Foto: Pixabay / 995645

“Peatage mind, kui ma eksin, aga ma arvan, et meil kõigil on tunne, et kihutame üha kasvava kiirusega mööda kiirteed alla. Aga kuhu see kiirtee viib? Mille poole me kihutame?” küsib David McGrogan, Northumbria õigusteaduskonna õigusteaduse dotsent The Daily Scepticus avaldatud arvamusloos.

McGrogan märgib, et vihjete saamiseks on kasulik hoida silm peal sellel, mida arutatakse ÜRO-s, mille ametnikud ei ole valijate ees vastutavad ja kes seetõttu ei pea isegi sisepoliitika vajadusi silmas pidades sõna võtma. Nende huvi on puhtalt selle organisatsiooni sisepoliitika vastu, mille heaks nad töötavad: rõõmustada mitte valijaid, vaid “valijaid”, kellele nad toetuvad, et hoida end tasuval tööpostil (ja mis peamine, palgaga). Seetõttu on nende avaldused väga indikatiivsed globaalse juhtimiseks ideoloogia suhtes.

Vabanemine, mis hõlmab riigi täielikku kontrolli ühiskonna üle

Ja oluline on teha selgeks, et see on ideoloogia: need inimesed on tõelised usklikud. Nad ei ole vandenõulased – nad on (kuigi nad ilmselgelt ei kirjeldaks end selle sõnaga) jüngrid. Nad esitlevad oma ideoloogiat täiesti teostatava ja mõistlikuna ning neile endile tundub see kahtlemata nii. Nende peas pole see sugugi ideoloogia, vaid lihtsalt korraliku hariduse, hea südame ja puhta mõistuse vili. Aga kui seda üksikasjalikult uurida, ilmneb see kogu oma kummalises äärmuslikkuses – see on ideoloogia, mida on kohane nimetada liberalismi variandiks, kuna see esitab valitsuse keskse ülesandena tõepoolest “vabastada”. Kuid see on vabanemise vorm, mis paradoksaalsel kombel hõlmab riigi täielikku kontrolli ühiskonna üle: iga indiviidi ja kõigi teiste inimestevahelise suhtluse mikrojuhtimist, tõdeb McGrogan.

Grogan jätkab: hea uudis on see, et seda painajalikku nägemust ei suudeta kunagi täielikult ellu viia. Halb uudis on aga see, et me oleme selle poole liikunud trajektooril – ja enne hulluse lahenemist tehakse tohutult kahju. Teisisõnu, me ei liigu seinaga kokkupõrke poole, kuid peame hoidma pöialt, et sõiduk, millel me sõidame, säilitaks oma füüsilise sõltumatuse piisavalt kaua, et jõuda tagasi reisikiirusele ja kurssi muuta.

ÜRO ametniku Volker Türki visiooniavaldus

McGrogan tutvustab ÜRO inimõiguste ülemkomissari Volker Türki hiljutist visiooniavaldust, mis tehti ÜRO inimõiguste aparaadi aastapikkuse inimõiguste deklaratsiooni 75. aastapäeva tähistamise tipphetkel. Türk on täiuslik insaider – kui tal on kunagi olnud töökoht väljaspool ÜRO-d, siis ei leia selle kohta kusagilt teavet ja ta on ÜRO peasekretäri Antonio Guterresi masti mees, suurepärane näide globaalse valitsemise asjapulgast. Ja selles avalduses, mis edastati bürokraatidest “valijale” (ükski tavainimene ei jõua selle lugemisega kuigi kaugele), annab ta täiusliku ülevaate eelmainitud ideoloogiast.

Selles omapärases globaalses inglise eurokeeles, mis on kõnealuste ringkondade uus lingua franca, on kirjutatud „Inimõigused: lahenduste tee“ soovib „uuendada meie pühendumust inimõigustele“. See on ühest küljest peaaegu tuhandeaastane sõnum. Meile öeldakse, et inimõiguste üldkoosolek juhatas sisse “uue inimväärikuse ja kõigi tegutsemisvabaduse saavutamise ajajärgu”. See kinnitas meile, et just „inimõiguste austamise kaudu [?] loome „meie inimperele” parema tuleviku”. Ja see, mida me vajame, on see lootuse sõnum uuesti avastada, „omaks võtta ja usaldada inimõiguste täielikku jõudu kui teed maailma juurde, mida me tahame: rahumeelsema, võrdsema ja jätkusuutlikuma”. Seda seetõttu, et seisame silmitsi “ebakindla hetkega”.

Kui deklaratsioon jõuab sajanda aastapäevani, on meie maailm nii mõneski mõttes tundmatu. Ümberkujundatud megatrendidest, tundmatusest ja aina süvenevast keerukusest. Avaneb kaks teed. Esimene on valgustatud koostöö ja solidaarsus, stabiilsuse ja tasakaalu otsimine meie loodusmaailmaga, teine vaieldamatult düstoopiline.

Valitsuste jaoks pakuvad inimõigused kõikehõlmavat, pikaajalist probleemide lahendamise valemit – tõhusa valitsemise kavandit. Ületades ideoloogiaid ja lõhesid, avavad need ruumi produktiivseks koostööks. Üksikisikute jaoks on õigused moraalne ja juriidiline ankur nende püüdlustele elada väärikat ja õiglast elu, nende võrdsuse sügav tunnistus ja lootuse allikas. Eelkõige noorte jaoks pakuvad need kindlustunnet, et ühiskondlikku lepingut saab nende tuleviku tarbeks ümber mõelda.