Foto: geralt /pixabay.com

“Minu keel. Räägin, kuidas tahan!”
– Pjotr Stolõpin

“Iga vanem taotleb last vermida enda sarnaseks. Või vähemasti «teiste» sarnaseks. Suurimaks hädaks on kui tollest saab «omamoodi», «iseenda moodi», sest «teisitimõtlemine on solvav,» nagu täheldas kunagi Juri Lotman,” kirjutab Rainis Toomemaa, tõlkija ja mikrobioloog.

Keele ja meele osas tuleb kurvastusega tõdeda, et Nõukogude vaim pole Eestist 21. sajandi teiseks dekaadiks kuhugile kadunud, ja seda suuresti tänu ideoloogiatöötajatele – keele- ja sisutoimetajatele, «õppinud» filoloogidele. Nõukogude ideoloogia nägi ette standardset, hälveteta ja ortodokset keelt ja meelt, mida iseloomustas kirja- ja kõnekeele range lahutamine, võitlus igandliku lõuna-eesti keelega (mis algas küll juba õndsal eesti ajal ning seostus rahvusliku identiteedi vormimisega), saarlaselt-hiidlaselt õ-taga nõudmine ja mõistagi sirge parteiline mõte, mis ei sallinud «teaduslikest» kaalutlustest ümberütlemisi ja sünonüüme. Totalitaarne režiim on sellepärast totalitaarne, et ta on totaalne, st kamandab kõiki eluvaldkondi ega tunnista massiinimese kõrval indiviidi. Inimene on sootsiumi, partei nägu. Kuhu me välja jõuame, kui igal inimesel on oma keel ja arvamine! See on ju ühiskonna lõhestamine! Õige keel on ajalehekeel! Selle ilmekaks tunnustäheks on raskus «omaenese» keele- ja meeleruumis kasvanud kirjamehel leida avaldamiseks häid toimetajaid ja hoiduda arhaitsisme, russitsisme ja anglitsisme jahtivaist keelevardjaist, kes isegi ÕSi oma aabitsaks ei pea, vaid kelle kaugemaks unistuseks on «lugejale arusaadav» Basic Estonian umbkaudu 850 sõnaga piirduva Basic English’i eeskujul. Eesti keele suurepärane tundja Uku Masing kirjutas omal ajal: «Ühes Pärnu kohvikus paarikümne aasta eest tõusikdaamidest “raffas” otsustas, et kalhosnikule suunatavas kirjanduses ei tohi esineda üle 300 sõna, sest ta on “lihtne inimene”, kuigi ametlikult “keeruka psüühikaga” (Keelest ja meelest, lk 18). Mõnel peaks veel ehk meeles olema, kuidas Jaan Kaplinski eesti keeles kirjutamisega hüvasti jättis. Kurbnaljakas on kuulda kurtmist, et muidu korralik tekst või tõlge, aga puhuti hüppavad esile «võõrad sõnad» nagu avitama, täävitama, vastne, eilane, mullune jne, mis trükivigadena riivavad silma.

Sääl ja pääl

Kui veel 20. sajandi esimestel kümnenditel oli nt vene kirjanduses komplimendiks, et üks ehk teine autor tunneb «rahvalikku keelt» ja «keelevigureid», siis modernses eesti kirjasõnas mitte, vaatamata sellele, et popp on jutlustada keelelist ja kultuurilist diversiteeti, lugeda eetrisse wõrokeelseid uudiseid ning «edendada» kohalikku kultuuri. Euroliidus vist ei passi Tammsaare, Metsanurga, Uku Masingu ja Lutsu keel. «Vanarahva keel» on «labane» ja «vigane»! Isegi hümnis ei sünni enam laulda sääl, pääl ja tääl. Aeg on edasi läinud ja «meie teame juba paremini», kuidas õigesti rääkida (Ja mitte kõneleda! Kõnelevad puudulikud ja pooletobised!). Harvaks on jäänud neid, kes oskavad ja julgevad «emakeelt rääkida mõnuga» (Jaan Kaplinski). Harvaks on jäänud neid, kes ei usu alus-öeldis-sihitis algoritmi ainulisust, tunnevad, et igal sünonüümil on oma varjund, vägi ja sisemine rütm ümbritsevatega – kõiksema pole alati kõige, imeks panema pole imestama ja tõelik samane mis tõeline, mužikk pole lihtsalt vene keeles talumees ja nõdrameelsel, segipäisel ning sõgedal kõigil oma kangus ja kraad. Inimesele meeldib uskuda, et tema keeletõelus on see üks ja ainus instrument universumi mõõtmiseks. Jah, teisitimõtlemine ja –ütlemine on solvav, sest inimese paleus on «mina», …vähemasti «meie», teps mitte aga «sina».

