“Eelduseks, et meie ühiskonnas kodutunne tekkida saaks, tuleb orjapidamine asendada peremeheks ja perenaiseks olemisega. Kui peremehetunne asendatakse omanikuks olemisega, siis see ei tähenda võimalikult paljude orjade omandamist ja võimalikult paljude surnuks konkureerimist. See on kolonisatsioon, mitte peremehetunde loomine,” arutleb kodanikuaktivist Einar Eiland oma kolmeosalise arvamusloo “Urbanistlik okupatsioon” viimases osas. 

Urbaniseerumise tulemusena jääb suurem osa Eestist asustamata

Juba eelmisel sajandil ütles legendaarne keemik Dmitri Mendelejev, et parim viis rahva elujärje parandamiseks on ühistud, mis suvisel perioodil tegelevad põllumajandusega ja talvel tootva ettevõtlusega. Vaid nii on võimalik jõuda olukorrani, kus rahvas oleks rikas, töökas ja haritud.

Urbaniseerumine ja linnastumine on aga see, mida me kummardame senikaua, kuni me avastame selle absurdsuse. Kui 80% rahvastikust koguneb linnadesse, siis Prantsusmaa või Saksamaa jaoks võib see olla normaalne, kuid meile tähendab see seda, et 80% meie territooriumist on üldse asustamata. Ainus asi, mis sunnib meid linnastuma, on laenuraha kättesaadavus, mis viib omakorda selleni, et arengupotentsiaalina käsitletakse mitte inimest, vaid raha olemasolu, mida saab trükkida. Selline mõttelaad sai alguse Gutenbergi trükipressi tulekuga. Ülejäänud on selle tagajärg. Väikelinnad hakkavad etendama metropolide paroodiaid. Käies pulseerivas tempos tööl kolkametropolides, saate te esialgu küll rohkem raha, kuid kaotate elatud tunde ja tervise – see on absurdiühiskond, mis tuleb teil veeta liiklusummikutes.

Mida rohkem ühiskonna liikmeid metropolidesse koondub, seda rohkem tekib vastuolusid, seda suuremad on riskid ja julgeolekuohud, sest elamisruum surutakse kokku. Isiklikud konfliktid kasvavad sageli üle grupikonfliktideks.

Metropolide kasv on kaasa toonud selle, et toiduainetööstus koondub üksikute suurtootjate kätte. See viib aga selleni, et kanakoibi ostame turujääkidena USA-st ja küüslauku Hiinast. See aga tähendab omakorda seda, et see liha on üles kasvatatud geenmuundatud sojal, maisil ja antibiootikumidel. Teie lapsed aga kasvatatakse üles sellel ebatervislikul toidul. Praktikas tähendab see, et metropolides elades puudub inimesel võimalus süüa täisväärtuslikku toitu. Kui selle toidu omandamise eest võitlemise käigus peate maksma veel parkimiskoha eest, siis muudmoodi kui perverssuseks seda nimetada ei saa. Aga kui seda perverssust vastavalt pakkuda, võib see muutuda normaalsuseks ja see protsess jätkub poliittehnoloogiate kaudu üha kiirenevas tempos.

Kuulates meie massimeediat, võib jääda mulje, et elu meie riigis käib vaid ühe metropoli dikteerimisel. Ülejäänud, kes elavad mujal, elavad talupoegadena äärealadel. Jääb vaid küsimus, kas eelnev on hullumeelse sonimine või riigi teadlik poliitika. Kuna protsessid toimuvad kindla algoritmika alusel, siis see on poliitika. Hullumeelsega oleks asi lihtne. Tema saab ühiskonnast isoleerida. Poliitikaga on asi keerulisem, tema jaoks pole hullumajasid välja mõeldud. Seega on tegemist oluliselt raskema juhtumiga kui hullumeelsus, mida tablettide või hullumajadega ei ravi.

Kelle huvides linnastumine toimub?

Kui metropoliseerunud inimesed hävitavad süsteemselt meie maa majandust meie strateegiliste konkurentide huvides, siis tekib küsimus, kelle huvides nad seda teevad. Sellele on järgnenud ideoloogiad, mille kohaselt meie koolitussüsteem, meditsiin ja töökohad samuti metropoliseeruvad. Selle ideoloogia kohaselt pole meie maapiirkondadesse koolimaju ja arstiabi tarvis. See aga tekitab küsimuse, kas sellistes olukordades on võimalik üldse meie suguharu ellujäämine.

Viimaste aastakümnete jooksul toimunud hüperaktiivset metropoliseerumist saab nimetada globaalse finantssüsteemi haiguseks. Seega tuleb linnade eksistentsimudelid ümber vaadata. Kuid selleks peame üle vaatama maailma finantssüsteemi toimimismudelid.
Kui inimesel puudub arusaamine, siis ta ei saa olla peremees, vaid ori, või nagu tänapäeval öeldakse, reklaamitööstuse ohver tarbimisühiskonnas. Peremehetundeta maa on aga tühi. Rahvata maa tõmbab ligi maata rahvast. Omanikutunde puudumisel võime omal maal muutuda kodutuks. Linn täidab tänapäeval mõisa rolli, kus enamik käib tööl, kuid eriti koduselt seal ennast ei tunta. Linnatöökohad on muutunud arenevas maailmas selliseks, kus võid terve elu pühendada teatud erialaste oskuste omandamisele, mida mitte kellelegi tegelikult tarvis ei ole. Sellist orja sunnitakse tööle pidevalt suurenevate palganumbritega, aga ta sureb vanadekodus hooldusõdede keskel, sest perekonda tal ei ole.

