Avaldame Palestiinas elava Maria (nimi autori soovil varjatud – toim.) arvamusloo, mis avab Palestiina-Iisraeli konflikti tagamaid nii, nagu näeb tema seda iga päev, mitte nii, nagu kirjeldab läänemeelne meedia – pinnapealselt ja tihiti ka puuduliku infoga. Kuidas saab nimetada ohvriks Iisraeli? See, mis toimub, on ehtne etniline puhastus ja palestiinlaste vastane rassism, kirjutab Maria. TÄNA, 18. mail on Palestiina noored üles kutsunud korraldama proteste üle maailma. Pane kasvõi pesu nöörile kuivama Palestiina lipuvärvides – must, valge, roheline, punane, tee sellest sotsiaalmeediasse pilt #SaveSheikhJarrah ja #GazaUnderAttack.

Ühise eesmärgiga avaldada toetust palestiinlastele toimus möödunud nädalavahetusel meeleavaldusi nii Euroopa riikides, Ameerikas kui ka Austraalias. Isegi meie naabrid soomlased olid Palestiina lippudega tänavatel, hüüdes: “Vaba, vaba Palestiina!” Vaatamata sellele, et nad ei ole siin, tajuvad tuhanded inimesed üle maailma ebaõiglust, mille käes palestiinlased põlvkonniti kannatanud on. Paraku teevad kõiksugu läbirääkimisi ja otsuseid kolmandate riikide valitsused ja ilmselgelt on nad kallutatud suunas, kuidas endale kõige rohkem kasu lõigata.

Etniline puhastus ja palestiinlaste vastane rassism

Olukord riigis on ühe nädalaga muutunud hirmuäratavalt tõsiseks ja keeruliseks. Mõni päev pärast siinsete sündmuste algust jõudsid uudised ka Eesti meediasse ning nii minu pere kui ka lähedasemad sõbrad tundsid huvi nii minu turvalisuse kui ka selle vastu, mis ja miks siin päriselt toimub. Uudistest saame kuulda ja lugeda küll Palestiina-Iisraeli n-ö “konflikti” kohta – kes, kus, millal ja keda pommitas, kuid minus tekitab kurvastust, kui näen, et uudised on väga pinnapealsed ja vahel ka puuduliku tõega. Kuna mu lähedased on esitanud mitmeid Palestiinat ja palestiinlasi puudutavaid küsimusi, olen aru saanud, et infot selle kohta, millist elu palestiinlased Iisraeli okupatsiooni all on pidanud elama, ei ole kerge leida. Ning olgem ausad, Palestiina on Eestist piisavalt kaugel, nii et võib-olla polegi tavalistel inimestel suurt vajadust ja huvi süveneda siinsesse äärmiselt keerulisse olukorda. Kuna aga ma siin praegu elan, on minu lähedastel see huvi tekkinud ning võib-olla pole nemad ainsad. Nende esitatud küsimuste põhjal sain aru, et asju on vaja hakata nimetama õigete nimedega ning nähtavale on vaja tuua see taustainfo, mis on jäänud kas siis Iisraeli ehitatud müüride või checkpoint’ide (Iisraeli okupatsiooni loodud barjäärid palestiinlaste liikumisvabaduse piiramiseks) taha kinni.

See, mis siin praegu toimub, ei ole konflikt, vaid ehtne etniline puhastus ja palestiinlaste vastane rassism. Tõsi, kannatajaid on mõlemal poolel ja ükski inimelu pole teisest vähem tähtsam, kuid olukorrast, millesse Iisrael palestiinlased aastate vältel nende tahte vastaselt pannud on, ei saa ega tohiks vaikida. Kui palestiinlaste vabadusi – nii liikumisvabadust, reisimisvabadust, otsustusvabadust, perekonna loomise vabadust (vt artiklit SIIT) ), kodude ehitamise võimalusi OMA maadele, põllumajandussaaduste kasvatamise vabadusi, oma põllumaadel käimise vabadusi, rahumeelsetel protestidel osalemise vabadusi piiratakse, siis kuidas saab nimetada ohvriks Iisraeli, kes on koos oma maailma võimsaima sõjaväega kogu selle segaduse loojaks?

Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal kaotasid oma maad ja kodud umbkaudu 750 000 palestiina araablast, kellest põgenikke on nii ümberkaudsetes araabia riikides kui ka Ameerikas, Euroopas ja mujal. Paljud palestiinlased paigutati ümber oma riigi piires põgenikelaagritesse, millest nüüdseks on välja kasvanud tiheda asustusega eraldi linnaosad. Kohalikud nimetavad neid aga endiselt laagriteks. Palestiinas on alati elanud kõrvuti kolme erineva usu esindajad – moslemid, kristlased ja juudid. Enne Nakbat (tõlkes katastroof, milleks palestiinlased nimetavad Iisraeli loomist) elati üksteisega arvestades, rahus ning võrdsetes õigustes ja vabadustes. Sionismi liikumise loomisega paraku kõik muutus ning juudid otsustasid, et siinsest maast peab saama kõikide juutide ühine kodumaa – Iisrael. Iisraeli riigi loomise aluseks oli eeldus, et juudid – rahvas ilma maata asundatakse maale ilma rahvata, kuid paraku tõsiasi on see, et Palestiina ei olnud maa ilma rahvata.

See rahvas siin oli oma käte ja tarkusega üles ehitanud oma riigi. Kõik hüved, mis nad kunagi loonud olid – infrastruktuur, raudteed, maad, majad ja kodud võttis Iisrael silmagi pilgutamata üle. Ka Tel Avivi lennujaam, mille kaudu palestiinlased enam reisida ei tohi, on nende enda loodud. Kuigi Palestiina, nagu Eestigi, on olnud mitmete erinevate riikide võimu all, ei ole nad kunagi varem kannatanud nii drastiliselt kui USA poolt toetatud Iisraeli riigi all. Põgenikest juutidele varju ja kaitset andvatest palestiinlastest said vastutasuks ise sõjapõgenikud. Minu sõbranna Samah, kes on pärit Põhja-Palestiinast, praegusest Iisraeli linnast Akko, rääkis, kuidas ta vanaisa oli imestanud, et miks need juudid mägede vahel oma relvadega sõjaväelist väljaõpet teevad, siin on neil ju turvaline ja nad ei ole enam ohus. Peagi aga saadi aru, kelle vastu nad ennast treenisid.

Palestiinlaste kodudest väljatõstmine ja moslemi pühakodade ründamine

Niisiis, nagu ma mainisin, palestiinlased on siin riigis lükata-tõmmata Iisraeli riigi tahtmist mööda ning aastate vältel pole vaatamata mitmetele läbirääkimistele ja kokkulepetele midagi muutunud – palestiinlaste riigist väljasaatmine või ümberasustamine ei ole lõppenud. See, millest sai alguse praegune olukord, oli Iisraeli otsus tühjendada 28 pere kodud Jeruusalemma linnaosas nimega Seikh Jarrah ja anda need üle juutidele. Jah, just nimelt ANDA, nagu lotovõit. Ma ei tea, kui vaikselt ja hea meelega sina pealt vaataksid, kui sind oma kodust välja tõstetakse? Kui tolereeriv suudaksid sa olla, kui su sõbra või lähedase pere lihtsalt ühe riigi otsuse ja allkirjaga kodutuks jäetakse? Iisraeli armee arreteeris iga palestiinlase, kes enda, oma kodu või oma lähedase kaitseks välja astus.

Selles videos räägib Jeruusalemmas elav juut ausalt ja ehedalt, mis plaan neil mainitud linnaosaga on – teha kogu ümbruskonnast juutide piirkond.

