Möödunud aastal andis Telegram peale mõneaastast pausi taas välja Telegrami ajakirja, mis seekord keskendus koroonakriisile. See tähendab, et me jätsime ajakirjast välja kõik need varasemates seitsmes väljaandes (2015–2017) kajastatud tosinad vastuolulised teemad, nagu näiteks lameda maa teooriad ja hüpoteesid, 9/11 terrorirünnakute sisetöö, chemtrails, ajaloo pettus, tuumarelvade pettus, NASA pettus, küsitava vajalikkusega vaktsiinid, manipuleeritud haridus, panganduspettus, vabamüürlus, MMS jne. Kuna kõik need eelmised ajakirjad said vabalt müügis olla, oli meie üllatus suur, kui koroonakriisi ajakirjale (2020) reageeris kõige enam Postimees ja nende kunagine tõeminister seltsimees Herman Kelomees, kes hakkas kauplustekettide ostujuhtidele helistama ning neid terroriseerima, survestades neid ajakirja müüki lõpetama ja kirjutades neist halvustavaid artikleid. Peale mõnenädalast survestust alistusid RIMI ja Coop ning lõpetasid ajakirja müümise, tagastades kogu laojäägi Lehepunktile.

Eesti, kus küsimused on ohtlikud ja pole enam lubatud

Et sellist stsenaariumi mitte korrata, otsustasime oma värske, 2021. aasta ajakirja teha teisiti: ajakirjas pole seekord mitte ühtegi artiklit, vaid ainult küsimused, esikaanel seisab: “Kas küsimuste esitamine on vabas ühiskonnas lubatud? 95 vajalikku, õigustatud, põletavat ja asjakohast küsimust koroonaviiruse, testimise ja koroonameetmete kohta”, aga ka sellist ajakirja ei nõustu RIMI ja Coop müüma. Seega, kas me üldse elame enam vabas ühiskonnas?

Jättes ajakirjast välja kõik esialgu kavandatud mitukümmend artiklit ja asendades kõik leheküljed ainult küsimustega, tekitasime me endale garantii, et keegi ei saa meid süüdistada valeinfo levitamises. Viimaste aastatega on maailm palju muutunud: piiratud on inimõigusi (sh ka Eestis); ilmavalgust on näinud täielikult fakte, reaalsust, loogikat ja analüüsivõimet eirav üksus nimega faktikontroll, mille usinad tõeministrid sotsiaalmeedias teiste postitusi kustutavad; peavoolumeedias vohab enneolematu tsensuur ja hirmukülvamislaine; valitsuses sisuliselt puudub opositsioon; riiki on hakanud juhtima Terviseamet; rahvas on hakanud kartma uut nähtamatut vaenlast, mis nende arvates levib nende endi sees ning parim kaitse sellele kõigele on … üllatus-üllatus: näomähkmed!

Pussy’de ühiskond… Keda või mida üldse kardetakse?

Sotsiaalmeedia ja nutitelefonid on meid küll üksteisele lähemale toonud ja maailm on kõvasti väiksemaks jäänud, kuid sellel kõigel on ka hind: inimesed kardavad kõike ja kõiki rohkem kui iial varem, mõned geeniused topivad tervist kahjustavaid mähkmeid suu ja nina ette isegi oma väikestele lastele.

Ma pole mitte kunagi aru saanud, miks on enamusele oluline, mida teised temast arvavad. Kui mina arvan, et Maa on lame, siis ma ütlengi, et “mina arvan, et Maa on lame”. Enamus ei julge selliseid mõtteid avalikult jagada. Aga minu jaoks on selline ülestunnistus sama soft, kui see, et ma ütlen: “Ma lähen poodi.”

Mis te siis kardate, et mingi sõber kaob teie elust, kui tunnistate, et teie arvamus millestki on vastuolus üldise dogmaga? See tähendaks, et see ei olnud õige sõber ja ta oleks teie elust kadunud varem või hiljem nagunii.

Mul on raskusi leida inimest, kes kasvõi natukene seda koroonajama usuks, aga siiski paneb enamik inimesi endale mähkmed ette. Aga miks te kannate neid mähkmeid? See pull saab kesta täpselt senikaua, kuni rahvas seda mängu kaasa mängib. Poes käies tundub, nagu seal etendataks teatritükki “Voonakeste vaikimine düstoopias”.

