Foto: Vasily Baranov/ pexels.com

Professor Mark Woolhouse on Edinburghi ülikooli nakkushaiguste epidemioloogia õppetooli juhataja ning Šotimaa Covid-19 nõunik. Ajal, mil maailm valmistub teiseks laineks, rõhutab ta oma artiklis väljaandele The Telegraph, et Rootsi eeskujul peab vältima läbikukkunud lukustusstrateegiat ning kasutusele võtma pikaajalise lahenduse, mis võimaldab toime tulla Covidiga kui ka vältida üleliigseid piirangutest tingitud kahjusid. 

Ma teadsin, et juba enne esimest eriolukorda oli tulemas ka teine. Märtsi keskel modelleeris minu meeskond Edinburghi ülikoolis lukustumist, mis lõppes juunis ja millele järgnes aeglane, esialgu märkamatu juhtumite tõus, mis kulmineerus teise lukustusega septembri lõpus.

Teadsime, et see stsenaarium on tõenäoline, sest eriolukord on lühiajaline, mitte pikaajaline lahendus. Kuivõrd ettevaatlikult me piiranguid leevendasime, oli vaid aja küsimus, mil epideemia uuesti tõusma hakkab. Suurbritannias on see aeg nüüd käes.

See pole siiski märtsi keskpaik. Siis kahekordistusid juhtumid ja surmad iga 3-4 päeva tagant. Septembri keskel kahekordistuvad juhtumid iga 7–14 päeva tagant ja surmad veelgi aeglasemalt. Ka see oli etteaimatav. See, kuidas me praegu elame, ei võimalda viirusel levida nii hõlpsalt kui varem, seega peaks see olema pigem teine kühm kui teine laine.

On vaja mingisugust tegutsemist, kuid see peab olema proportsionaalne. Üheks soovituseks on “kaitselüliti”, sotsiaalse distantseerumise versioon lühikesest ja teravast šokist, et juhtumeid kahenädalase perioodi jooksul vähendada. Viirus põrkaks ajas tagasi, kuid me võidaks paar nädalat.

On sügavalt pettumust tekitav, et kuus kuud pärast seda pandeemiat, olles tagasi lükanud kõik pakutavad alternatiivid, jätkame taas lukustusstrateegiat, mis on kogu maailmas silmnähtavalt läbi kukkumas. Kui peame seda teed minema, vältigem vähemalt varasemaid vigu. Märtsis toimunud sulgemine oli liiga karm: ebaõnnestus kaitsta neid, kes kõige rohkem kaitset vajasid, ning puudus väljumisstrateegia. “Kaitselüliti” peab olema suunatud häirete minimeerimiseks, eriti tervishoiuteenuste ja hariduse pakkumisel, aga ka äriteenuste; see peab keskenduma vanurite ja nõrkade kaitsele; ja see peab olema ajaliselt piiratud, saagu mis saab. 

Peaksime kehtestama ka mõned põhireeglid. Esiteks rakendame ainult tõenduspõhiseid meetmeid, erinevalt Inglismaal kehtivast kuuest reeglist, mida tarbetult rakendatakse laste suhtes, kellel on viiruse levikus väike roll, ja välistegevuste suhtes, mis on väga madala riskiga. Teiseks on meil võidetud aja kasutamiseks selge plaan, et suurendada näiteks testimisvõimet. Kolmandaks lepime kokku pikaajalises strateegias, mis ei hõlma kaitselülitite kurnavat sisse-välja lülitamise tsüklit, jäädes ootama vaktsiini. Me ei tohi lubada, et ravi muutub haigusest hullemaks.

See pikaajaline strateegia peab olema riskipõhine lähenemine, aidates meil koroonaviirusega elada. See on väga ebameeldiv viirus, kuid enamiku pole see sugugi nii ebameeldiv, et peaksime kaaluma ühiskonna sulgemist selle vastu võitlemisel. Me saame aidata inimestel hinnata ohtu endale ja ümbritsevatele inimestele, võimaldada kõigil neid riske maandada, tagades samal ajal kõige haavatavamate inimeste kaitse ja minimeerides seeläbi vajadust valitsuse juhitud sekkumiste järele. Kas see toimiks? Tundub, et see töötab Rootsis.

Allikas: Telegraph

Foto: Jonathan Nackstrand—AFP/Getty Images

Tõlkis ja toimetas Madis Mark