Lisaks Seikh Jarra’s toimunule hakkasid Iisraeli sõdurid saboteerima palestiinlastest moslemite palvetamist Jeruusalemmas asuvas Al Aqsa mošees nende püha kuu ramadani lõpupäevadel. Iisraeli sõdurid püüdsid palvustele tulevaid moslemeid meetmeid valimata ära ajada, visates pühakotta pisargaasi ja pomme. Ja see ei olnud ainult ühekordne üritus, vaid päevi kestev sabotaaž ja ründamine. Ööl vastu 8. maid magasid palvetama tulnud inimesed Iisraeli jõudude vägivalla tõttu mošees. Samal päeval peatas Iisraeli politsei bussid, millega moslemid kaugemal asuvatest linnadest Jeruusalemma sõitsid, takistades nende kohalejõudmist. Rahvas aga ei lasknud end sellest heidutada ning üheskoos võeti nõuks Jeruusalemma edasi jala minna. Nii mõnigi Jeruusalemmas elav palestiinlane tuli neile autodega vastu. Iisraeli sõdurid aga jätkasid mošee juures oma teguviisi, arreteerides ja vigastades mitmeid inimesi (https://fb.watch/5xclQeOA3s/) ning rünnakute käigus süüdati ka mošee ees olevad puud, mille peale massides iisraeli juute nutumüüri ääres laulude ja hõisete saatel rõõmustasid (https://fb.watch/5xc8Ar9bJU/). (Facebookis avaldatud videote vaatamiseks tuleb sisse logida – toim.)

Kuna mošee juures toimuvatele palestiinlaste vastu suunatud rünnakutele ei paistnud lõppu tulevat, otsustas reageerida Hamas, Palestiina vabastamiseks loodud organisatsioon. Hamas teatas Iisraeli sõjaväele, et kui nad teatud kellaajaks oma sõdureid mošee juurest ära ei too, vastab Hamas raketirünnakutega. Palestiinlasi terroriseerivaid sõdureid mošee juurest ära ei viidud ning Hamas pidas oma lubadusest kinni, saates raketid Tel Avivi poole teele. Püüame nüüd aru saada, et Hamas mitte ei alustanud rünnakutega, vaid REAGEERIS oma rahva kaitseks Jeruusalemmas, püüdes eelnevalt edastatud teatega konflikti eskaleerumist ka ära hoida. Kas okupatsiooni all elavad palestiinlased peavad enda peal aastakümneid teostatavat terrorit vaikides ja ennast kaitsmata pealt vaatama? Ilmselgelt mitte!

Sõjaväelise okupatsiooni all olevatel inimestel on seaduslik õigus ennast kaitsta, ka vägivalda kasutades. Gaza on varem olnud mitmete Iisraeli raketirünnakute ohver, millele Hamas pole reageerinud. Sellest meedias ei räägita. Nüüd, kui Hamas ei näe muud võimalust oma inimeste toetamiseks ja kaitsmiseks, kui esitada ultimaatum hoiatusega, et Iisraeli sõdurid lõpetaksid rahumeelsete mošees palvetajate ründamise, on meedia kibekiirelt täis jutte, kuidas “terroristlik” rühmitus Hamas Gazast Iisraeli ründab. Süüdistada Palestiinat enesekaitsmise eest on sama hea kui süüdistada vägistatud naist oma vägistaja löömises. Muide, sel ajal, kui ma seda lugu kirjutan, kostab naaberkülast valgussähvatuste saatel Iisraeli sõdurite poolt visatud pommide plahvatusi. Kõik mu lähedased on küsinud, kas ma olen ikka turvalises kohas. Jah, ma arvan, et olen, kuid ma ei tea, kas ma isegi enam hoolin sellest, sest kuidas ma saan ennast turvaliselt ja hästi tunda, kui ümberkaudsed inimesed kannatavad igaöiste pisargaasi rünnakute all. Üks öö oli vaikne ka, sest laupäeval juudid puhkavad.

Kes kannatab siin riigis tegelikult terrori all?

