“Sellel ajal, kui meie riigis on taas lahvatanud tuline teema sellest, kas ja kuidas kohustada kõiki inimesi maske kandma, siis otsustasin siinses oma blogis lõpuks endalt maski langetada. Kui siiani kirjutasin pooleldi anonüümselt, siis nüüdsest teen seda oma nime alt. Ma ei soovi kanda ühtegi maski ja seetõttu ei tee seda ka siin enam. Olen see, kes ma olen ja ütlen välja seda, mida mõtlen ja tunnen,” kirjutas 3. märtsil oma blogis Tarvo Alev.

Otsustasin üle pika aja siin taas kirjutada, sest hiljuti võttis vaevaks üks äärmiselt kõrge intelligentsiga Päevalehe ajakirjanik üllitada loo, kus tõi ka selle minu blogi eraldi välja ja isegi lausa paari artikli pealkirja siit. Kurb oli sellest, et ajakirjaniku intelligents ei võimaldanud tal isegi postitust avada, et oleks saanud näha, et artikli pealkiri oligi teadlikult provokatiivne ja sisu sellest, kuidas keskmine inimene hindab raamatut kaane järgi. Nagu näha, siis kehtib see ütlus ka keskmise ajakirjaniku kohta, kes peaks oma eriala ülikoolis õppima ja omama ka lugemisoskust. Paistab, et tänapäevases hariduses pole seegi enam määrav. See aga näitab selgelt ära, millise kvaliteediga on tegelikult meie peavoolu ajakirjandus.

Meie vabadus

Selle postituse juurde panen täna teadlikult pildi 1989.a. 23. Augustist – ehk Balti ketist. Ma olin sellel ajal 9 aastane ja konkreetsel pildil olen minagi nähtav – missest, et mõnevõrra varjatult, aga ma olin seal. Tunnen siiani uhkust selle üle, et sain osa nii olulisest sündmusest nii Eesti, kui ka kogu maailma ajaloos.

Mäletan ka seda päeva, kui raadiost kõlas E. Savisaare appikutse Eesti rahvale, sest Toompead rünnati, mille järel ka minu isa suundus Toompeale ja veetis seal vist terve öö või vähemalt oli seal hiliste öötundideni, sest mina jõudsin õhtul kodus enne uinuda, kui ta tagasi koju jõudis.

Tänu nendele sündmustele sai meie riik vabaks ja mul on olnud võimalus elada elu peaegu normaalses keskkonnas – kuni märtsini 2020, kui algas ka meie riigis see hullus, kus raske on aru saada, kas üldse eksisteerib veel mõistusepärast ja empaatilist maailma või on levima hakanud absoluutne hullumeelsus.

Tänaseks aga seisan dilemma ees, kas peaksin olema vait ja vaatama kõrvalt kogu seda jaburdust, mis toimub nii Eestis, kui ka kogu maailmas, kus tükk-tüki haaval annab rahvas käest oma väljavõidetud vabaduse või peaksin astuma enda ja teiste eest välja nagu tegi seda ka minu oma isa ca 30 aastat tagasi. Kas peaksin võitlema selleks, et ka minu lastel oleks vabadus elada normaalses keskkonnas või olen tõesti sunnitud alluma sellele igapäevasele ajuvabadusele, mis järjest peale surub.

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui oleks väga selgelt tõendatud olukord karmist ja tõesti ohustavast viiruse olukorrast ning siis ka meetmed, mis tõesti on tehtud selleks, et inimesi kaitsta ja aidata. Paraku aga ei ole see olukord ju ligilähedalegi selline.

Mis tegelikult toimub?

Ma olen teinud väga põhjaliku kodutöö ja uurinud just ja ainult ametlikke andmeid. Lähtunud erinevate teadlaste, arstide ja ametite enda väljaöeldud andmetest ning teinud kõik järeldused selle põhjal. Ma teadlikult ei vaata kahtlase sisuga videosid, ei võta arvesse tõendamata allikateta kirjutisi ning ei lähtu kuulujuttudest. Ma selekteerin infot hoolega, et saada aru tegelikust olukorrast.