Raadiokanalid julgevad Telegrami reklaame mängida ainult pehmendatud kujul.

Telegrami ajakirja esikaanel on kirjas:

“Kas küsimuste esitamine on vabas ühiskonnas lubatud? 95 vajalikku, õigustatud, põletavat ja asjakohast küsimust koroonaviiruse, testimise ja koroonameetmete kohta”

Raadiojaam X on nõus reklaami tegema tingimusel, et jäetaks välja esimene pool tekstist “Kas küsimuste esitamine on vabas ühiskonnas lubatud?”:

“95 vajalikku, õigustatud, põletavat ja asjakohast küsimust koroonaviiruse, testimise ja koroonameetmete kohta – uus Telegrami ajakiri müügil parimates kauplustes.”

Ma küsisin selle peale, et kas raadiojaam X siis tunnistab, et me ei ela vabas ühiskonnas? Selle peale vastati mulle: “Ei mitte seda, pigem on see, et tegu on meelelahutusjaamaga ning poliitilisi punkte me välja ei too.”

Kummalisel kombel on raadiojaam X viimased aasta aega levitanud oma täistunniuudistes koroonapropagandat, mis on kahtlemata poliitiline.

Raadiojaam Y on nõus reklaami tegema tingimusel, et sõna “koroona” jäetakse tekstist välja.

Kummalisel kombel on raadiojaam Y viimased aasta aega kasutanud oma täistunniuudistes sõna “koroona”.

Mina võtaksin kogu selle asja kokku lihtsalt tõdemusega, et neil pole munasid. Aga kuidas me saaksime teha veel süütumat ajakirja? Kas järgmine tase on see, et me teeme tühjade lehekülgedega ajakirja? Siis saaksid raadiojaamad X ja Y meid reklaamida täpselt sellise reklaamsloganiga, nagu meie seda soovime:

“Uus Telegrami ajakiri on siin, pehmendatud ja täielikult õpetlik, üle kontrollitud kinnitamata faktikontrollijate poolt, saanud negatiivse tulemuse SYNLABI IQ-PCR-testiga, paavsti poolt õnnistatud Püha Peetruse basiilika kirikus Vatikanis; kapo poolt heaks kiidetud ning on raadiojaamade vastutavatele kodanikele üle antud. Ajakirja sisu ei ole ohuks süsteemile. Nüüd lõpuks ometi saadaval ka RIMI-s ja Coopis.”

Kuskohas me õieti elame?

3. mail tähistati rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva, selle puhul oli ETV (riigitelevisioon) hommikusaatesse “Terevisioon” kutsutud tuntud vabakutseline ajakirjanik Krister Paris, et rääkida ajakirjandusvabaduse mõistest jne.

Ta tõi näite Tšehhi kohta, kus justkui on demokraatia:

“Neid (Tsehhi presidenti ja peaministrit) ühendab vastumeelsus sõltumatu meedia vastu – kumbki ei võta meediat niivõrd partnerina riigile kuivõrd partnerina endale. (–)

Nüüd annavad nad intervjuusid väga valitud seltskondadele. (–)

Kui olid pressikonverentsid, kus räägiti pandeemiaolukorrast, siis mitte kõik ajakirjanikud ei pääsenud pressikonverentsile ja mitte kõigile ei antud sõna esitada küsimusi, mis võib-olla kõigile ei meeldi. Sellepärast tuleb väga hoolikalt vaadata, et ühtegi väikestki sammu ei astutaks selle poole, kus hakatakse piirama meediavabadust.”

Telegrami pole valitsuse pressikonverentsile lubatud enam kui aasta. Kuskohas me õieti elame? Tšehhis, Türgis või Venemaal? Ei, ei.. “vabas” Eestis, kus on lihtsalt veidi eneseisolatsiooni, koolid, kohvikud, kauplused suletud, reisimine piiratud, puudub sõnavabadus, maskid ees, valed surmapõhjused, väänatud tervisestatistika ja veel palju elulisi aspekte on piiratud, aga me oleme niiii vabad.

Vabadus on alati ainult neile, kes mõtlevad teisiti. 

Hando Tõnumaa