Avaldame täispikkuses Õhtulehes ilmunud arvamusartikli. Muusiku ja endise ürituste korraldajana tuntud Kõmmari alias Raivo Rätte ütleb südamelt ära, miks ta võttis Soome passi ja suundus taas tööle põhjanaabrite juurde.

Härra Ilves! Ütlesite oma aastavahetuse kõnes, et “keskendugem 2013. aastal Eestile ja inimestele, kes tahavad siin elada”. Suur tänu, et inspireerisite.

Täidan oma lubaduse lehetoimetuse ees ja kirjutan oma sõnadega oma elust ja olemisest, ennetamaks ajakirjanike uudishimu. Ehkki mõistan, et ka nemad peavad oma leiva nimel rasket tööd rabama.

Olen soovinud hoida madalat profiili ning muusikuna annaksin meelsamini kommentaare ainult muusikat puudutavates asjades. Ajakirjanduslik huvi minu tagasihoidliku persooni suhtes algas, kui emotsionaalse inimesena postitasin sotsiaalmeediasse kommentaari oma Soome passi taotlemisest olukorras, kus Eestis käib arutelu põhiseaduse ja kodakondsusseaduse vahelisest ebakõlast. Olukorras, kus inimesed on sunnitud toimetuleku kindlustamiseks hankima tööd väljaspool Eestit. Olukorras, kus kodune elektriarve võib olla kolmandik Eesti keskmisest palgast. Olukorras, kus kogu eelmise aasta vältel pidid inimesed taluma poliitikute valetamist, ülbitsemist ja vassimist.

Valige õige taburet

Selle virvarri keskel oli presidendi matslik ja ülbetooniline aastavahetuse kõnelõik kui punkt “i” peal. Arvan, et president ei tohiks nii madalale langeda ja oma inimeste suunas süüdimõistvalt sõrmega vibutada. President on ühiskonna moraali valvekoer, aga kritiseerida samas kõnes nii valetavaid poliitikuid kui ka toimetuleku kindlustamiseks välismaal töötavaid kodanikke on madal. Kodanikud töötavad välismaal edasi, aga valetajad suruvad paari nädala pärast telekaamerate ees presidendipaarile käe pihku ja karavan kulgeb edasi. Kohe näha, et vanad sõbrad, aga kahel taburetil samal ajal istudes võib taguots rebeneda. Mõistlik oleks valida see üks ja õige taburet.

Olen Soome Vabariigi kodanik ja Eesti Vabariigi kodanik. Iseenese teadmata ja olukorda süvenemata olen rikkunud Eesti seadust, kuna pole loobunud Eesti kodakondsusest. See selleks. Tulge ja võtke ära mu Eesti kodakondsus, aga identiteeti te võtta ei suuda. Ootan teid külla, kodakondsusmiilitsad!

Sündisin töölisperekonda ENSV pealinnas Tallinnas ja kasvasin Järvakandis. Mu vanemad on rahvuselt soomlased ja Stalin jättis meiegi perekonda sügava haava, kui isa pidi 10 aastat vangis istuma. Ema kaotas oma vanemad Siberis ja põgenes sealt lapsena Eestisse, kasvades üles Riisipere lastekodus.

Tööd olen teinud kolhoosipõldudel alates üheteistkümnendast eluaastast. Elu ei kergendanud ka isa haigestumine ja surm, mis sundis lapsena suuremat vastutust võtma ja tegelema asjadega, millest võib-olla laps teadma ei peaks.

Olen sisemiselt olnud Eesti patrioot. 1991. aastal, kui Vene tankid Tallinna roomasid, olin telemaja juures valmis ohverdama end kahurilihaks. See oli minu minimaalne ja tagasihoidlik panus taasiseseisvuse saavutamiseks. Kus olite sel ajal Teie, härra president? Tean, et Lennart Meri oli Helsingis ja ajas Eesti asja. Nagu näete, oli meil kõigil oma roll ja igaüks neist oli tol hetkel tähtis.

Sama aasta sügisel sai teoks plaan minna Soome õppima. Kui läksin 1992. aastal taotlema Eesti passi, saadeti mind venekeelse aktsendi saatel keeleeksamile. See oli üks suuremaid häbi, pettumust ja masendust tekitavaid sündmusi mu elus. Tunne, et sind pole vaja ja sa pole riigi silmis mitte keegi, põhjustas minus ajutise identiteedikriisi. Noore inimesena pole selliste asjade käsitlemine iseenesestmõistetav. Juhtusin hiljem nägema televiisorist Ultima Thule kontserti, kus muidu mitte eriti jutukas Riho Sibul rääkis enne lugu “Aed”, et selle laulu sõnad on kirjutanud Eesti Kirjanike Liidu liige Vladislav Koržets, kes ei saanud Eesti kodakondsust. Kas pole koomiline?

