Foto:  Alexander Uggla

Soome gastroenteroloogia kirurg Heidi Wikström, kes on heategevusliku organisatsiooni Piirideta Arstid (Doctors Without Borders) liikmena töötanud ka näiteks Jeemenis, avaldas erialaliidu väljaandes Lääkärilehti arvamusartikli “Keisril on mask, kuid puuduvad riided,” kus nendib, et ka tervishoiutöötajad ise ei järgi tihti maskide kasutusjuhendeid harjumuslikus haiglakeskkonnas ja seetõttu suhtub ta tavainimeste maskide kasutamisse (ning sellest tulenevasse kasusse) erinevates keskkondades ja ootamatutes olukordades suure skepsisega.

Arsti amet on üks vanimatest ja see on olnud olemas juba enne meile tuntud arstiteadust. Kuigi nüüdisaja arstid on rohkem siiski meditsiinitöötajad kui šamaanid, põhinevad mõned töömeetodid praegugi soovitustel, traditsioonidel ja olukorrateadlikkusel/tajumisel.

Tuhandeid aastaid tagasi teatas üks iidne mõtleja, ilmselt kuningas Saalomon: “Mis on olnud, on ka edaspidi; ja mis on juhtunud, seda juhtub ka edaspidi. Ei ole midagi uut siin päikese all.” Koroona aja protseduurideski on kuulda tugevat mineviku kaja. Kui inimesed on hirmul ja laual näivad olevat kõik koostisosad katastroofiks, on vajadus teha midagi ja kiiresti. Inimloomus juba on selline, et tundub olevat parem oma ärevusega ringi tormata, kui istuda rahulikult paigal ja tunnistada: ma ei tea, mida teha.

Minu varasemad kogemused maskide ja nende juurde kuuluva käte desinfitseerimisega jäävad haigla – ja eriti operatsioonisaali maailma. Sellest tingituna hiilivad pähe küsimused: kuidas see kanga-/paberitükk näo ees, mis sunnib hingama suu kaudu ja pidevalt parandades selle asendit suu ees, võib mind takistada saamast või levitamast koroona viirust kasvõi näiteks rongis?

Rongiga liigeldes on nii palju ettearvamatuid tegureid võrreldes minule tuttava maski kasutamisega haiglas, seega suhtun sellesse väga skeptiliselt.

Ma ei ole kuuldud midagi ka mõnest veenvast teaduslikust näitest, mis toetaks elanikkonna laialdast maski kasutamist Soome tingimustes. Kuidas mõni selline näide olekski saanud nii kiiresti esile kerkida, kui see puudutab mitut põlvkonda ja sellele saab läheneda teaduslikult kas vähem või rohkem kaudselt.

“Inimestele võiks anda selle mitme põlvkonna maskeraadi asemel kergesti rakendatavad ja võimalikult vähe iseseisvust piiravaid käitumisjuhendid ajaks, mil ootame vaktsiine, kui meie päästjaid.”

Kahjuks on tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutuste näomaski kasutusjuhised sellised, et kriitilise kodaniku ebausk neid lugedes vaid süveneb. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui maske kanda vastavalt soovitustele, peaks neid alati kaasas olema vähemalt 10 tükki. Lisaks oleks veel vaja kilekotte, pudel desinfitseerimisvahendit ja ühekordselt kasutatavaid kindaid, et vähemalt linnas liikudes suudaksime reageerida kõikvõimalikes olukordades nii, et maskikasutus püsiks soovitatud raamides. See käib siis nende kohta, kellel pole prille. Prillikandjatel on seda kõike mõttetu isegi üritada.

Juhendid on väga vastuolulised: kui eemaldad maski ühistranspordis kasvõi isiku tuvastamiseks, siis juhendi järgi tuleb mask asetada tagasi ilma, et puudutaksid nägu. No see eeldab sellist täpsust, et vaid kõige osavamad saavad sellega hakkama.

Ise olen koroona ajal viibinud tervishoiuosakonnas nii patsiendi sugulasena kui ka arstina ja muidugi olen olnud ka tavakodanikuna mitmesugustes sotsiaalsetes olukordades. Põnev on olnud näha, kuidas neid vagana kõlavaid soovitusi rakendatakse. Mõned liiguvad avalikes kohtades küll väga veenva ilmega maskid näos, kuid jäädes kõrvalt jälgima selle inimese toiminguid, on märgata samasugust nähtust nagu üksikut sipelgat oma kuhjas jälgides. Indiviid kõigub sihitult edasi-tagasi: käte desinfitseerimisvahendit kasutatakse liiga vähe ja hõõrutakse valesti laiali või taskupõhjast haaratakse kortsunud mask, mida kasutatakse üha uuesti. Külastasin ühel päeval kunstigaleriid ja minu tähelepanu tõmbas seal üks proua, kelle nägu kattis pärlitega kaunistatud moekas mask. Võin sajase peale kihla vedada, et ta ei vaheta seda teise maski vastu, kui eest ära võtab, ega ka siis, kui mask on niiskeks muutunud. Kas ta ikka tõesti peseb seda peale kasutamist vähemalt 60-kraadise veega?

Kaitsemaskide õige kasutuse reeglistikku ei järgi alati isegi tervishoiutöötajad: maski asendit näos sätitakse ja ei vahetata piisavalt tihti. On ka palju olukordi, kus patsient peab teatud uuringute ajaks maski eemaldama. Sellises olukorras on tavaline, et mask pannakse kuskile tasapinnale ja hiljem asetatakse sama mask uuesti ette. Tasapindasid loomulikult patsientide vahelisel ajal ei puhastata.

Kui peab rööprähklema mask-deso-distantsi-džunglis, tekitab see kergesti frustratsiooni ja teed lõpuks kõike eelpool kirjeldatud näidete põhjal või umbes selles suunas, et enam-vähem nii välja näeks. Vähemalt mul endal on küll nii juhtunud.

Soovitus: ehk võiks juba tunnistada, et keiser on alasti ja lõpetada soojendamast mõtet, et hoides maski näol, nagu korralik kodanik kunagi, oled oma rolli täitnud ja kõik muutub paremaks.

Võiksime kasutada ka siinkohal kainet talupojamõistust: väldime võimalusel lähikontakte, ei lähe haigena kitsastesse kohtadesse, järgime karmi köhimishügeeni ja loomulikult mõnikord, vaid väga läbimõeldud olukordades kasutame ka seda maski.

Inimestele võiks anda selle mitme põlvkonna maskeraadi asemel kegesti rakendatavad ja võimalikult vähe iseseisvust piiravaid käitumisjuhendid ajaks, mil ootame vaktsiine, kui meie päästjaid. Säästaksime mõttetutele ja võimalik, et isegi kahjulikele maskidele eraldatud raha hoopis operatsiooniroboti ostmiseks või isegi mõne rahvatervise seisukohalt kasulikuks projektiks, nagu vaimse tervise ennetustööks.

Heidi Wikström

Allikas: Lääkärilehti 

Foto:  Alexander Uggla

Tõlkis Daisy Lomp, toimetas Mariann Joonas