Kroonukonkursside toodang

Olen vanema kirjavara maakeelde tõlkijana saanud puhuti näägutada «grammatikutelt», neilt, kelle kohta vene-armeenia müstik Georgi Gurdžijev tabavalt märkis, et «nad tõelise teadmise osas on madalamal tasemel kui tavaline lihtrahvas», et pikkivat tarbetult põhja-eesti (kirja)keelde (lõuna-eesti) murdelist sõnavara, mis on kroonukeele algoritmide ja masintõlke kaanonite seisukohast püsti saatanast ja puhta värdkeel. Parem aidaku põlistada värsket kroonukonkursside toodangut nagu taristu, rüperaal, õhuk, kärajad jm kui jännaku juuksekahlude, leeme, parisnike, kootide ja seesinastega. Taas meenub Masing: «Teda irvitatakse juba siis, kui ta kõneleb segamini sama keelde mitut murret, kasutab taunitavaid vorme või sõnu…» (Keelest ja meelest, lk 33).

Normeeritud meel

Normeeritud ja nülitud keel toob ka normeeritud ja nülitud meele – riigitruuduse, millega põhjendati ka sõda tartu keele vastu. Ega sa 2021. a naljalt sõna ja leheruumi ei pälvi, kui söandad kahelda maksvas doktriinis – peatses apokalüpsises, «kroonviirusele kaotatud eludes», et ennast karnevalivälisel ajal maskeerides «kaitsed elusid», avaldad ametlikku statistikat, et Covid-19-ga pole surnuid ega hospitaliseerituid enam kui varasemail gripihooaegadel, paned imeks, et kui avariis surnu läheb koroonaohvriks, kui ta post mortem PCR-test on positiivne mõne nukleotiidijärjestuse (mitte viiruse!) suhtes, aga kui äsjavaktsineeritu nädala-kahe pärast infarkti või tromboosi saab, siis on seose otsimine meelevaldne ja kohe kindlasti pole tegu vaktsiini kõrvalmõjuga. Olgu su mõttekäik kui tahes teaduspõhine ja loogiline, sellel on küljes üks viga – see on «omamoodi», mallistamata, suukorvistamata. «Paberitega ja koolitatud» toimetaja, «tark ajakirjanik» (seesamune, kes ühtelugu kurdab «tõejärgset ajastut») otsustab, mis on tõepärane, kas päike tõuseb idast või hoopis läänest ja kes on «elukutseline valetaja» ning «Kremli käepikendus», kelleks Delfi Toompeal sinimustvalge trikoloori all ja loosungitega «Vaba Eesti» politseiriigi vastu meelsust avaldanud rahvast 10. aprillil tituleeris. Ahto Lobjakas tunnistas raadioeetris otsesõnu «valed mõtted» kodanikuallumatuseks – «usaldamatuseks võimu vastu». Masse juhib «üksmeel» – Ilja Ehrenburgi «Tapa sakslast», ameeriklaste külmasõjaaegne slogan «Better Dead than Red» jm.

Hoidkem oma keelt ja meelt. Ärgem muutugem «raffaks», hoidkem oma «lohakusi» ja «poliitharimatust». Kaitsku Jumal meid «kalhosnikute» üks-meele ja üks-keele eest. Sõna on vaba! Mõte on vaba!

Rainis Toomemaa

Artikkel ilmus algselt 6. juuli Postimehes ja nüüd 1. septembri puhul ka Telegramis

Foto: AntonioDiaz / Adobe Stock