Foto: Pixabay / ArtisticOperations

USA jurist, inimõiguste spetsialist ja popkultuuri uurija John Whitehead tõdeb, et Ameerika Ühendriikides valimiste ümber toimuvat võib pidada farsiks. Ta kirjutab oma artiklis “Suur valimispettus: fabritseeritud valikud naeruvääristavad meie vabariiki”, et praegusel puhul pole tegu valimiste, vaid valimiste mõnitamisega. Artikli teises pooles annab ta nõu, mida teha, et türannidest vabaneda.  

“Diktaatorid ei kavatse lubada valimisi, mis võiksid nad troonilt eemaldada,” tsiteerib ta artikli alguses politoloogiaprofessor Gene Sharpi, ning lisab, et USA ülemkohus tegi õigesti, kui jättis president Trumpi nime hääletussedelile.

Kõrgema kohtu määrus, mille kohaselt on põhiseaduse “mässuliste keelu” alusel õigus föderaalkandidaati hääletussedelilt eemaldada mitte osariikidel, vaid Kongressil, rõhutab tõsiasja, et esindusdemokraatias valivad oma esindajad kodanikud, mitte kohtud ja mitte ettevõtted ja mitte ka väljamõeldud valimiskolleegiumid.

Valimised kui pseudosündmus

Tänavused presidendivalimised, nagu ka kõik teised viimaste aastate valimised, on see, mida ajaloolane Daniel Boorstin nimetas “pseudosündmuseks”: fabritseeritud, väljamõeldud, konstrueeritud – ja millel puudub igasugune sisemine väärtus, välja arvatud reklaamimise oma.

Järgmise kaheksa kuu jooksul toidetakse ameeriklasi miljardite dollarite eest poliitilise propagandaga, mille eesmärk on veenda neid, et 1) nende hääled loevad, 2) selle rahva tulevik – ei, meie elu – sõltub sellest, kelle me presidendiks valime, ja 3) õige kandidaadi valimine parandab kõik, mis selles riigis valesti on.

Uskumatu, kas pole, et enam kui 330 miljoni elanikuga riigis on presidendiks vaid kaks valikut?

Süsteem on loomulikult võltsitud.

Kui sundida kodanikke valima kahe võrdselt ametisse mittekõlbliku kandidaadi vahel, ei tähenda see kuidagi valitsuse juhtimise osas mingit sõnaõigust.

Tõepoolest, olenemata sellest, millised nimed on presidendivalimiste sedelil, avastate isikukultusest eemaldudes, et võimuülikondade all on nad kõik sarnased.

Valge Maja võitnud kandidaat on juba teinud faustliku tehingu, et hoida politseiriiki võimul. Oleme seda teed varemgi läbinud.

Mida tegid Obama ja Trump ning mida teeb Biden

Barack Obama tegi kampaania lootuse, muutuste ja läbipaistvuse sõnumiga ning lubas sõja ja jälgimise lõpetamist. Ometi anti Obama ajal valitsuse vilepuhujaid regulaarselt kohtu alla, USA relvamüük kasvas hüppeliselt, politsei militariseerimine kiirenes ja jälgimine muutus laialdaseks.

Donald Trump vandus, et kuivendab Washingtonis asuva mülka. Korruptsioonile lõpu tegemise asemel sillutas Trump aga teed lobistidele, korporatsioonidele, sõjatööstuskompleksile ja süvariigile hinge vaakuva Ameerika vabariigi hääbumisele.

Oleme sellesse sohu uppunud juba aastakümneid.

Joe Biden pole olnud teistsugune. Kui tema ülesanne oli hoida süvariiki võimul, on ta selles olnud tohutult edukas.

Jälgi raha. See näitab alati teed

Iga uue presidendiga on meie suhtes rakendatud rohkem valitsuse järelevalvet, rohkem politsei väärkohtlemist, rohkem SWAT-meeskondade haaranguid, rohkem teeäärseid läbiotsimisi, rohkem tsensuuri, rohkem vanglaaega, karmimad seadused, lõputumad sõjad, invasiivsem tehnoloogia, suurem militariseerimine… rohkem ebaõiglust, rohkem korruptsiooni, rohkem poliitikuid, rohkem erapoolikust, rohkem valesid ja rohkem kõike, mis on muutnud Ameerika unistuse Ameerika õudusunenäoks.

Mida me rohkem ei saa? Valitud ametnikke, kes meid tegelikult esindavad.