Foto: Pixabay / itkannan4u

Sularaha vastu on võideldud juba aastaid. Muidugi alati põhjendusega, et sellega taotletakse kõrgemaid ja auväärseid eesmärke nagu rahapesu, kuritegevuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemine. Osa ettevõtteid ei aktsepteerigi enam sularaha ja esimese riigina on sularahast loobunud Rootsi.

2019. lõpetati uute 500-euroste ringlusselaskmine

Sularahast loobumise strateegias, selles loobumiseks ja sularaha kõrvaldamiseks kasutatakse nn konnakeetmise taktikat, mida laiem avalikkus sageli ei märka. Saksamaa valitsus on juba aastaid investeerinud miljoneid sularaha kaotamisse.

Aga kõigepealt: 2019. aastal lõpetati ringlusesse laskmast uusi 500-euroseid rahatähtesid rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise ettekäändel.

Ühtlasi vähendati anonüümse börsivälise tehingu (väärismetallide, vääriskivide jms soetamine registreerimata) summat vaid kahe aastaga 15 000 eurolt 2000 eurole. Tundub, et see on ainult aja küsimus, millal see aken täielikult sulgub.

Järgmine rünnak sularahale leidis aset koroonapettuse ajal: alguses peeti sularaha mõnda aega ohtlikuks kui viirusekandjat, veel nüüdki võib näha kleebiseid, mis reklaamivad turvalist kontaktivaba makset.

Plaanitakse üleeuroopalist sularahalimiiti

Detsembris leppis Brüssel kokku kogu ELi hõlmava sularaha ülempiiri tehingute tegemisel – 10 000 eurot. Kui Saksamaa siseminister Nancy Faeser oleks oma tahtmist saanud, oleks rakendunud koguni alla 1000 euro suurune sularahalimiit. Deutsche Bank räägib siin iseendale vastu: 

„Seni pole teaduslikult põhjendatud tõendeid selle kohta, et rahapesu tõkestamise eesmärk on saavutatud sularahamaksete limiidiga. Seda on näidanud ka kogemus riikidest, kus pangatähtede ja müntidega maksmine on juba teatud summadega piiratud. Seetõttu pean sularahamaksete ülempiiri määramist ebaõigeks sammuks,“ sõnas Johannes Beermann, Deutsche Bundesbanki juhatuse liige.

Samal ajal on Saksamaa föderaalvalitsus sanktsioonide jõustamise seaduse varjus (see on mõeldud Vene oligarhide elu keeruliseks muutmiseks ja nagu ikka rahapesu vastu võitlemiseks) teinud diktaatorlikke samme.

Saksamaa rahapesuseaduse (GWG) uus lõige 16a keelab maksta kinnisvara, maa, majade ja korterite eest sularahas, kullas või krüptovaluutas.

Nii et sularaha rünnatakse mitmel rindel. Kui selle kasutamine kaotataks, oleks sellel tavakodanike jaoks mitmeid miinuseid.

Digiraha = digitaalne diktatuur

Ainult umbes kaks protsenti rahapakkumisest on sularahana pangatähtedes ja müntides. Ehk teisiti öeldes: ainult iga viiekümnes euro. Kui vaid 5–10 protsenti eurooplastest võtaks oma raha pangast välja, kukuks kaardimaja kokku ja enamik jääks rahata.

Sularahata maksmine muutub üha populaarsemaks krediitkaartide, Apple Pay, PayPali jms kanalite kasutamisega. Üle 90 protsendi kõikidest maksetest tehakse EC- ja krediitkaartidega või pangaülekannete/otsekorraldusega. Tegelikult on meil juba digitaalne euro. Miks siis Euroopa Keskpank (EKP) pingutab nii kõvasti, et eurosüsteemis kasutusele võtta digitaalne euro CBDC (Central Bank Digital Currency) kujul?

Lühike vastus: see puudutab kontrolli

 Kõik ülekanded ja tehingud, olenemata sellest, kas need on era- või ärilised, koguvad pangad kokku ja teostavad institutsioonidevahelises pangasüsteemis üks kord päevas. Praegu näevad vaid pangad, mille peale kliendid oma raha kulutavad. Tehingute üleandmine EKP-le või teistele osapooltele ei ole võimalik ja on keelatud mitmel põhjusel. CBDC-ga oleks see probleem lahendatud. Siis oleks igal EL-i kodanikul digikonto (rahakott) otse EKP-s – ja EKP-l oleks täielik ülevaade reaalajas.

Muidugi teevad keskpangad kõik, et muuta see hea uus maailm rahvale meeldivaks ja seda reklaamitakse kui rahaparadiisi: siis on maksed turvalised, praktilised, hügieenilised, kontaktivabad, tõhusamad, odavamad ja kiiremad.

Kuid selle hind oleks kõrge, sest iga klient ja iga tehing on siis täiesti läbipaistev ja jälgitav. Digitaalne valuuta või pakkuda lugematuid andmeid kodanike maksevoogude ja tarbijate käitumise kohta. Rahakoti võiksid mugavalt siduda näiteks vaktsineerimistunnistuse ja muude andmetega. Ja siis ongi olemas tõeliselt „läbipaistev“ klientuur.

