Avaldame Nõmme Raadios ette loetud Indrek Valdeku arvamusartikli lühendatud kujul.

“Me oleme tunne, teadvus, mis on siia puuri pandud.“

Carlos Castaneda

On üsna kummaline jälgida telerisõltlastest koosnevat inimhordi, kelle peamine elutarkus on neile kättesaadav läbi telekanalite – mida rohkem põnevust tekitavaid ja värvilisi kanaleid suur kandiline sõber sisaldab, seda enam on tunda tõelist (valiku)vabadust. Unustage reaalsus või suhtlemine. Unustage oma isiklik elu. Pühendage end jäägitult kasti ette, sest kõik sealt kanalitest tulev on püha ja puutumatu reliikvia.

Muidugi mõista on selle tõesuses kahelda patt. Peale oma isikliku elu unustage samuti kõik ülemaailmsed probleemid – põgenege “illusiooni“ eest ja sukelduge ohutusse teleri vahendusel näidatavasse “reaalsusesse“: teil ei tarvitse muud teha, kui vaid klõpsata teisele kanalile, et põgeneda kõikehõlmava kohutava tõe eest.

Hirmutamine ja kodune vangla

Peale illusioonide loomise saab televisioon suurepäraselt hakkama ka inimestesse hirmu külvamisega. Võtame näiteks seagripi: WHO kuulutas 2009. aastal välja pandeemia, kuigi näiteks Eestis suri sellesse 21 inimest – selge on see, et muude haiguste, nälja, joogivee puuduse või liiklusõnnetuste tagajärjel jne kaotab elu palju enam inimesi, ent massimeediale oli just oluline paanika tekitamine ja farmaatsiatööstuse kaudne rahastamine inimeste paranoia arvelt.

Hirm – selle abil hoitakse inimesi vangis nende omaenese kodus. Me peame olema hulljulged, kui söandame lahkuda majast või korterist – mine tea, mis kurjategija või mõne muu petise ohvriks on endalgi võimalus langeda. Aastatel 1990–1998 USA-s tehtud uurimuse kohaselt langes mõrvade hulk kaheksa aasta jooksul 20%, kuid uudistes nende lugude esitatavus tõusis 600%.

Tuginedes Nielsen Media Researchi viimasele uuringule, vaadatakse keskmises Ameerika majapidamises televiisorit 8 tundi ja 15 minutit 24-tunnise perioodi vältel. Keskmine telerivaatamine üle kaheaastaste isikute puhul on 4 ja pool tundi.

Seega, kui keskmine ameeriklane veedab teleri ees 4,5 tundi päevas 24-tunnise arvestusega, siis seitsmekümne eluaasta puhul oleks teleri ees oldud aeg veidi üle kolmeteistkümne aasta, mida on rohkem, kui mõnel kurjategijal oldud aeg vangla seinte vahel.

Tõde ja televisioon

Vähe sellest, et ostetakse televisioonis pakutavat kaupa – inimesed on harjunud mõtlema samu mõtteid, mida TV-kultus neile ette dikteerib, sööma sama (rämps)toitu, kuulama sama muusikat ning riietuma täpselt, nagu teler ette näitab. Kõige rusuvam on ehk see, et televisiooni ohvrid mõjutavad ka teisi oma TV ideoloogia propaganda mõtteviisiga.

Kui soovite tõde, siis ei ole seda mõtet otsida televisioonist, sest seal seda ei ole. Tõe leidmiseks parem keskenduge muule kui neljakandilise lustikummuti vaatamisele – minge loodusesse, endasse, vaadake pilvi, lihtsalt olge, sest tõde on mujal.

Televisiooni narkomaanid satuvad kimbatusse, kui kaob elekter või kärgatab kõu. Selle asemel, et nautida vaikust ja olla või saada osa looduse ühest ilusaimast vaatemängust – äikesest, hakkavad nad virisema, et neile ei võimaldata tavapärast doosi. Televisioon on legaalne ja laialt levinud narkootikum.

Näide filmist

Darren Aronofsky filmi “Requiem for a dream“ lugu räägib heroiini kõrval juttu ka televisioonisõltuvusest, kus üks filmi tegelane nimega Sara Goldfarb on televisiooni narkomaan – tema suureks unistuseks on saada ühte meelelahutussaatesse – ning talle helistataksegi saatest.

Peale seda muutub Sara üheks kinnisideeks mahtuda punasesse kleiti, mida ta kandis aastakümneid tagasi ning ta teeb kõik selleks, et sinna taas ennast sisse mahutada ja minna televisiooni esinema. Kuna vana kleit saab tema kinnisideeks ja Sara enam sinna ei mahu, satub ta kaalulangetamistablettide kütkeisse. Filmi alateadlik puänt seisneb kaalulangetamise agoonias, kui Sara satub lõpuks haiglasse tablettidest rikutud tervisega. See telefonikõne oli illusioon nagu televisioon ning sellega kaasnev “kuulsus“.

Löök meelelahutuse pihta

Muidugi mõista pakutakse televisioonis peale tüüpilise meelelahutuse ka muid saateid, mille alla võiks kuuluda loodus- ja ajaloofilmid ning dokumentaal- ja nostalgiasaated, kuigi neid peab vaataja hoolega mitmekümne kanali pakutava seast otsima.

Hoolimata ka harivate saadete pakkumisest on televisioon siiski orienteeritud kasumile, populaarsusele ja reitingule, kusjuures on huvitav märkida, et 1976. aasta režissöör Sidney Lumet’ kultusfilmis “Network“ tapeti nimitegelane Howard Beale just madala reitingu tõttu… Kvantiteet domineerib kvaliteedi üle ning mida suurem nõudlus, seda enam on ka pakutavat.

Lõpetaksin Carlos Castaneda kirjutatuga: “Kas suudad kõrvale kalduda rajast, mis sulle on ette määratud? Ei – su teod ja isegi mõtted on igaveseks fikseeritud nende terminites. See on orjus. Mina seevastu tõin sulle vabaduse. Vabadus on küll kallis, kuid selle hind ei ole siiski mitte kättesaamatu. Nõnda ei karda sa oma orjastajaid, oma ülemaid. Ära raiska aega ja jõudu minu kartmisega.“ (“Jutustus jõust”).

Indrek Valdek