Ma ei mõtle ainult praegust olukorda, vaid üldiselt, ka n-ö rahu ajal, kui seda rahuks üldse nimetada saab. Ma ütleks, et see vahepealne aeg on lihtsalt lootusetusele alistumine, sest inimesed tahavad ju ometi elada. Ma võin kõlada robustselt, kuid ma ei pea vajalikuks tõe ilustamist. Varjaku Iisrael kogu oma läänemeediaga tõde, aga nagu me teame vanarahva tarkusest – valel on lühikesed jalad.

Niisiis kui keegi, kes siin ise reaalselt käinud ja olnud pole, võtab nõuks öelda, et Iisrael on pakkunud Palestiinale leppeid ja häid tingimusi, millega viimased nõustunud pole, siis kas järgnev kirjeldus paneb teid imestama, miks see nii on? Ma tahaks küsida igaühelt, kes palestiinlasi raketirünnakutes süüdistab, sama küsimuse, nagu küsib mees selle podcast’i lõpus: „ Kui inimesed ütlevad, et selle kõige taga on Hamas või et palestiinlased avasid tule esimesena, siis miks sa süüdistad ohvrit, mitte rõhujat? Miks sa süüdistad okupeeritut mitte okupeerijat?“

Põlistest Palestiina araablastest on saanud oma kodumaal justkui alamrass. Palestiinlased seisavad igapäevaselt silmitsi checkpoint’idega, praegustele Iisraeli aladele tööle minemiseks lubade taotlemisega ja tagatipuks on ümber kogu läänekalda ehitatud okastraatidega „ehitud“ müürid ja väravad. Selle müüri tõttu on palestiinlased kaotanud ühenduse läänekaldalt väljaspool asuvate maade ja sugulastega. Siin on nii lapsi kui ka täiskasvanuid, kes pole oma silmaga kunagi näinud merd, sest neil pole luba müüriga piiratud aladelt väljuda. Üllatus- üllatus, olles abielus palestiinlasega, olen ka mina saanud alamrassi staatuse. Kui mu abikaasal on veel õigus taotleda Iisraelis töötamiseks luba, siis minul puudub igasugune legaalne võimalus Iisraeli aladele minna. Kui palestiinlastel on võimalus taotleda luba Iisraelis arsti visiidi jaoks, siis minul see õigus puudub. Aga ma olen uhkusega pigem siinse alamrassi hulgas kui nende ebainimlike inimõigustele sülitavate inimeste hulgas. Olgu siis kasvõi mu pääs merele selles riigis võimatu.

Lubade taotlemisest veel nii palju, et neid tuleb tavaliselt iga kuue kuu tagant uuesti taotleda ning Iisrael võib ka suvalisel hetkel loa kehtivuse peatada. See tähendab inimeste töö seisma jäämist teadmata ajaks. Vahel nad panevad palestiinlaste sisenemisload pausile oma usupühade ajal, kuid vahel puhub lihtsalt tuul vales suunas ehk siis mingit konkreetset põhjust pole – on vaja lihtsalt inimestele meelde tuletada, et nende elud on kontrollitavad.

Öised reidid okupatsiooni olemasolu meeldetuletamiseks

Palestiinlastest Iisraeli töölised ärkavad hommikul kella 3–4 paiku, et õigeks ajaks tööle jõuda, sest checkpoint’ide läbimine võtab aega. Ajal, mil ma veel turistiviisaga siin olin, käisin ka ise läbi checkpoint 300 Petlemmast Jeruusalemma. Kord sattusin varahommikusele ajale, mil see töölistest puupüsti täis oli. Dokumente kontrollivad sõdurid vahel lihtsalt sulgevad järjekorra edasiliikumise teadmata ajaks ja nii nad seal ootavad lootuses õigeks ajaks tööle jõuda.

