“Mida suuremaks kasvab ühiskonna linnastumine, seda rohkem võtab aega töölkäimine, sest suur osa ajast ja liikumisruumist on seotud töölesõiduga. Maalähedast ja perekonnakeskset eluviisi pole suudetud ühe põlvkonna jooksul veel murda, aga me oleme teel selles suunas,” kirjutab kodanikuaktivist Einar Eiland oma kolmeosalise arvamusloo “Urbanistlik okupatsioon” teise osas. 

Seega väheneb ühiskonna sotsialiseerumise aste ja ettevõtete kulud kanditakse inimese kanda, võõrutades inimest samas toimetulekust ja isemajandusvõimest. Sellise sotsiaalse riski olemasolust ei ole selle organisaatoritel ehk linnaplaneerijatel, poliitikutel ega ettevõtjatel aga aimugi. Linnaplaneerijad vaatavad kogu protsessi selle pilguga, et see paberil hea välja näeks. Ettevõtjad täidavad selle etteantud elukeskkonna vastava sisuga, maksimeerides kasumi, ja see sisendab meelekindlust, et ollaksegi õigel teel. Poliitikud lavastavad aga kõik sellisel viisil, et tavakodanikul peabki seda kõike tarvis olema. Sellega kaasnevad riskid kannavad aga perekonnad kui kõige nõrgem sotsiaalne struktuur ühiskonnas. Meile on hakatud rääkima, et see, mis oli kasulik meie vanematele, ei ole kasulik meile. Sellest, mille alusel see kasulikkus määratletud on, meile aga ei räägita, sest see takistaks perekondlike huvide asendamist linnaplaneerijate, automüüjate, pankurite, poliitikute ja neid teenindava süsteemi huvidega. Iga uue auto ja naftamajandust teenindava ristmiku avamist pühitsetakse sisse kui uue palvemaja või kiriku avamist, mis motiveerib süsteemi veelgi rohkem linnastuma.

Oluline vahe on ka selles, kas inimeste liikumise kiirus linnaruumis on 5 või 50 kilomeetrit tunnis. Viimase korraldamiseks on vaja laiemaid teesid, ringristmikke ja kõvasti euroraha. Tegelikkuses on see on kulu, mitte tulu allikas. Kuid sellegipoolest oleme sujuvalt enda linnu ehitanud autodele, mitte inimestele. Kui aga mõni teejupp valmis saab, siis saab sellest võimumonument, et kõigile oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Tuleb välja, et meie majandusliku õitsengu aluseks on automajandus, magistraalteed, magalarajoonide kasv, tohutu energiavajadus ja ökoloogiliste riskide kasv.

Majandus algab sellest, et suurkorporatsioonid toodavad autosid ja neil on vaja neid autosid müüa. Pangad, kes on huvitatud kasumi teenimisest, väljastavad selle jaoks laene. Eurorahade eest ehitatakse teesid, et kõik need autod meie teedele ikka ära mahuksid. Rahvas peab aga enda heaolu arvelt selle karnevali koos intressidega kinni maksma. See toimub vaatamata sellele, kas te kasutate autosid ja teesid või mitte ning seda nimetatakse rahvusvaheliseks majanduseks ning sellele tuleb alluda, sest teised teevad ka nii. Nii et kui te ostate endale auto, siis peab see asendama teile perekonda ja temaga koos te peategi elama. See on meie tänase poliitika sisu, mille olemuseks on tehnokraatlik kolonisatsioon.

Liigume ühiskonna suunas, kus igal vabal hetkel inimese elus on hinnasilt küljes

Mida rohkem ehitada autoteesid, seda intensiivsem on liiklus. Sama kehtib ka ühiskonna arengu kohta: mida rohkem on inimeste jaoks loodud vaba suhtlemise ruumi, seda intensiivsem on ühiskondlik elukorraldus ja ühiskondlik sooritusvõime. Mida suurem on linnaruumi või ühiskonna tegevusruumi osa, kus te olete teretulnud, ilma et te selle eest kümnist küsiks, seda suurem on ühiskondlik sooritusvõime. Me liigume ühiskonna suunas, kus igal vabal hetkel inimese elus on hinnasilt küljes. Isegi kohalikes kultuurimajades viibimine on muutunud tasuliseks ja seda suhestatakse sooritusvõimelisuse ja jätkusuutlikkusega. Seega ei täida meie kultuuri- ja seltsimajad paljudes kohtades enda tegelikku kultuuriarendaja sotsiaalset funktsiooni, seda kinnitab ka asjaolu, et kultuur kui mõiste on taandunud laulukoori ja tantsuringi tasemele. Kuni selleni, et meie ühiskonnas puudub mõiste sotsiaalne ruum üldse ja meid on paigutatud elama majandusruumi. Sotsialiseerumine kui vastastikuste suhete süsteem nende erinevate tegevusruumide vahel puudub. Ühiskonna edu seisneb aga selles, kuidas me oskame suhelda ja suhestuda erinevate süsteemide ja inimestega, kes ei ole meie sarnased.

Ilmselt oleme unustanud, et me oleme inimesed, ja selle, kuidas me eristume loomast, ning seda, millises ühiskonnas me tulevikus elada tahame, ei küsi meilt mitte keegi. Sellised arengud saavad toimuda vaid siis, kui meie linnaarhitektid ja poliitikud täidavad vaid ehitusloa väljastaja funktsioone, ei enamat. Kuid see on selgelt vähe, et kujundada kaasaegse ühiskonna tulevikku. Küsimus on selles, kuidas ja millal me suudame muuta mõttelaadi meie ühiskonnast, kus me ei ehitaks enda linnasid autodele, vaid inimestele. Urbaniseerumine on vastava poliitika tagajärg, mitte paratamatus. Ka regionaalpoliitika puudumine, mis urbaniseerumise probleeme ennetaks, on poliitika.