Orjandusliku ühiskonna piir läheb aga sealt, kas inimene suudab ennast ühiskonnas realiseerida ja kas ühiskond pakub selleks võimalusi orjusse langemata. Orjanduslikku ühiskonda eristab see, kas omatakse eesmärki ühiskonna ja indiviidina või on eesmärgiks raha teenimine ehk teenindamine. Selliselt programmeerituna on ori valmis tegelema kõigega, mida talle pakutakse. Vastavalt sellele formeerub ka isiksus. Meie linnades genereeritud teadmiste tase on loonud illusiooni, et meie näiline jätkusuutlikkus sõltub sellest, kui hästi elavad need, kes neid linnu varustavad. Ülejäänut peetakse meie ühiskonnas perifeerseks äärealaks, mis segab kasumi teenimist.

Kui me ei ole võimelised suunama enda teadmisi äärealadele, siis seal ei olda võimelised looma kvaliteetset toodet ja rahvas vaesub nii vaimselt kui ka materiaalselt. Mis saab aga siis, kui see vaimuvaesus muutub kultuuriruumi osaks? Vaesumine toob endaga kaasa tervise- ja muud sotsiaalsed probleemid. Kuni selleni, et teadmised puuduvad isegi selleks, et süsteemid töötaksid süsteemielementide enda huvides. Metropoliseerumisest on kujunenud varas, kes teie moosiriiuli linnades leiutatud maksude kaudu tühjaks varastab. Metropoliseerumisest on kujunenud politruk, kes sind ja sinu lapsi vagunite ja laevadega külmale maale küüditab. Metropoliseerumisest on kujunenud kirikuõpetaja, kes maiste teadmiste hirmus laseb sulgeda sinu kodukoha viimase kooli.

Maailmamajanduses on tänapäeval toiduainete mahud võrreldavad naftatoodete mahtudega. Seal, kus on palju rahvast, seal reeglina põllumajandust ei arenda, sest asfaldi peale kartulit maha ei pane. Toidule ligipääsemine ja veelgi enam, tervislikule toidule ligipääsemine, on muutumas meie maailma kõige tõsisemaks julgeolekuprobleemiks ja rahvaarv kasvab.

Vaja on suuremat sõltumatust

Meie julgeoleku tagamiseks on vaja kolme asja: energiaga omavarustamisvõime tagamine, ökoloogiliste probleemide lahendamine ja toiduga omavarustamisvõime tagamine. Need on nüüdisaegse iseseisva riigi põhitunnused ja nende ressursside tootmisvõime on seotud maa ja peremehetunde olemasoluga. Need on ühtlasi ka homsete sõjapidamiste põhjused, ajal kui meie rahvakultuuri asemele on esmavajaduste rahuldamiseks ehitatud hamburgeriputka.

Kui me räägime linnades väljamõeldud maamajandamisest, siis see tähendab tööstuslikku põllupidamist, mis omakorda tähendab ebatervisliku toidu omandamist. Seega, ainus võimalus omada tervislikku toitu, on elada seal, kus seda kasvatatakse, saades samas jõusaalis rassimise asemel ka toidukasvatamisest tuleneva füüsilise koormuse. Seega, kui me tahame eestlastena geneetilises plaanis ellu jääda, siis peame alustama linnade dekoloniseerimise protsessi, sest muid võimalusi toidujulgeoleku tagamiseks meil lihtsalt ei ole. Sellele peavad kaasa aitama ka vastavad elektroonilised infrastruktuurid ja massiteabekanalid. Seega, me peame looma struktuuri, mis võimaldaks linlastel hakata nendeks ettevõtjateks, kes loovad maapiirkondadesse uusi töökohti ja äraelamisvõimalusi.

Kohalikele omavalitsustele tähendab see eelarvet ja maksutulu. Seega, omavalitsuste peamine ülesanne on selliste inimeste leidmine ja rakendamine. Agraarmajandus on pakkumas tänapäeval tõsist konkurentsi naftamajandusele, sest ühe toorainetootja loomine toob kaasa 7–10 töökoha loomise tootmisahelas. Me oleme unustanud selle, et rahamajanduses ei looda kasumit mitte seal, kus toodetakse tooteid, vaid seal, kus manipuleeritakse rahaga. Sellest mittearusaamine ja vastavate vastupoliitikate puudumine näitab riigi nõrkust. Seega, me peame teadvustama ja üle vaatama kogu liigkasuvõtmisel baseeruva majanduse toimimise põhimõtted ning üle minema majandusviisile, kus kasum tekkis seoses tootmise korraldamise ja haldamisvõimega. Kui tahate elada enda kodumaal, siis peate lahti ütlema marketingikaubandusest.

Einar Eiland

Artikli esimest osa saad lugeda siit ja teist osa siit.

Vaata ka: Madalasustusega planeedi liikumine

Foto: illusion.scene360.com