Palestiinlaste külalislahkusest on ilmselt ka Iisraeli sõdurid kuulnud, sest miks muidu nad palestiinlaste kodusid suisa keset ööd külastavad? Enamjaolt on öised reidid okupatsiooni olemasolu meeldetuletamiseks. Sõdurid nõuavad majja sisenedes kogu pere, ka väikeste laste üles äratamist. Nad vaatavad palestiinlaste dokumente, küsivad, ega neil midagi ohtlikku kodus pole ning vahel otsivad terve kodu köögikappidest kuni sokisahtliteni läbi, jättes enda järel maha suure korralageduse. Kui nad midagi väärtuslikku leiavad, peavad nad enda õigusteks see omastada. Ning kui nad avastavad, et selles kodus on laps, kes nende suunas kive viskas, arreteerivad nad ta mõneks ajaks ülekuulamiseks. Iisraeli vanglates on igal aastal 500–700 last!

Palestiinlased on nii „priviligeeritud“, et neile on suisa ehitatud nende isiklikud teed. Mitmetel Iisraeli maanteedel pole Palestiina autodel lubatud sõita. Näiteks kui Ramallasse on võimalik sõita läbi Jeruusalemma viival turvalisel ja suurel maanteel, siis palestiinlaste kasutuses olev tee samasse sihtkohta on minu arvates üks maailma ohtlikemaid teelõike. See kulgeb mööda mägiseid kurve üles-alla ning olles ainus palestiinlaste suur maantee, on ta ka suure liiklustihedusega tee. Maantee alguses on veel silt: “USA abiga ehitatud.” Vau, milline abi! Abi Iisraelile, et palestiinlastel toimuks rohkem liiklusõnnetusi? Kui see pole rassism ja terror, siis mida veel on vaja, et maailm näeks ja usuks?

Palestiinlased on teinud mitmeid kompromisse, olles nõus isegi riigi kaheks jagama. Oslo leppega jaotati Palestiina alad kolme erinevasse kategooriasse: piirkond A – ainult Palestiina omavalitsuse halduse all; piirkond B – mõlema poole, nii Iisraeli kui ka Palestiina halduses ning piirkond C – ainult Iisraeli riigi halduses, mis legaliseeris ka seal asuvad juutide asulad. Tõde on aga see, et Iisrael kontrollib siiski kõiki alasid ja laiendab oma illegaalsete asulate kerkimist palestiinlaste maadele nagu vähkkasvaja. Ja nagu nendest uutest asulatest vähe oleks – sealsed uued juutidest asunikud, kes on kokku tulnud Euroopast või Ameerikast või Etioopiast ning kes isegi selle maa kultuurist ja traditsioonidest ööd ega mütsi ei tea, võtavad aeg-ajalt nõuks ümberkaudseid põliste araablaste külade elanikke terroriseerida. Tihtipeale võib lugeda uudiseid, et juudiasunikud panid jälle palestiinlaste oliivipuud põlema või süütasid kellegi põllumaa. Ja kus on politsei? Ilmselgelt kaitseb juudiasunike seljatagust, sest lihtne ja relvitu araablane on liiga „hirmus“, et teda üksi terroriseerima minna. Palestiina politsei käed on siinkohal lühikesed, sest paraku on ka nemad okupatsiooni mõju all. Muide, igal juudiasunikul on õigus omada ja kaasas kanda relva. On täiesti tavaline, et Iisraeli tsiviilisikutel, kes araablaste küladest mingit kaupa või teenust ostmas käivad, on relv vöö peal. Nad arvavad, et elavad vabas riigis, kuid tegelikult on neil pidev hirm ning selle hirmu küüsis tahavad nad ennast relva kandes tugevate ja võimsatena näidata. Söögu nüüd ise oma vägivallaga toodetud hirmu.