Olen kuude viisi püüdnud hankida meie ametkonnalt (Terviseamet, Ravimiamet, Sotsiaalministeerium) tõendatud ja kontrollitud andmeid, olen saatnud neile e-kirju ja küsinud sisulisi küsimusi, kuid tänaseks ei ole ma saanud mitte ühtegi sisulist ja arukat vastust. Ma olen küll saanud neilt vastu mõned kirjad, milles on sõnade jada, kuid kokku annab see sisutühja ja keerutava teksti, kus ei ole mu küsimustele sisulisi vastuseid. Mida see siis näitab? Minu jaoks ainult seda, et meie ametkonnad ei soovigi välja anda tegelikke andmeid, ei soovi vastata sisulistele küsimustele ja seega ongi ise loonud teadlikult sellise väga ebaselge olukorra.

Lisaks sellele kohtan igapäevaselt sotsiaalmeedias kümneid inimesi, kes ei saa sisuliselt teemast üldse aru, kuid väga tulihingeliselt vaidlevad ja võitlevad selle eest, et väita, et olukord ongi äärmisel jube ja hirmus ning ohtlik. Kui toon neile välja tõesed andmed ja näitan ära puust ja punaseks ametlike andmete põhjal, et nende arusaam ei ole korrektne, siis hakatakse mind mõnitama ja sildistama erinevate tänapäevaselt populaarsete hüüdnimedega nagu „lamemaalane“ või „vandenõuteoreetik“.

Kusjuures need sildistused saab külge siis, kui olen uurinud Terviseameti enda andmeid. Ma tean täpselt, millised numbrid olid 3a tagasi samal perioodil, kus ühes nädalas pöördus arsti poole reaalsete haigussümptomitega ca 7000 inimest ja veebruari-märtsi (2018) jooksul kokku enam, kui 50 000 inimest (Terviseameti ametlikud andmed). Need olid reaalselt haiged, kellel oli olukord piisavalt tõsine, et nägid vajadust pöörduda arstile. Kuivõrd siis erineb tänane olukord kolme aasta tagusest? Jah, mõnevõrra erineb, aga ometi mitte nii palju ja nii kriitiliselt, kui seda meile muudkui peale surutakse.

Olen teadlik sellest, kuidas alates novembrist on tõusnud igapäevaselt nii testidel põhinevad nakatumistenumbrid, haiglates viibivate inimeste arvud ja need numbrid on ühtlases tõusus vaatamata ka kehtestatud maskikohustusele. Ma ei võta neid teadmisi laest, vaid ma olen ka tegelikult teadlik kõikidest numbritest. Pole mitte ühtegi märki sellest, et maskinõue oleks kuidagi viiruse väidetavat levikut muutnud. Olen näinud Politsei poolset hinnangut, kus öeldi, et nende vaatluste põhjal kandis 85% inimestest maski korralikult. Aga ometigi ei kukkunud nakatumisnumbrid mitte natukenegi, vaid hoopis tõusid. Kus on siis see tõendus, et maskinõue on end õigustanud?

Arstid ja teadusinimesed, miks Te vaikite?

Ometi muudab see siis mind „vandenõuteoreetikuks“. Kusjuures sellise tiitli on mulle pannud kaks tuntud doktorit ja siis Terviseameti ametnik. Just täpselt – nemad tegelevad sildistamise ja seeläbi ka mõnitamisega ning õigustavad end seeläbi, et ka nende kohta on öeldud halvasti. Mina ei ole neile ütelnud kunagi halvasti ega ole neid sildistanud, vaid olen olnud avatud arutelule ja diskussioonile. Jah, vahel olen terav ja vahel kirjutanud järsemalt, aga sellegi-poolest viisakalt. Ometi näevad meditsiiniinimesed, et neil on õigus mõnitada, aga nad nimetavad seda inimeste heaolu eest seismiseks. Ei tea, kust küll tuleb see koolikiusamine ja suur probleem noorte hulgas? Mine tea, kust nad küll oma eeskuju võtavad ja kes on need, kes seda eeskuju annavad? Äkki doktorid vaataksid korra peeglisse ja mõtleksid, millega ise tegelikult tegelevad?