Ära hammusta kätt…

Kõik mu pereliikmed said automaatselt kodakondsuse, sest olid ennast Eesti Komitees registreerinud. Mina viibisin sel saatuslikul ajal nõukogude armees ja mul polnud puhtfüüsiliselt võimalik seda teha. Kolmeaastane ootamine Helsingis ilma ühegi dokumendita lõppes Eesti passi saamisega. Kaasnes kergendus ja võimalus reisida. Koolist sain diplomi aastal 1996 ja aasta hiljem tekkis Soomes perekond. Nii käib asjade loomulik areng, töö ja oma koha leidmine. Sel hetkel tundus loomulik siduda oma edasine elu Soomega.

1999. aastal aktiveerus mu side Eestiga tänu ühe loomingulise kollektiivi sünnile. Kuus aastat hiljem alustasime märkimisväärse kultuurisündmuse korraldamisega Järvakandis. 2006. aastal otsustasin kolida lõplikult Tallinna ning töö kultuuri- ja meelelahutusmaailmas pakkus ka võimalust äraelamiseks. Masust ja Reformierakonna kultuurivaenulikust poliitikast tingituna lõppesid mu töö ja toimetulek, hoolimata suurtest pingutustest. Töötunde ei viitsi ma siinkohal kokku arvutada, aga neid oli kindlasti poole rohkem keskmise eurooplasega võrrelduna.

“Talendid koju” programm oli osaliselt õnnestunud, aga ju polnud minus piisavalt talenti, et sellest lõplikult läbi ujuda. Päris sajaprotsendilist diplomiväärilist tööd ei suutnud ma Eestist leida. Pärast CVde saatmist sain kuu aega hiljem (mujal maailmas vastatakse ikka vähemalt nädala jooksul) vastuseid, kus räägiti mu muljetavaldavast töökogemusest, aga nenditi, et kahjuks pole tööd pakkuda. Lühikest aega töötasin ühes Tallinna asutuses, kuni sain aru, et Soome pakub kindlasti paremat töövõimalust ja toimetulekut. Olen ma nüüd kodumaa reetur, kellesugusele president ei tahtnud oma aastavahetuse kõnes aastal 2013 enam keskenduda?

Härra Ilves! Ka minu Soomest siia toodud kaudsest maksurahast makstakse Teie pere elamist ja palgaraha. Rääkimata 101 dalmaatslase luksuslikust elust, keda Te võiksite rohkem dresseerida ja ohjes hoida. Te hammustasite kätt, kes teid toidab!

Tahame vaid tavalise pere tavalist elu

Meie perekonnas on neli last ja me soovime elada täiesti tavalist elu. Meie lapsed ei käi eliitkoolis, vaid täitsa tavalises. Juba sõna “eliit” ajab oksele. Samas saan aru, et mõnele alaväärsuskompleksis vaevlevale lapsevanemale toob see sõna kindlasti lohutust.

Tahame lastest kasvatada tavalised, korralikud kodanikud, aga kahjuks peavad nad kasvama osaliselt ilma isata, sest tavalise tööga pole Eestis enam võimalik tagada tavalistki elustandardit. Tavalise tööga Soomes saan tagada tavalise euroopaliku standardi meie perele. Meie tavaline viieaastane laps sai kalendri, kust saavad tavalise kolmeaastasega arvutada päevi issi tulekuni. Mu ebatavaline abikaasa rabab laste kasvatamisele lisaks oma ettevõttes ja õpib kõrgkoolis, et tulevikus ehitada Eestit, kus tavaline inimene ei saaks infarkti seda tavalist elu elades.

Kõige eelneva valguses sooviksin pereisana nüüd presidendilikku retsepti, kuidas see siin Eestis elavatele inimestele keskendumine sel aastal ikka välja näeb? Kas Te olete astunud kodanike kaitseks välja, kui näiteks kahe e-ga riigifirma neid elektrihinnaga omatahtsi avalikult mõnitab? Kui kaua Te kavatsete elevandiluutornis peenutsedes passida? Vastuseid ootan vabariigi aastapäeva kõnes.

Ma ei teagi täpselt, mida ma öelda tahtsin, aga ehk saate mu jutust iva kätte. Tahaksin südamest ehitada Eestit, kus oleks kõigil hea elada.

Ülbitsemine on nakkav ja peegeldub ühiskonda. Aga kuidas see on tekkinud? Ema ütles, et ülbus on alati enne langust.

Lugupidamisega, Kõmmari

Originaalartikkel: Õhtuleht