Olen rääkinud palestiinlastega, kelle sõnul olgu siin mistahes riik või riigipiirid, aga antaks neile lihtsalt vabadus elada inimlikku elu sinna juurde kuuluvate õigustega. Minu hinnangul on see täiesti aktsepteerimatu, et tegelik terroriorganisatsioon – Iisraeli sõjavägi – kannab peent nime IDF ehk Israel Defence Forces ning kogu lääne meedia kanalid sildistavad Hamasi, kes oma inimeste õiguste ja vabaduste eest välja astub, terrorirühmituseks. Tihti näeb meedias ka vastukaja palestiinlaste poolt sõdurite pihta visatud kivide osas – miks nad ikka nii teevad, seda ei saa ju tolereerida… Aga kui täisrelvastuses ja pealaest jalataldadeni kaitsevarustuses sõdur selle T-särgi väel kive loopiva lapse pihta tulistab, kiidetakse takka ja öeldakse, et see oli enesekaitse.

Araablaste üleriigiline rõhumine läänemaailma heakskiidul

Aga tuleme tagasi eelmise nädala sündmuste juurde. Iisraeli peaminister Netanyahu väitis, et Iisrael teeb kõik võimaliku tsiviilohvrite vältimiseks. Kas tõesti? Samal ajal kui iisraellased end USA abiga ehitatud pommivarjendites peidavad, kaotavad Gazas Iisraeli rünnakute tagajärjel lapsed oma vanemaid ning vanemad oma lapsi. Ühest Facebook’i postitusest lugesin Gazas elava naise sõnu: „Täna öösel võtame kõik lapsed oma tuppa magama. Kui meie maja peaks pommi alla jääma, siis sureme vähemalt kõik koos ja ükski ei peaks teisi taga leinama.“ Gaza on vaid 365 km² suurune ala, kus elab üle 2 miljoni inimese. Nad on pea 15 aastat olnud täieliku Iisraeli blokaadi all, mistõttu pole neil sõja eest ka kuskile põgeneda. Jah, kui nad teavad, et nende maja on järgmise rünnaku ohver, otsivad nad varju oma sugulaste juurest, kuid mis edasi? Ma küsisin oma abikaasa käest, miks nad Egiptusesse ei põgene? Kasvõi tunnelite kaudu, neil ju on neid küll, aga vastuseks sain ahastust tekitava ebaõigluse: „Iisraeli ja Egiptuse valitsuse esindajad on ühes paadis ning neil on omavaheline leping, et Egiptus Gazat ei aita. Eelmine Egiptuse president Muhammad Mursi oli Iisraeli ähvardanud, et kui nad Gaza poole sõrmegi liigutavad, siis saadab ta Egiptuse sõjaväe nende vastu. Pärast seda Mursi vangistati ning vanglas ka tapeti.“ Ma ei tea, kui tõsi see on, aga mind ei pane enam miski imestama.

Samal ajal, kui Iisraeli sõjavägi ründab Gazat, toimub üle terve riigi araablaste rõhumist, nii läänekaldal kui ka nendel aladel, kus nii araablased kui ka juudid koos elavad. Petlemmast meie külani on vaid 6 kilomeetrit, kuid mu kohalikud sõbrannad ei julge siia sõita, sest teedel on nii sõdurid kui ka juutide asulate elanikud, kes araablaste autosid ründavad. Iisrael püüab väita, et nende vastu on korraldatud pogromm, kuid need, kes siin araablaste poode ja autosid rüüstavad ning isegi politsei saatel araablaste kodudesse tungivad, on Iisraeli lippu õlgadel kandvad juudid, kes mööda tänavaid käies hüüavad „Surm araablastele!“. Koolilaste WhatsAppi vestlusgrupis oli loodud üleskutse minna tänavatele, võttes kaasa mistahes relv ning rünnata igat vastutulevat araablast. Kui juudid nägid aga, et tänavad olid palestiinlastest tühjad, mindi neid politsei julgestuse saatel majadesse otsima. Palestiinlased ei lähe kunagi tsiviilisikute vastu tänavatele või nende kodudesse. Kui nad midagi korraldavad, siis sõdurite vastu.