Orwelli jälitusühiskond

Mõelgem, mida kõike teha saaks. Kliima säästmiseks ja meid paremateks inimesteks kasvatamiseks võiks luua ka CO2 krediidikonto. Igaüks, kes kasutab seejärel oma CO2 bilansi ära, kuna sõidab liiga palju autoga, sööb mardikate või kõrgelt töödeldud lihaasendajate asemel liha, peab maksma või isegi nälgima. See on luureteenistuste märg unenägu ja õudusunenägu, mille eest George Orwell meid hoiatas.

Veel üks risk: lisaks Orwelli düstoopia laadsele järelevalvele saab intressimäärasid kergesti langetada negatiivsele alale, ilma et kodanikud saaksid pangast raha välja võtta ja negatiivsest intressimäärast pääseda. Pangajooks ehk olukord, kus suur osa kliente võtab oma raha korraga pangast välja, oleks tulevikus võimatu.

Viivist või varamaksu saaks kiiresti ja tõhusalt kasutada ning igalt kontolt maha arvata, ilma et keegi saaks end selle eest kaitsta. Sama kehtib ka liiklustrahvide, saatmistasu jms kohta. Kui praktiline! Tsentraliseeritud EKP võib konto igal ajal ka külmutada. Täpselt nagu praegu teeb suur eeskuju Hiina.

Digidiktatuur kattevarju all

Hiinast rääkides: kirsiks tordil võiks installida ka sotsiaalkrediidi programmi. Keskselt juhitav digitaalne raha, mis on ühendatud sotsiaalkrediidi süsteemiga, on ideaalne (ja petlik) lahendus oma kodanike kontrolli all hoidmiseks, nende kogu aeg kontrollimiseks ja nende karistamiseks, kui nad reegleid ei järgi. Kui seejärel rivist välja astute, saate lisaks sotsiaalkrediidipunktide mahaarvamisele ka sanktsioone väljamakselimiitide või kontoblokeeringute näol. Digidiktatuur on salamisi juba valmis rakenduma: kliimaneutraalsus, solidaarsus ja õiglus.

EKP soovib digitaalse euro kasutusele võtta 2024/25. Kõik keskpangad üle maailma töötavad digitaalsete valuutade kallal, sest nende eelised on ilmsed. Lõppkokkuvõttes pole digitaalne euro midagi muud kui tagatiseta FIAT-raha süsteem, mis on 100 protsenti digiteeritud.

Meil, kodanikel, on sellel ainult miinuseid, sest meid saab siis probleemideta jälgida ja sundvõõrandada. Negatiivseid intressimäärasid saab kehtestada ilma, et me saaksime end nende eest kaitsta. Sest sellisel juhul on põgenemistee tõkestatud: toimub sularaha väljavõtmine, pangandustsüklist väljaviimine ja seeläbi seaduslikult riikide järelevalve ja juurdepääsu alt väljaminek.

Seetõttu on sularaha anonüümsuse, vabaduse ja demokraatia jaoks nii oluline.

Sularaha on vabadus!

Kuid seda vabadust on rünnatud juba aastaid. Sularaha ei ründa mitte ainult riigid ja keskpangad, vaid ka sellised organisatsioonid nagu „sularahast parem liit“, valitsuste, ettevõtete ja rahvusvaheliste organisatsioonide rahvusvaheline ühendus, mis soovib kiirendada üleminekut sularahamakselt digitaalsetele makseviisidele. Selle ühenduse liikmed on – pole üllatav! – krediitkaardihiiglased Visa ja Mastercard, Citibank, aga ka Bill ja Melinda Gatesi sihtasutus.

Suundumus on selge: sularaha eemaldatakse vaikselt ja järk-järgult. Aasta alguses teatas Lufthansa, et võtab teeninduspunktides vastu ainult sularahata makseid. Peaaegu samal ajal teatas Gravise tehnoloogiakett oma 40 filiaaliga, et sularaha kohe vastu ei võeta.

Fakt on see, et ainult sularaha tagab oma vara valdamise ja omandiõiguse. Kontol olev raha ei kuulu sulle, see kuulub pangale. Sularaha on ja jääb trükivabaduseks! See on ja jääb ainsaks seaduslikuks maksevahendiks vastavalt EKP põhikirjale: „Euro pangatähed ja mündid on euroalal seaduslikud maksevahendid. Sularaha on ainus keskpanga raha vorm, mida me kõik saame otse kasutada.

Isegi elektrikatkestuse korral on sularaha ainus ametlik maksevahend, mis endiselt töötab.

Ja veel: meie praegune rahasüsteem ei ole jätkusuutlik. Sest tagatiseta paberraha (FIAT-raha) kaotab, nagu ajalugu on näidanud, jätkuvalt ostujõu ja lõpuks ebaõnnestub. Eelkõige düsfunktsionaalne valuutaeksperiment euro. Seetõttu on sõltumatu, detsentraliseeritud, piiramatu, mittemanipuleeritav ja deflatsiooniga süsteem nagu Bitcoin nii geniaalne ja oluline, jäädes ainsaks alternatiiviks paremaks rahasüsteemiks.

Allikas: focus.de

Tõlkis Hando Tõnumaa