Eestis on linnastumine kaasa toonus rahvaarvu kahanemise

Kui mujal maailmas on linnastumine kaasa toonud rahvaarvu plahvatusliku kasvu, siis meil see nii ei ole. Meie rahvaarv kahaneb. See viitab sellele, et linnakeskkond ei vasta rahva ootustele. See tähendab, et meil puudub loodusrahvana kultuuriline arusaam linnastumisega toimetulekuks. Seega tekib küsimus, kelle jaoks me seda Eesti riiki siin ehitame? Sellel ajal, kui urbaniseerumispropaganda algas, ei teadnud keegi, millised on selle tagajärjed, kuid see ei muuda tagajärgi olematuks. Me tegime nii lihtsalt selleks, et mujal maailmas tehti ka nii. Hiljem pole suudetud nendest stereotüüpidest vabaneda. Kui nüüdisaegne maailm on hakanud liikuma autoühiskonnast ja naftamajandusest lahtiütlemise suunas, siis meil kiputakse nendesse vabanevatesse ämbritesse kahe jalaga sisse astuma.

Ühiskondliku ruumi kadumine paneb võimutasandi liikuma absoluutse võimu suunas, mida ta enda dogmaatilise piiratuse tõttu realiseerida ei suuda. See vaimne piiratus ei võimalda ära tunda, et kantakse vastutust enda tegevuste või tegematajätmiste eest. Sotsiaalse ruumi puudumine ei võimalda ühiskonnal teadvustada, mis valesti on, sest puudub koht, kus sellise järelduseni üldse jõuda. Selline süsteem on võimeline tegelema vaid tagajärgedega, mitte põhjustega. Mis veelgi hullem: tal puudub võime põhjusi ja tagajärgi omavahel eristada. Tähtsaks muutub ainult see, mida sa oskad mõõta. See, mida mõõta ei saa, sellel pole mitte mingit tähtsust. Seda, milliste parameetrite alusel meie maakondade, linnade ja külade arengut ja elujõulisust mõõta, pole isegi arutatud viisil, mis võimaldaks inimestel teadvustada, mis üldse toimub.

Urbaniseerumine ja julgeolekuriskide kasv

Me hakkame olukorrast aru saama siis, kui mõistame, et see, mis on kasulik poliitikutele, ei pruugi olla kasulik inimestele. Järelikult on küsimus selles, kuidas selline poliitika teile maha müüa. Kui teile maha müüa poliitika või arengusuundumus, mis teile ehk enamusele kasulik ei ole, siis jõuame kaosesse. Kui te sellel sündida lasete, siis olete selle kuritegevuse kaasosaline. Seda enam, et urbaniseerumine toob endaga kaasa julgeolekuriskide kasvu nii epideemiate leviku, elektrikatkestuste kui ka kütuse lõppemise korral.

Kui aga teada, et praeguse tsivilisatsiooni arengu eelduseks on olnud maa, vesi ja energia, siis meie ühiskonnal puuduvad teadmised, kuidas seda endale kasulikul kombel rakendada. Eelmiste sajandite mõtlejate Einsteini, Darwini ja Newtoni seadustest jääb siinkohal kindlasti väheks, et nüüdisaegses ühiskonnas toimuvaid protsesse mõista, arendada või edasi anda. Kui me oleme 20 aastat riigi arengut planeerinud ja välja jõudnud sinna, et inimesed selles riigis elada ei taha, siis terve mõistusega tegemist olla ei saa. Seega on 20 aasta jooksul jäänud vastuseta küsimus, milline peaks olema riik või elukeskkond, milles inimesed elada tahaksid. Sellisele küsimusele vastuse leidmine ei ole olnud atraktiivne, sest võimul ollakse valimistest valimisteni, aga linna ja riigi planeeringud käsitlevad sadu aastaid.

Globaalses mõistes oli meid eelmise sajandi alguses miljard, tänaseks on seitse miljardit, sajandi lõpuks 10 kuni 12 miljardit. Kuidas sellise rahvamassiga toime tulla ja milline on meie riigi ja rahva roll selles, on seniajani teadvustamata. Kui vaadata meie praegusi arengutrende, siis me evakueerume majanduspõgenikena, luues seeläbi eeldusi võõraste sisserännuks. Kui Stalini ajal korraldati seda rahvavaenlaseks tunnistamise kaudu, siis praegu saavutatakse sama eesmärk tööjõu ja kapitali vaba liikumise ideaali levitamise kaudu. Ilmselt oleme veelgi agaramalt hakanud üles ehitama ühiskonda, kus me elada ei tahtnud. Selle olemus sai fikseeritud loomeliitude pleenumil 1988. aastal Jaan Kaplinski sõnadega, mille kohaselt me oleme hakanud elama minimaalsete inimestena minimaalses keskkonnas, minimaalses korteris. Ilma keele ja rahvuseta, ilma religiooni ja eetikata. Seega, vaid meetodid on muutunud ja urbanistlik koloniseerimine kogub vaid tuure.

Einar Eiland

Artikli esimest osa saad lugeda siit.

Vaata ka: Madalasustusega planeedi liikumine

Foto: fotothing.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.