Lodi linnas tapsid neli juuti koos ühe araablase. Pärast politsei ülekuulamist vabastati nad järgmisel päeval ja öeldi vaid, et nad mõned päevad linnast eemale hoiaksid. Kui olukord oleks olnud vastupidine, läinuks araablane aastateks kui mitte eluks ajaks vangi. Nendes videotes on aga näha relvade või nugadega iisraellasi koos oma politseiga tänavatel araablasi otsimas, kuid reporter väidab, et pogromm on juutide vastu.

Selles videos kirjeldab siin elav tüdruk ausalt ja selgelt 12.05 toimunud juutide terrorit araablaste vastu.

Palestiinlaste protest Naatsaretis.

Siinse olukorra sees olles ning pärast nende ja paljude siin mitte jagatud videote vaatamist läheb mul süda pahaks selle peale, kui loen läänemeediast, et palestiinlasi nimetatakse verejanulisteks araablasteks.

Praeguste Iisraeli rünnakute tagajärjel on Gazas elu kaotanud üle 200 inimese, kellest 59 on lapsed!

Iisrael on hävitanud mitmeid tornmaju, sealhulgas meediakontorite maja. Ilmselgelt üritavad nad niimoodi Gazas teostatavat terrorit maha vaikida. Inimesed ei tea enam, kuhupoole joosta, sest igal ööl suurendab Iisrael oma rünnakuid. Eile tegi 14-aastane poiss Hamza 8. korruselt välja hüpates enesetapu. 2009. aastal sai tema noorem vend jalgpalli mängides Iisraeli raketist surma. 2012 tapeti tema vanem vend, 2014 tapeti tema isa. Hamzal oli jäänud ainult ema, kellega ta väga lähedane oli ning kes eelmisel nädalal Iisraeli rünnaku tagajärjel hukkus. Veidi pärast seda lõpetas poiss ka enda elu. Ja ülejäänud maailm vahetab kanalit, kui pilt liiga õõvastavaks läheb.

Väike meeldetuletus Tel Avivi kohta, kuhu Gazast rakette saadeti: Tel Avivi kaitseb raudkuppel, mis enamiku rakette kahjutuks teeb ning inimestele on ehitatud pommivarjendid. Gaza enda ehitatud raketid pole sama kvaliteediga nagu Iisraeli pommid, mis suudavad korraga kõrgeid maju hävitada. Mina näen ja tajun lihtsalt seda, et hingitsev Palestiina püüab maailmale näidata, et ka nemad tahavad lõpuks vabalt hingama hakata. Ja neil on täielik õigus oma vabaduste eest seismiseks!

Täna, 18.05, on Palestiina noored üles kutsunud korraldama proteste üle maailma!

Pane kasvõi pesu nöörile kuivama Palestiina lipuvärvides – must, valge, roheline, punane, tee sellest sotsiaalmeediasse pilt #SaveSheikhJarrah ja #GazaUnderAttack.

Et lõpetada positiivsemas võtmes, siis kõik juudid ei ole Iisraeli poolt. See tähendab, et siin on suur vahe sionistidel ja õigetel juutidel. Miks aga nende sõna nii vähe maksab ja seni midagi muutnud pole, jääb mulle mõistmatuks. Nendes videotes annavad juudid märku, et sellega, mida Iisrael palestiinlaste vastu teostab, on katastroof palestiinlastele ja vägivald juutide usu vastu. Nad nõuavad, et palestiinlased peavad tagasi saama kõik oma õigused. Vaadake ise SIIT ja SIIT.

