Foto: Pixabay / Geralt

Kaks ja pool aastat on kodanikke, kes julgevad esitada ebamugavaid küsimusi, solvatud kui vandenõuteoreetikuid, alumiiniummütsikese kandjaid, antivaksereid või koroonaeitajaid. Need küsimused oleksid “enne koroonat” olnud täiesti normaalsed ja ka vajalikud – nii arvab ka USA Philadelphia osariigist pärit jurist Brian J. Foley. Ta on koostanud nimekirja küsimustest, mida oleks tulnud pandeemiatsirkuse alguses avalikult esitada – mitte ainult kodanike, vaid ka (ja) eelkõige meedia poolt. Peaksime need tuleviku jaoks pähe õppima.

Valitsusametnikud ja meedia hirmutasid kodanikke kogu maailmas oma lugudega surmavast viirusest. See hirmu õhutamine võimaldas jõustada piiranguid ja meetmeid, sealhulgas “vaktsineerimist” täiesti uut tüüpi [väidetavate] vaktsiinidega.

Milliseid küsimusi oleksid inimesed esitanud enesestmõistetavalt tavapärases korras, s.o enne koroonaaega?

Haiguse kohta oleksid nad küsinud:

• Kui tõsine haigus on?
• Kui suur on minu risk nakatuda?
• Kui ma olen nakatunud, siis milline on haiglaravile sattumise oht?
• Kui ma olen nakatunud, siis milline on surmaoht?
• Milline on tegelik oht teistele inimestele ja kui keegi on suures ohus, siis mida ma saan teha selle riski vähendamiseks (“teise kaitsmiseks”)?
• Kui teatatakse, et inimesed on viirusesse surnud või raskelt haiged, siis kuidas selle põhjus kindlaks tehti? Kas oleme kindlad, et põhjuseks oli Covid-haigus?
• Kas surmadest/tõsistest haigustest teatanud inimestel on stiimul teatada, et need on viiruse põhjustatud surmad / tõsised haigused, mitte mingil muul põhjusel toimunud juhtumid?

Kavandatavate meetmete kohta nagu sulgemine, sotsiaalne distantseerumine või maski kandmine oleks tulnud algusest peale küsida:

• Mis on iga kavandatava tegevuse eesmärk?
• Kui suur on tõenäosus, et teatud meede seda eesmärki täidab?
• Millised on üksikute meetmete võimalikud kahjud ja kulud?
• Kas eesmärk on saavutatav ilma sekkumiseta?
• Kui ei, siis kas kahju ja kulusid saab vähendada?
• Millistele andmetele tuginetakse selliste sekkumiste toetamiseks, eriti nende puhul, mida pole kunagi varem toimunud?

Iga kavandatava meditsiinilise sekkumise (nt “vaktsiin”) puhul küsitakse tavaliselt:

• Kas on tõestatud ja ohutuid ravimeid, mida saab kasutada haigusega nakatunud inimeste raviks?
• Kes on uue vaktsiini tegijad, millised on nende kogemused ja millised on nende stiimulid ravimi valmistamiseks?
• Mis on koostisained?
• Kuidas see töötab?
• Kui ravim sisaldab uudset biotehnoloogiat, kuidas see toimib?
• Mida ravim peaks tegema?
• Kas ravim peaks nakkust ära hoidma?
• Kas ravim peaks levikut takistama?
• Kas ravim peaks sümptomeid leevendama?
• Milliseid teste tehti ja mida testiti? Ravimi võime nakkust või selle edasikandumist ära hoida? Sümptomite leevendamine? Ohutus ja kõrvalmõjud?
• Millised on testi tulemused?
• Kuidas testid läbi viidi? Kellele? Kui kaua? Jne.
• Millised stiimulid on neil, kes teste tegid ja tulemustest teatasid, et väita, et testid viidi läbi korralikult ja põhjalikult ning et need läbisid [ohutuse ja tõhususe kliinilised katused]?
• Kas kõik katseandmed on sõltumatuks kontrollimiseks saadaval? Kui ei, siis miks mitte?
• Kui andmed ja vastused nendele küsimustele ei ole kättesaadavad, siis miks mitte eeldada, et “halba” teavet varjatakse?
• Kui on pikaajalisi riske, millest me ei tea, siis kas poleks õigem „kasta oma varvas vette“, selle asemel, et pea ees tundmatusse vette hüpata? Ehk miks ei kasutata seda ravimit ainult neil, kellel on kõige suurem haigusoht?

Seoses seaduslikkusega on olulised järgmised küsimused:

• Kas inimesed, kes soovitavad selliseid sekkumisi, on seaduslikult volitatud seda tegema?
• Kas need sekkumised on demokraatlikult aktsepteeritud?
• Kas nõusolek saadi ilma valede, tsensuuri, kahepalgelisuse ja sundimiseta?
• Kuidas suhtutakse inimestesse, kes küsimusi esitavad?

Lõpuks peaks küsima veel:

• Kas keegi võimulolijatest jäi valetamisega vahele?
• Kui jah, siis missugused on need valed?
• Miks me peaksime ikkagi uskuma kõike, mida nad räägivad?

Kõiki neid küsimusi oleks pidanud esitama ikka ja jälle mitte ainult avalikkus, vaid – mis kõige tähtsam – peavoolumeedia. Kuid ta ei ole mitte ainult jätnud neid olulisi küsimusi esitamata, vaid kõik, kes on seda teinud, on tembeldatud vandenõuteoreetikuteks jm. “Vaktsineerimiskampaania” käigus said kõik, kes ei soovinud end “vaktsineerida”, rahvavaenlasteks number üks, mis viis lõpuks tõelise jahini “vaktsineerimata” inimestele. Sõjakad “vaktsineerimissmurfid”, sealhulgas poliitikud ja nn kuulsused – ei peatunud millegi ees.

Kuidas see juhtus, jääb lahtiseks, kuid see meenutab väga pimedaid aegu. Kahjuks tehakse vaatamata teadaolevatele faktidele endiselt vahet “vaktsineeritud” ja “vaktsineerimata” inimeste vahel. Üldiselt tehakse nii meil kui mujal kõike selleks, et nn pandeemia jääks püsima. Võib-olla oleksid õigel ajal esitatud õiged küsimused päästnud inimestele ohtralt tekitatud kannatustest. Kas inimesed hakkavad pimedat vaktsineerimisusku lõpuks järjekindlalt ja kriitiliselt kahtluse alla seadma?

Allikas: Jurist prangert an: Diese kritischen Fragen zu Covid hätten von Anfang an gestellt werden müssen! (report24.news), “Hullumeelsed” küsimused, mida kõik oleksid pidanud Covid-19 kohta küsima – LewRockwell.com

Tõlkis Hando Tõnumaa