Pilt: AI

“Hea meelega toetaks ja pühitseks isamaad, aga ainult siis kui ta ei vägistaks emamaad,” mõtiskleb innovaator ja tarkvara arhitekt Eerik Potter sotsiaalmeedias.

Vabandan, kui see kõlab kuidagi liiga karmilt aga kuidas muidu kirjeldada linnastumist/ loodusest süstemaatilist võõrandumist ja sõja ülistamist? Pea kõikjal toimuv ei ole inimese ja looduse tasakaal.

Mida me pühitseme ja jälgime kollektiivselt riigi sünnipäeval? SÕJAVÄE paraadi. Ikka veel on see meie suurima päeva keskmes. Sõda on justkui meie rahvuse sümbol. Kõige olulisem aspekt, jätkuvalt veel. Ma loodan ja usun, et mitte kauaks. Et me ei ülistaks enam sõda vaid liiguks rahu, looduse, ema ja isamaa ühenduse, ehk harmoonia poole.

Tapmine ei ole äge ega vajalik. Mitte ükski terve inimene ega rahvus ei propageeriks mingil füüsilisel moel sõda. See on trauma, mis vaja tervendada. Ei tuleks me pidulikult kokku, et ahhetada ägedate sõjamasinate peale. Ei koguks me kohustuslikke makse, et finantseerida sõda. Ei looks me propagandat sõja vajalikkusest ja ägedusest.

Mina unistan kaasaegsest loodusrahvast, kelle sünnipäeval ei oleks sõjamasinate demonstreerimist. Propageeriks, looks ja demonstreeriks selle asemel armastust, kunsti, looduslähedust, perekonda, kogukonda, teadlikku sööki, liikumist, mängimist, tantsimist ja laulmist. 🙏

Eerik Potter

Allikas: Facebook