Kui sa soovid lääne-meedia välist kohalikku infot, siis siin on mõned lehed, mida jälgida:

https://www.972mag.com/

https://www.middleeasteye.net/

https://mondoweiss.net/

https://www.facebook.com/kristelinpalestine

https://www.facebook.com/theIMEU

https://www.facebook.com/PaliRoots

https://www.facebook.com/profile.php?id=100044443061035

https://www.facebook.com/Jewish-Voice-for-Peace-186525784991

https://www.facebook.com/palstudies

Dr Yasser Abu Jamei kiri Gazast:

By: Dr Yasser Abu Jamei, Director, Gaza Community Mental Health Programme

I am writing this letter looking at my terrified 6-year old son, who keeps putting his hands over his ears trying block the sounds of Israel’s bombardment, my two daughters, aged 13 and 10 and my wife. These faces show the anxiety of not knowing where they can be safe now. My two older sons, 16 and 15, sit stunned and silent and I know they are reliving the memories of the previous three offensives on Gaza Strip and the family members we lost. These are the feelings that every family in the Gaza strip are living through.

We Palestinians have lived decades of humiliation, injustices, and maltreatment. In 1948, we were expelled from our land; over 600 villages were fully destroyed; hundreds of thousands of us were killed or uprooted. Nearly eight hundred thousand ended up living as refugees in different places around the globe.

This happened under the eyes of the International Community, who have promised us, a sovereign State over about one fifth of our original homeland. That decision was only accepted in the 1990s by Palestinians believing in a two-state solution.

Twenty-six years later, we look at the conditions in the promised State of Palestine and we see a West Bank divided and occupied by hundreds of thousands of settlers living in settlements built on the rubble of Palestinian homes, and who are making the lives of the Palestinian people living hell.

We see the Gaza Strip under blockade for more than 14 years, leaving us deprived of basic living conditions. Not only that, but having suffered three large offensives in this small area which killed, destroyed and traumatized thousands of our people.

And we see East Jerusalem, with its holiest sites for Muslims and Christians alike continuing to be under constant threat as settlers take over Palestinian homes and neighborhoods.

A week ago, Israeli settlers started to attack Sheikh Jarrah trying to seize more homes of Palestinian families. Everyone saw it. No one intervened.

In one of the holiest Ramadan evenings, Israel decided to evict tens of thousands of worshipers who were just praying at Al-Aqsa. These were mostly Palestinians who live in Palestine ‘48 – now Israel. Everyone saw the brutal use of military power by Israel. No one intervened.

The violent scenes in Sheikh Jarrah and the Al-Aqsa compound have lit a fire in Palestinian hearts not only in historic Palestine, but also everywhere in the world.

While we demonstrated in Akka, Jafa, Nazareth and the West Bank, rockets were fired from Gaza demanding an end to the atrocities in Jerusalem.

The Israeli army response was to attack Gaza with even more violence than in the terrible days of previous offensives. This time causing the deaths of more than 80 people including 17 children and 7 women. Bombardments hit tower blocks, apartments, governmental and police buildings and even whole streets. Everyone is seeing it. No one intervenes.

How long will the world just sit idly by while we here in Gaza suffer like this? The people of Gaza need more than just statements and resolutions, while Israel receives the arms which are killing and terrorizing us.

I am a father first and a psychiatrist second. My dream for my children to live, to grow, to learn, in safety. This is the same dream as that of every one of the clients I see. There will be more of them today, and tomorrow. It is my job to give hope. I will tell them what I tell my children and my wife. “Because this injustice for Palestinians has gone on for seven decades, that does not make it normal. The world is increasingly full of people who do not accept it is normal. There will be change.”

Concrete political action is needed NOW to end not only the current deathly bombing raids, but also this illegal occupation and siege of Gaza by Israel, immediately.

Our current living conditions under the siege are an affront to human dignity. I tell my children and my clients, “we Palestinians have the right to live as any other people in the world: to live in peace, in dignity and to enjoy our rights. It will come.”

The International Community MUST NOW fulfil its promise of a sovereign Palestinian state. Respect for international law demands every civilized country must recognize the State of Palestine now.

After more than seven decades now of occupation and misery, we remain resilient and will never give up. But there is no father who can bear to see his children live like this.

Maria, eestlanna Palestiinas

Fotod: Facebook, erakogu