: Evie Shaffer / Pexels

“Olen valguse poolt. Igasugune kurjus, olgu siis perede lauspommitamine või muul moel nende kehasse ja hinge tungimine on ühteviisi jälk. Puhas kurjus, mis sunnib inimesi võitlema ja põgenema oma elu eest, otsima võimalusi püsimaks elus,” mõtiskleb muusik Sandra Nurmsalu.

Kõige kohutavam, kui maailmas lõhutakse paika, mis pidi olema sinu pelgupaik, sinu kindlus. Kindlus, mida sa oled hoolega ehitanud, hoidnud ja kaitsnud. Kui tuleb keegi väljast seda külmavereliselt hävitama või asub seestpoolt sind välja tõrjuma, on see talumatult valus.

Sa tahad elada rahus oma kodus, ent kurjad jõud sunnivad sind põgenema.. samuti sa tahad elada rahus oma kehas, aga sind on asutud sundima millekski, mida su süda ei luba endale teha. See kõik on vale ja karjuvalt ebaõiglane!

Palvetan kõikide perede eest, kes on kaotanud oma elu, oma kodu, oma elutöö ja pidanud jätma kõik maha. Palun valgust meie kõigi südametesse, et näha alati eelkõige INIMEST. Ei ole tähtis, mis rahvusest on keegi, kui tema südames on valgus. Valgust kandvad ja inimlikud inimesed – ukrainlane, venelane, eestlane – kõik me oleme nii siin kui seal lihtsalt inimesed hoolimata oma rahvusest. Emad, isad ja lapsed, kes soovivad vaid rahu.

Hoiame üksteist, ärme lahmi huupi. Püüame mõista nii oma ligimest siin kui inimesi meist kaugemal. Meil on Jumalale tänu alles kodumaa, mida hoida ja kaitsta ning hoida KÕIKI, kelle kodu ja hea süda kuuluvad siia.

Kahjuks on sõja taustal endiselt alles ka meie enda ligimeste valu, kellel füüsiliselt on soe kodu ja sinine taevas (veel) olemas, ent vaimselt juba kaks aastat saadud tõrjutud, alandatud ja üleriigiliselt “mingite imelike väärtuste” kandjaks tembeldatud. Ja mitte ainult – ka vallandatud, maksnud oma elutööga pidades valima tervise ja pere sissetuleku vahel.

Kurb, et ikka veel on neid, kes oma enda kaasmaalaste suhtes on siiani jäised ja mõistmatud. Arvestage siiski ka sellega, et ukraina pere, kellele te oma tagatoas peavarju ja sooja toitu pakute, neid inimlikult ja suure sooja südamega mõistate, võib lisaks pommirahe alla jäämise õudustele olla juba kaks aastat tunda saanud samasugust segregeerimist süsti puudumise tõttu oma kodumaal nagu teie kaasmaalased praegu siin. Seega mõelge – ehk ei olegi teie südamesoojuse väljateenimiseks süsti olemasolu vajalik ja samamoodi, nagu te hoolite sõja eest põgenevatest inimestest, sest nad on inimesed, võiksite te hoolida ja mõista ka omaenda covid-passita Eesti perekondi ja näha neis eelkõige inimest. Kas võib?

Seega, eestlane, kes sa ulatad abikäed valu ja hirmu täis sõja eest põgenevatele peredele.. palun leia enda südames lisaks üles ka killuke soojust ja mõistmist inimestele su enda kõrvalt, kes endiselt on vallandatud, kõrvale tõrjutud ja häbimärgistatud.

Ma usun, et see ebaõiglus saab varsti läbi. Aga seda poleks kunagi tohtinud juhtudagi – pommitada ja hävitada, samuti sundida ja suruda inimesi vastutahtmist oma keha vägistama. Niisamuti, kui sõda Ukrainas on hullumeelne ja kohutavalt valus, sügavalt vale – ja me kõik mõistame seda sõnadetagi – on seda ka juba kaks aastat üle maailma toimuv. Kes lapib kokku lõhed inimeste vahel? Meie ise. Kas me suudame seda ja mida on selleks juba täna vaja.. oli juba kaks aastat vaja?

Mis see on? Mõelgem.

Hoolimata sellest, milline on vaimse ja füüsilise terrori vorm ja mis rahvusest inimeste suhtes seda tehakse.. vaadakem oma südamega ja nähkem palun alati toimuva taga eelkõige inimest! Meil kõigil on õigus oma kodule – aitame neid, kellelt see on võetud ja keda on sunnitud põgenema ning ärgem olgem ise need, kelle eest põgeneda.

Hoiame kokku, peame teineteisest lugu ja ärme lahmi huupi, vaid aitame ja püüame päriselt mõista.

Sandra Nurmsalu

Allikas: Facebook