Foto: erakogu

“Inflatsioon ehk raha väärtuse langemine puudutab paljusid valusalt. Ühest küljest tähendab see tarbijahindade kasvu, aga teisest küljest sööb ära inimeste säästud,” kirjutab oma blogis poliitikavaatleja Andres Laiapea, kes kandideerib märtsis Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal.

On küllaltki tõenäoline, et ma ei kandideeriks nüüd valimistel, kui inflatsioon oleks püsinud Eestis eelmisel aastal mõistuspärasel tasemel. Olukorras, kus raha väärtus langeb nii kiiresti, kaotab säästude kogumine mõtte. Seega võib hakata neid vabamalt kulutama – näiteks valimistel osalemise peale, et propageerida ideid inflatsiooni ohjeldamiseks.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

Maastrichti leping, millega loodi alus Euroopa ühisrahale, pani paika selged kriteeriumid, mida peab euro kasutuselevõtuks täitma: riigi aastane inflatsioon ei tohi ületada kolme kõige parema tulemuse saavutanud liikmesriigi keskmist rohkem kui 1,5%; eelarvepuudujääk peab olema väiksem kui 3% SKP-st; valitsemissektori võlatase väiksem kui 60% SKP-st jne.

Kuhu me oleme tänaseks jõudnud? Eesti valitsemissektori võlatase on küll jätkuvalt madalaim Euroopa Liidus, aga on kavandatud jõudma tänavu juba ligi viiendikuni SKP-st. Eelarvepuudujäägiks on Eesti Pank prognoosinud alanud aastaks 4,6% SKP-st. Järsult kasvanud inflatsioon ületas eelmisel aastal euroala keskmist, mis teatavasti ka ise järsult kasvas, vahepeal juba lausa 16%. Maastrichti kriteeriumitele Eesti täna ilmselgelt ei vastaks.

Eesti tõusmine euroala suurima inflatsiooniga riikide hulka ei ole kindlasti olnud vältimatu. Inflatsioonil on loomulikult palju põhjuseid, kuid olulist rolli mängivad siiski ka riikide eelarvepoliitika ja poliitilised otsused laiemalt.

On vaieldamatu tõsiasi, et inflatsiooni kasvule aitas Eestis kaasa näiteks nn. pensionireform, mille läbisurumisega hoopleb “Isamaa”, sest selle tulemusel läks palju pensionifondidest vabanenud raha otse tarbimisse. Pikemas perspektiivis on selle reformi tagajärjeks ilmselt ka struktuurne puudujääk, mida tuleb hakata kompenseerima maksutõusudega, kuid lühiajaliselt aitas see kaasa inflatsiooni kasvule.

Poliitikute reaktsioon tarbijahindade kiirele kasvule on olnud suurendada kõikvõimalikke toetusi ja tõsta riigieelarveliste asutuste töötajate palkasid. Valimistel võisteldakse nüüd omavahel selles, kes lubab seda tegevust kõige hoogsamalt jätkata, sest nii loodetakse saada hääli kodanikelt, keda tarbijahindade kasv on valusalt puudutanud.

Populistid lubavad hinnatõusu leevendamiseks kõigile suurt palgatõusu, jättes ütlemata, et nad aitaksid sellega vältimatult kaasa hinnatõusu jätkumisele.

Paraku saab see “ravim” pakkuda aga vaid ajutist leevendust, sest mõjub tegelikult ise haigust süvendavalt. Tõenäoliselt aitab toetuste suurendamine ja palkade tõstmine võita tõesti nende valijate hääli, kellele seda lubatakse, aga see ei aita kahjuks ohjeldada inflatsiooni ehk raha väärtuse langemist. Täpselt vastupidi. Halvimal juhul võib see viia hoopis hüperinflatsioonini.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

Euroopa keskpankade peamine ülesanne on teatavasti hinnastabiilsuse hoidmine – eesmärgiks on seatud hoida inflatsioonimäär 2% tasemel. Poliitilistel põhjustel ja euroala riikides langetatud poliitiliste otsuste mõjul on sellest sihist küll kohati päris kõvasti kõrvale kaldutud, aga minu arvates on see mitte elukauge ideaal, vaid realistlik eesmärk, mille poole liikumist peaksid toetama kõik vastutustundlikud poliitikud.

Eesti Pank leidis juba oma 2021. aasta sügisel avaldatud majandusprognoosis, et aitamaks ohjeldada hinnatõusu ja hoidmaks sellega inimeste ostujõudu ning eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet, on mõistlik viia riigieelarve 2023. aastaks tasakaalu. Kahjuks seda ei tehtud, riigieelarve on jätkuvalt suures miinuses, kulud ületavad tulusid.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

On oluline, et pärast eelseisvaid valimisi moodustatav valitsus aitaks kaasa Eesti väljumisele inflatsiooni nõiaringist. Weimari vabariik on tänapäeva inimeste jaoks võib-olla liiga kauge ajalugu ega ütle siinkohal paljudele midagi, aga paljud nõukogude ajal elanud mäletavad kindlasti seda, kui kiiresti rubla lõpuks oma väärtust kaotas. Analoogia ei ole muidugi täielik, kuid hoiatava näitena siiski sobilik: inflatsiooni ohjeldamine on vajalik ka valitseva riigikorra kindlustamiseks.

Kuidas seda siis teha? Terve rea konkreetseid ettepanekuid võib selle kohta leida minu valimisprogrammist, mille avaldan siin 24. jaanuaril. Inflatsiooni ohjeldamine peaks minu arvates olema üks nende valimiste võtmeküsimustest. Mitte see, kuidas leevendada inimestele inflatsiooni mõjusid (valdavalt pakutakse selleks välja meetmeid, mis mõjuksid ise inflatsiooni hoogustavalt), vaid just inflatsiooni ohjeldamine. Kui see täna seda ei ole, näitab see lihtsalt Eesti poliitilise klassi läbikukkumist riigi ja ühiskonna arengu seisukohalt tõeliselt oluliste teemade tuvastamisel.

Andres Laiapea

Allikas: eesti.laiapea.eu