Avaldame põneva arvamusloo ettevõtja ja muusiku Dr. Maueri sulest, kes vaatab otsa numbritele ja mõtleb, kas praegused meetmed koroonaviiruse ohjeldamiseks on ikka asjakohased. “Selleks, et saaksime parema ülevaate, mis tegelikult toimub, võtame näitena ette Euroopa kriisipiirkonna Itaalia ja sügavama vaatluse alla aastad 2013 kuni 2016. Sellel ajavahemikul oli seal keskmiselt 5 290 000 viiruse juhtumit aastas, neist surmaga päädis keskmiselt 45 000+ aastas. 

Ma ei soovi kõlada nagu spordikommentaator Helar Osila, aga hetkel on hooaja lõpp ja Itaalias on COVID-19 maha murdnud ligi 7500 inimest ja kui võrrelda seda tavapärase gripi statistikaga, siis on COVID-19 oluliselt jäänud alla ILI-le (Influenza-like illness), sest ILI numbriteks on keskmiselt viimase 4 aasta peale 45 000+. Isegi kui lisanduks igapäevaselt 1000+ uut surmaga lõppevat juhtumit järgmised 30 päeva, siis oleks ILI vs COVID-19 seis järgmine: 45 000+(ILI) vs 37 500 (COVID-19). Puhtalt statistikat vaadates on kogu COVID-19 arutelu läinud lappama. “

Ma ei ole poliitik, ma ei ole sertifitseeritud ajakirjanik, ma ei ole õppinud avalike suhteid ja mul puudub diplom arstiteaduses. Kui aus olla, siis mul puudub isegi Eesti kodakondsus, aga maailmakodanikuna soovin oma sõnumiga jõuda eestlaste südamesse ja selles keerulises majanduslikus olukorras panna inimesi mõtlema. Äsja sain ma EV Valitsuse “kontaktilt” sõnumi, et 25. märtsist võib avalikus ruumis viibida üksi või kahekesi ja teistest tuleb hoida 2 meetri kaugusele.

Ma ei ole mees metsast – ei ole vendade Voitkadega kuidagi suguluses ega enamus elust elanud mulla all. Enda elu alustasin heaoluühiskonnas, kust liikusin edasi Eestisse ja lõpetasin kooli, mille sõnum oli, et “Unistused Muudavad Maailma”. See kõik on loonud tugeva vundamendi iseseisvaks mõtlemiseks – pole kunagi olnud suur uudiste fänn, kuna tunnen, et ma ei saa sealt adekvaatset infot, mis tegelikult maailmas toimub. Kallutatud informatsioonil puudub sisu ja hing.

Nüüd koduses karantiinis tunnen, et mind on tillust tõmmatud – mitte ainult valitsuse ja riigi poolt, aga kogu maailma poolt. Ma ei tea, kuhu koer on maetud, aga kui hakkan mitte-ajakirjanikuna tegelema ajakirjandusliku tööga, siis näen, et numbrid ei klapi. Ei klapi kogu see lugu, mida meile, su naabrile ja kogu maailmale praegu serveeritakse. Kuskil on üsna suured käärid ja nii palju umbmäärasust on meile sisse söödetud. Me teame ainult, et me peame end oma kaevikutes peitma ja katakombides koos oma perega hakkama saama – söö ruttu, karu tuleb.