Samal ajal kirjutab meie eelmine peaminister täiesti süüdimatult oma sotsiaalmeedia lehel, kuidas viiruse TÕTTU on surnud 575 inimest ja siis paneb nukra näoga küünalt põlema, kuid iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et tegemist kõige labasema reklaamikampaaniaga. Kusjuures isegi Terviseamet ei too välja, et surmad oleksid viiruse TÕTTU, vaid toob välja igapäevaselt arvu, mitu nakatunud inimest suri. Ka seal ei ole see arv korrektne, sest ei ole ühtegi tõendust, et surija oli tegelikult nakatunud, sest seda ju PCR test tõendatult välja ei too.

Mitte ükski meditsiiniinimene ei too neid eksimusi välja ja ei ütle midagi. Nad on vait, kui kuldid rukkis. Mitte ükski lugupeetud teaduse eestkõneleja ei too välja endise peaministri eksimust ega pööra sellele tähelepanu. Miks? Mida Te kardate, lugupeetud teaduse esindajad? Miks Te ei takista siinkohal valeinfo levimist? Miks Te olete vait ja vaatate pea viltu peas, kuidas selline valeinformatsioon külvab hirmu. Külvab hirmu selliselt, et lastehaigla on lausa välja toonud murettekitava asjaolu, mille kohta ilmus isegi artikkel: „Aasta koroonaga: lastehaigla pole kimpus koroonaviirusega, vaid suitsiidsete lastega“. Täiskasvanud inimestel on võimatu pääseda psühholoogide või psühhiaatrite poole, sest ootejärjekorrad on meeletult pikad. Inimesed kannatavad depressiooni, ärevushäirete ja muude vaimsete probleemide käes, mida põhjustab kogu see praegune olukord.

Needsamad meditsiini ja teadusinimesed vaatavad pealt, kuidas see hirm levib kui epideemia, kuidas rahvas on pööranud omavahel tülli, kuidas lapsed võtavad endalt elu, aga on ikkagi vait. Kuid julgevad häält teha siis, kui keegi julgeb küsida loogilisi küsimusi või kui keegi julgeb välja tuua, et olukord ei ole mitte natukenegi normaalne.

Inimesed, kes ei taha teada, ei julge näha

Minu jaoks ongi kõige suurem murekoht see, kuidas suur osa inimesi isegi ei taha teada, mis tegelikult toimub, mis on nende igapäevaste numbrite taga, millel põhinevad „Teadusnõukoja“ prognoosid, mis siiani on alati täiesti puusse pannud ja seda kunagi mitte positiivsemas suunas. Või kui keegi näitab, millal saabub see maagilne „2 nädalat“, mille jooksul saabub kõige kriitilisem olukord või kus olid need 1000 patsienti aastavahetusel haiglas või siis 1000 patsienti veebruaris haiglas? Täiesti süüdimatud prognoosid, mille eesmärk on olnud ainult külvata hirmu ja seeläbi nõrgestada rahva vaimset ja seeläbi ka füüsilist tervist. Kas keegi vastutab ka?

Küll aga on suur hulk inimesi, kes seda jama usuvad. Inimesed, kes ei tahagi teada, et PCR testid ei suuda tuvastada nakkusohtu, vaid positiivsete testide hulka kuuluvad ka need, kes põevad hoopis mingit muud viirust või positiivse testi võib saada ka isik, kelle organismis on üliväike kogus viirust, mis kellelegi ohtu ei kuuluta või siis positiivse tulemuse saab ka isik, kellel on näha viiruse pärilikkus. Ehk siis tema organismis oli viiruseosakesi paar kuud tagasi, aga test reageerib positiivselt. Selline inimene ei ole haige, ei ole ka nakatunud, ei ole nakkusohtlik, aga ikkagi saab positiivse tulemuse ja meie meedia kajastab teda kui „haiget“. See on ju totaalne jura?

