Eesti ajalugu lahkaval veebilehel Histrodamus räägitakse sellest, et 1922. aastal kirjutati alla Poola, Läti, Eesti ja Soome vahelise Balti Liidu loomisele, kuid lõpuks Liidu loomine ebaõnnestus.

1920. aastatel alguses loeti Baltikumi riikide peamiseks julgeolekutagatiseks Balti Liidu loomist, mis pidanuks kindlustama Läänemere idaranniku maade – Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola – majandusliku ja kultuurilise, aga eriti sõjalis-poliitilise koostöö. 1920. aastal valminud kaitsekonventsiooni projekti jõustumise rikkus Leedu-Poola relvakonflikt sama aasta oktoobris, mil Poola hõivas Leedu ajaloolise pealinna Vilniuse. Rahvasteliidu vahendusel õnnestus sõjategevus lõpetada, aga konflikt püsis, ähvardades uute kokkupõrgetega. Eestis hakati üha enam mõtlema sõjalisest liidust ainult Soome ja Lätiga.

Taolises olukorras tõusis päevakorda Soome-Eesti-Läti-Poola liit. 1922. aasta märtsis pidasid Varssavis konverentsi Poola, Läti, Eesti ja Soome välisministrid. 17. märtsil kirjatati alla poliitilisele lepingule, millega kinnitati osapoolte kiiret valmistumist poliitiliseks koostööks hädaolukorras. Kuigi Poola taotles sõjalist kokkulepet, piirduti Varssavis salaprotokolliga, milles kohustuti alustama läbirääkimisi sõjalise kaitse lepingu sõlmimiseks.

Eesti, Läti ja Poola parlamendid ratifitseerisid lepingu, aga Soomes leiti, et leping ei toimi mitte üksnes Nõukogude Venemaa vaid ka Saksamaa vastu, mille suhtes soomlaste seas sümpaatiad valitsesid, nii et Eduskund lepingut ei ratifitseerinud, lootes niiviisi ka läheneda Skandinaavia riikidele. Seega ebaõnnestus Läänemere maade ühise julgeolekusüsteemi loomise raames ka Eesti-Läti koostöölepingu sõlmimine.

Allikas: Histrodamus

Kasutatud kirjandus:
Kiaupa, Zigmantis; Mäesalu, Ain; Pajur, Ago, Straube, Gvido. Baltimaade ajalugu. Tallinn, 1999
Vahtre, Sulev. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa, 1900-1940. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2002

Toimetas Mariann Joonas