“Kirjutav meedia on kõikjal maailmas suure murrangu lävel. Senised mudelid enam hästi ei tööta, uued ei ole veel juurdunud. Kuid suund, kuhu kirjutav meedia liikuma hakkab, on juba täna selgelt kirjeldatav,” mõtiskleb meediamaastiku arengute üle vabakutseline uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel.

Kuidas teenida digimeediaga raha

Digimeedia otsustavat läbimurret paberväljaannete ees takistavad mitmed asjaolud.

Esiteks ei ole suudetud veel välja mõelda, kuidas panna digimeedia raha teenima. See võib tunduda küüniline, kuid nii see on. Kõik jõupingutused tänasel meediamaastikul ongi suunatud sellele. Päris häid lahendusi veel ei ole. Paberväljaannete digiväljaanded katsetavad erinevaid variante kirjutiste maksustamisega. Eestis arenesid paberväljaannete digiversioonid esialgu tasuta, kuid ühel hetkel see lõppes ja aina enam kirjutisi on muutunud läbilugemiseks tasulisteks. Euroopa paberväljaanded valisid algusest peale veidi teise taktika: digiversioonidesse ilmus ainult osa paberväljaannete sisust. Osa kirjutisi on kättesaadavad ainult paberväljaannete tellijatele või kuupileti ostjatele. Maksmisviisidest esineb muidugi kõige erinevamaid variante, kuid põhimõte on üks.

Tegelikult on katsed teha digimeedias materjalid ühel või teisel moel tasuliseks, ummiktee. Tuubist väljasurutud pastat enam tuubi tagasi ei aja. Tulemuseks on ainult paberväljaannete lugejate edasine kaotus. Lugeja on harjunud internetist otsima pigem alternatiive, mitte nägema vaeva protseduuriga ühe või teise tasulise loo eest maksmiseks.

Digimeedia ei arene paberväljaande ripatsina

Ühe lahendusena püüavad paberväljaanded aina enam esitada oma sisu loetavana nutitelefonides ja tahvelarvutites. Loomulikult peab selle eest tasuma nagu ka paberväljaande eest, ehkki vähem, sest ära jäävad kulud paberile, trükkimisele ja levile. Kuid ka see ei lahenda digimeedia ees seisvaid tänaseid probleeme.

Põhiline häda, miks digimeedia pole veel täit hoogu saanud, on kindlasti see, et algselt sündis ta paberväljaannete täiendusena. See pealesunnitud kooslus ei ole aga hästi tööle hakanud. Sellisel moel paberväljaanded ja nende digilaiendused pigem tapavad üksteist. Väljaandjatel puudub julgus hävitada paberväljaanded ja senine struktuur ning minna täielikult üle vaid digimeediale, muutes paberväljaanded kitsalt spetsialiseerunud nišiväljaanneteks või analüüsile ja uurivale ajakirjandusele pühendunud nädalalehtedeks.

Meedia muutuv sisu

Digimeedia ja paberväljaannete vahekorra jaoks on muutunud ülioluliseks senise ajakirjanduse “püha lehma“, uudise asendi ja sisu oluline muutumine. Uudise formaat on põhjalikult muutumas ja Tartu ülikooli Priit Pulleritsu ajakirjandustudengitele dogmaks muutunud arusaamad uudisest murenemas.

Uus olukord meedias nõuab tegelikult ka materjali esitamise põhjalikku ümbervaatamist. Senised formadid on põrmu varisenud. Klassikaline uudis jõuab meieni digimeedias ja areneb seal meie silme all reaalajas. Järgmise päeva paberlehes on selline uudis lootusetult vananenud. Eesti ajakirjandus pole selle probleemi lahendamiseks õiget rohtu suutnud leida. Nn laiendatud uudis nõuab ajakirjanikult tugevat analüütilist võimet ja sügavaid teadmisi. Väljaannete majanduslik olukord ja kesiste teadmistega ajakirjanike jätkuv üleproduktsioon meie kõrgkoolidest asja lahendamisele kaasa ei aita. Üheks lahenduseks oleks kindlasti ulatuslike andmebaaside kasutamine, nende kasutamise kättesaadavaks tegemine ja viitamine analüütilise laiendatud uudise juures. Digimeedia võimaldab laiendada ka selle probleemi. Lisaks sotsiaalvõrgustikud ja erinevate spetsialistide arvamused blogides materjali juurde.