Veel suurem jura on see, et suur osa inimesi ei tahagi seda teada. Paistab, et neile nii väga meeldibki elada selles valearvamuses ja selles suures ohus ning hirmus. Nad lausa tuliselt võitlevad selle nimel, et see olukord püsiks ja kestaks veel pikalt edasi. Nad isegi paisutavad seda ohtu ja hirmu suuremaks ning kui neil pole ühtegi arumenti, siis hakkavad mõnitama, sildistama ja teisi alandama. Minul on väga raske aru saada, miks nad seda teevad ja miks nii väga ise soovivad selle jaburduse jätkumist.

Tulles aga tagasi meie vabaduse juurde, siis mina soovin elada riigis, kus valitseb mõistlik ja mõistusepõhine olukord. Kui on mingi seadus või korraldus, siis soovin, et see põhineks arukatel järeldustel. Kui aga on kunstlikult loodud olukord, mis põhineb PCR testidel, mille tulemustes on rohkelt „õhku“ ehk siis positiivseid numbreid, millel puudub igasugune seos tegeliku nakkusohtlikkusega, siis see ei ole mõistlik ega mõistusel põhinev. Kui riiklik nakatumismäär leitakse ainult selle põhjal, et võetakse kahe nädala positiivsete testide koguarv ja jagatakse rahva arvuga, siis on tulemuseks täiesti sisutühi number. Pole vahet, kas see number on 10, 100, 1000 või miljon, siis ei näita seetegelikku olukorda – ammugi mitte viiruse tegelikku ulatust.

Mis on seaduseks?

Kui meie kaubanduskeskuste jumalateks on saanud turvamehed, kes ei jaga ise ööd ega mütsi sellest, mida nad sisuliselt nõuavad, miks ja kas see õigustab mitmekesi inimeste ründamist, siis on olukord ju enam kui nukker. Need õnnetud turvamehed ei saa iseg aru, et nad on lükatud „tanki“ ja nende eesmärk on külvata veel rohkem vaenu ja allutada rahulikke ja mõtlevaid inimesi. Täiesti jõuetuks teeb see, et sotsiaalmeedias on terve suur hulk inimesi, kes õigustab sellist vägivalda ja isegi seda, et suvaline mööduv inimene lihtsalt lõi jooksvat meest näkku. Seda õigustatakse ja kiidetakse. Kas nüüd siis olemegi olukorras, kus omakohus ja vägivald on õigustatud? Kui seal keskuses oleks olnud 13a tütarlaps, kes ilma maskita, kas siis oleks ka tema ründamine samuti õigustatud?

Nii palju kui mina olen tänaseks seadusi lugenud, siis mina ei ole veel leidnud seadusepunkti, mis ütleks, et Eesti Vabariigi Valitsus saab kehtestada korraldusi rahvale. Minu ees on Eesti Vabariigi Valituse seadus, kus on paragrahv 30, mis sõnastab, et Valitsuse korraldus kehtib vaid valitsuse allasutustele. Mina ei ole leidnud seadust, mis annaks valitsuse korraldusele sellise jõu, et see kehtiks riigi kodanikele. Ma ei pretendeeri selles küsimuses hetkel juriidiliselt absoluutsele tõele, sest ma ei olegi jurist. Olen selle küsimuse esitanud Õiguskantslerile ja hetkel veel vastust pole. Kuid kui saan teada täpselt, milline on seaduslik raam, siis loomulikult teen selle ka kuuldavaks.

Küll aga räägitakse siiani olukorrast, kus üks jurist helistas Teadusnõukoja esinaisele ja küsis küsimusi ning arutles temaga. Sellest tehti iga meediakanali peauudis ja toodi välja, kui enneolematut rünnakut. Milles see rünnak siis seisnes tegelikult? Selles, et mees julges helistada ja uurida, kas Teadusnõukojal on olemas ka dokumenteeritud andmed või kirjalikud protokollid, mille põhjal tehakse kogu riigi rahva heaolu puudutavaid otsuseid. Vastuseks tuli, et pole dokumente, pole protokolle. Ükski ajakirjanik ei võtnud sellest nüansist kinni, vaid tehti näidispoomine mehe osas, kes julges küsida küsimusi. Mitte kedagi ei huvitanud see, et mingi seltskond tegutseb täiesti kontrollimatult, kus pole ühtegi dokumenti, pole kirjalikke materjale, aga just nemad sisuliselt suunavad kogu rahva edasist tulevikku.

