Fotod: Kristiin Kõosalu, Joonas Laks

“Eile toimus PR-üritus, mille eesmärk oli jätta avalikkusele ja Euroopa Komisjonile muljet, justkui oleks Rail Balticu ehitus pihta hakanud. Reaalsus on aga see, et projekt on läbi aastate suurimas kriisis. Sellele viitab muuhulgas asjaolu, et viimase 14 kuu jooksul on projektiga tegelevast ettevõttest järjest lahkunud juba kuus tippjuhti. Eesti osapooled püüdsid varjata ka seda tõsiasja, et oluline partnerriik Soome otsustas projektis osalemisest loobuda. Lugu oli nii, et veidi aega peale poliitilist otsust projektiga tõsisemalt liituda jõudsid meie naaberriigi juhid arusaamisele, et Rail Baltic siiski pole Soome prioriteet,” kirjutab Telegramile Eestimaa Roheliste juht Züleyxa Izmailova.

Tegelikult pole selles otsuses midagi üllatavat. Nii, nagu mitmed teised riigid, eelistab ka Soome kohalike ühenduste täiendamist ülikallite rahvusvaheliste projektide asemel, mille kasutegur on olematu võrreldes kohalike elanike liikumisvõimaluste parandamisega. Sellistel kaalutlustel on mitmed kiirraudteed kohalike raudteede eelistamise tõttu ära jäetud. 

Varssavist lääne poole kavandatud kiirraudtee leidis oma lõpu 2011.aastal. Umbes samal ajal kui meil AECOM-i vigase uuringu tulemusel otsustati Rail Balticu uut kiiret raudteed arendama hakata senise raudtee kiiruse kasvatamise asemel. 

Irooniliselt tegutses Poolas tollal sama hispaanlaste IDOM, kes nüüd on ametis RB projekteerimisel. Ka Poola panustas kiirraudteest loobumisega kohalikku raudteevõrgu täiendamisesse, uuendades ohutussüsteeme ja tõstes kiirusi. Ja praegu korrastab Poola Varssavist ida pool Rail Balticu projekti raames Euroopalt küsitud raha olemasoleva raudtee korda tegemiseks. Seda peaks ka Eesti tegema, see oleks tark otsus. Uue, metsi ja soid hävitava trassi ehitamise asemel peaksime muutma ohutuks ja korda tegema olemasolevad raudteeühendused. Rohelised võitlevad selle nimel, et Tartu asuks Tallinnast vaid tunni kaugusel, et Haapsalu trass saaks taastatud, et ka tulevikus saaks rongiga Viljandisse ning selle eest, et riigi poolt hüljatud Ida-Virumaa Tallinnale ajaliselt lähemale tuua. 

Jälle on üks erakond unustanud oma valimislubadused

Veel enne valimisi lubas EKRE oma valijatele Rail Balticu otsetrassi peatamist. Kuid täpselt samuti nagu Keskerakond, muutsid ka nemad valitsusse jõudes oma retoorikat. Ja nüüd on EKRE Rail Balticu teemal väga vaikseks jäänud. Ju saadi sõrmed soustiseks ja eurode helk on ka nende silmis peegeldumas.

Ka eilsel nurgakivi panekul oli kohale kutsutute autopark muljetavaldav. Kõigi nende peente mersude ja maasturite eest on tarvis liisingut maksta. Ja nii nad seal valges telgis etendust korraldasid. Jah, sõna otseses mõttes etendust. Kohale olid kutsutud isegi muusikud ja näitlejad, et asi paistaks tõelisem. Kuid isegi peaminister ei näi seda teatrit uskuvat. Miks muidu nimetab ta Õhtulehele antud intervjuus nurgakivi vaid sümboolseks ja nendib, et projekti valmimine aastaks 2026 on ebareaalne. Samas loodab ta, et 20ndate lõpuks see siiski juhtub.

Kuid kardetavasti kulutatakse ebavajaliku raudteetrassi promomisele ja suhtekorralduslikele tegevustele veel miljoneid, enne kui projekti mull plaksuga lõhki läheb. Juba kuulutavad ka ettevõtte enda töötajad avalikus RB Raili juhtkonnale läkitatud kirjas, et Rail Balticu projekt on kriisis ja huvide konflikti taustal halvasti juhitud. 

“Puhka rahus Rail Balticu alla maetav raha” – nurgakivi või hauakivi mahapanemise talitusel osalesid roheliste erakonnast Reet Härmat, Inga Raitar, Züleyxa Izmailova ja Joonas Laks

Viimane sõna on siiski rahval

Kõike eelnevat arvesse võttes ei saa imeks panna, et põhjapoolsed naabrid ei taha enam meiega tegemist teha. Päris keeruline on ka põhjendada, miks raudteelaste ametiühing ei poolda uue trassi ehitust või miks ei investeerita Eestis isegi ohutust tagavatesse tõkkepuudesse? Või miks vaatamata ilmselgele nõudlusele ei suudeta soetada uusi ronge olemasolevale raudteele? Kuid saladuseks pole jäänud ka projekti läbipaistmatu asjaajamine, olematu kaasamine, kümned õhku jäetud küsimused või rahataotluses esitatud valeandmed. 

Nii Saaremaa süvasadam, Mäo ümbersõit kui ka Koidula piiripunkt ehitati suures usus, et need suurobjektid tasuvad end tulevikus ära. Kahjuks on reaalsus näidanud aga hoopis midagi muud. 

Et ka Rail Balticuga nii ei läheks, peavad kodanikud aktiivselt sõna võtma ja arvamust avaldama, sest praegusel kujul teeks see projekt Eestile suuremat kahju, kui kõik eelnevad fopaad kokku.

Kuid vaatamata sellele, et Eestis on siiani jõudsalt levimas kilplaslik mõtteviis, kus kamp emotsionaalseid kaabudes onusid palki veeretavad, on viimane sõna siiski rahval. Selle sõna saab meie demokraatia tingimustes maksma panna juba kahe aasta pärast kohalikel valimistel. 

Züleyxa Izmailova

Fotod: Kristiin Kõosalu, Joonas Laks