Eraldi probleem on uuriv ajakirjandus. Juba kõik eespool nimetatud hädad tulevad siin veelgi eredamalt välja. Uuriv ajakirjandus on ka väga kallis. Ajakirjanikelt nõutakse iga päev lugu, keskendumiseks ei jäeta lihtsalt aega. Toimetused ei saa endale lubada põhjalike teadmistega analüütikuid, kes tegelevad pikka aega teemaga konkreetset igapäevast väljundit andmata. Toimetuse kõrvalt lepingulisi jõude miskipärast ei kasutata. Tulemuseks on aga see, et ajakirjanduspilt liigub kiiresti skandaalist skandaalini süvenemata, kuniks uus sündmus eelmise unustusehõlma lükkab. Digimeedia annab uurivale ajakirjandusele võimaluse avada taolised teemad eraldi aknas, kus neid pidevalt täiendatakse ja nad ei kaota oma aktuaalsust. Umbes nagu teemagrupid Facebookis.

Ajakirjandusžanrite jaoks tähendab murrangut nende kajastamise võimalus reaalajas, koos kõige selle kaasnevaga. Pöördume taas klassikute juurde (Walter Lippmann, 1889–1974), kes oma krestomaatilises teoses avaliku arvamuse ja meedia kohta (1922) sedastas, et ajakirjanik/toimetaja ongi see gatekeeper (väravavalvur – toim.) ja selektsioon käib igal tasandil. Mis lõpuks sõelale jääb, ongi see, mida oleks soovitav uskuda – mitte sellepärast, et see tingimata õige on, vaid sellepärast, et nii arvab enamus, avalik arvamus.

Need küünilisusega kirja pandud postulaadid kehtivad halastamatult eriti online-meedias, kus ajakirjanik pole ammu enam oma autorsust pühaks pidav looja, vaid kreatiivne manipulaator. Näiteks toimetades päeva peauudist – „päeva naela“ – ajas pidevalt arenevana. Küsimus pole mitte kommentaariumist (loe: pööbli räuskamisest) ivakeste sõelumises, vaid naela kasutamises nagina, kuhu päeva jooksul riputada paremad riided, mis selle ühiskonna parematel esindajatel parasjagu seljas on. Teisisõnu: medium is the message! Tõukudes teemast, uudisest, sündmusest, mis hommikul tahvlile löödud, tekitatakse (hästi kujundatud timeline aitab kaasa kliendisõbralikule jälgitavusele) selle ümber elitaarne askeldamine, mis lisab asjale prestiiži. Toimetaja organiseerib päeva jooksul arvamusi ja analüüse, statement’e, vastukaja “arvamusliidreilt”. Toimetaja tsenseerib kõike seda, mis laekub isevoolu teed, stiihiliselt. Toimetaja on gatekeeper. Publikule luuakse osaluse ja kaasalöömise kujutelmad, kasutades selleks äraproovitud arsenali.

Ajakirjaniku muutuv roll

Meedias on ähmastunud piirid kirjasõna, hääle ja pildi vahel, klassikalise meedia, sotsiaalvõrgustike ja bloginduse vahel. Digimeedia arengusuund ongi võimalus neid omavahel kombineerida.

Paberväljaannete vanad dogmad ei maksa enam midagi. Kuid mis veelgi hullem, ka ajakirjaniku roll muutub täielikult. Aina enam kaob vahe ajakirjanikul ametlikust väljaandest või portaalist ja sotsiaalvõrgustikes möllavast nutikast kirjutajast, blogosfääri staaride ja juhuslikult sündmuskohal pildi jäädvustanud juhusliku möödakäija vahel. Tänapäeval on igal inimesel taskus nutitelefon ja muud seadmed, mis võimaldavad tal sündmusesse sattudes laadida sotsiaalvõrgustikesse pildi vahetult toimunust.

Toimetustes tulevad mängu jällegi need toimetajad, gatekeeper’id, kes kogu selle online-maailma tervikuks peavad sõlmima. See nõuab neilt täiesti teistsugust ettevalmistust võrreldes tänase reaajakirjanikuga. Reageerimiskiirus, võime jälgida suurt hulka sündmusi üheaegselt, leida õigeid eksperte. Aga mis peamine, öeldakse, et tarka inimest eristab rumalast võime eraldada olulist ebaolulisest. Online-maailma tohutute infovoogude puhul, kus põhiline osa sellest on müra või vandenõulaadsed silmamoondused, kehtib see veelgi enam.

Millal online-digimeedia muutub valdavaks ja paberväljaanded taanduvad lõplikult friikide nišikanaliteks? Raske on ennustada lõplikku läbimurret, sest vana pabermeedia püüab vaatamata lootusetule võitlusele hoida ennast pinnal iga jalatäie maa eest verist lahingut andes. Hirm muutuva homse ees ongi see peamine arengupidur.

Toomas Kümmel

Foto: erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.