Ja see on siis see objektiivne ajakirjandus? See on siis see õigusriik? Mõistusel põhinev lähenemine?

Jaburduse tipp

Kõige tipuks siis eilne Kanal 2 saade, mis oli vist kõige jaburam asi kogu selle aja jooksul, mida üldse meediast levitatud. Saatejuht, kelle tõttu enam suur hulk inimesi ei suuda vaadata Kuldvillakut, otsustas nüüd etendada totaalset klouni ja ise arvates, et esindab nö mõistlikku kodanikku. Saatejuht oli täiesti kallutatud, tegi mingeid kustlikke naerupahvakaid, mis küll meenutasid rohkem hüsteerilist abivajajat, kellele oleks vaja rahustid välja kirjutada. Püüdes siis Postimehe gruppi kuuluvas telekanalis väita, et peavoolu ajakirjandus on objektiivne ja tõene ning naeruvääristada neid, kes julgevad välja tuua selle sama mündi teist külge. Ma ei väida siin, et alternatiivne ajakirjandus on alati tõene – loomulikult ka seal on igasugust materjali ja lugemist, aga see saade oli ikka nii üle võlli, kui vähegi võis. Selle saate suurimaks naerualuseks oli aga siiski saatejuht ise. Kusjuures üheks saate külaliseks ka teadusnõukoja esinaine, kes ütles kuldsed sõnad „inimestele meeldivad muinasjutud“.

Lugupeetud teadusinimene vist ei saanud isegi aru, et mitmete levivate muinasjuttude taga on ta ise koos väidetava nakatumiste arvuga, mis põhineb testil, mida ei saa keegi enam usaldada.

Selle testi kohta on ilmunud mitme teadusinimese artiklid meie riigi infoportaalis ERR:

„Nii võib positiivse proovi anda ka asümptomaatiline või lausa mittenakkusohtlik inimene. Siiski rõhutas Maimets, et veel ei ole lõplikku selgust, kas ka asümptomaatilised inimesed levitavad viirust või ei.“

https://novaator.err.ee/1608084907/rakubioloog-praegu-kasutatav-koroonatest-voib-olla-liiga-tapne

„Ehkki sellised inimesed annavad positiivse PCR-testi tulemuse, ei tähenda see, et nad oleksid sel hetkel nakkusohtlikud,” selgitas Kalda.“

https://www.err.ee/1608122110/professor-kalda-edasine-testimine-ja-isoleerimine-on-mottekoht

Kõige kurvem on aga see, et kirjutasin pika loo siin. Suurem enamus ei loe seda isegi lõpuni. Osa neist, kes loevad, ei saa ikkagi sisust tegelikult aru. Need vähesed, kes saavad aru, on sellest kõigest juba ammu aru saanud. Kas sellest pikast artiklist tegelikult midagi muutus – kahtlen. Aga lootus sureb viimasena. Mina siiski endiselt veel loodan, et lõpuks pääseb mõistuse ja südame hääl võidule ning see totaalne jaburdus saab ka ühel hetkel läbi.

Mina ei kavatse alla anda ega käega lüüa. Pigem loodan, et piisavalt suur hulk inimesi mõistab, et asjad ei ole korrektsed ja ühel hetkel see inimeste hulk tuleb taaskord välja, taaskord kokku ja loodan, et leidub taaskord mõni selline eesseisev hääl nagu seda oli Tõnis Mägi ja Ivo Linna 30 aastat tagasi, kelle hääl kõlas ja kajab osaliselt siiani. Veelgi parem oleks, kui needsamad mehed ise tuleksid taaskord ja ütleksid selgelt ja kõlavalt „ükskord me võidame niikuinii“.

Tarvo Alev

Allikas: Isalugu blogi

Foto: erakogu