Andmekaitse Inspektsioon viis läbi seire, et selgitada välja alused, millele riigiasutused avalikule teabele juurdepääsu piirates viitavad. Seire käigus teatasid asutused kokku 177 juurdepääsupiirangu kasutamisest, millest inspektsioon hindas asjakohaseks üksnes 86.

“Õigus küsida teavet asutuste tegevuse koha on põhiseaduslik õigus, mida võib kitsendada üksnes seadusega – kas avaliku teabe seaduse või eriseaduse alusel. Paraku on asutuste igapäevapraktika piirangute seadmisel muutunud lubamatult kirevaks ja meelevaldseks,“ märkis inspektsiooni peadirektor Viljar Peep. “Loodame, et seire tulemusena ühtlustub avalikule teabele juurdepääsu tagamine ja sellest on asutustele asjaajamise korraldamisel abi.“

Suur osa väljapraagitud piirangutest viitas asutustele eriseadusega pandud kohustusele hoida salajas juurdepääsupiiranguga teavet. Sellised sätted vaid kohustavad ametiisikuid piiranguist kinni pidama, kuid ei saa ise olla dokumendile piirangu seadmise aluseks. Välja jäid ka kõik avaliku teabe seadust tarbetult dubleerivad eriseadustest tuletatud piirangud. Lisaks sellele ilmnes seire käigus, et piiranguid on võimalik mitmeti tõlgendada.

“Praegusel ajal on enamik dokumente digitaalsed ja kui juurdepääs neile pole piiratud, peab neid asutuse võrgulehe kaudu kätte saama. Seega on piirangute korrektne kehtestamine muutunud veelgi aktuaalsemaks,“ märkis inspektsiooni peainspektor Elve Adamson.

Piirang ei pruugi takistada juurdepääsu kogu dokumendile, vaid üksnes nendele osadele, mille kohta see kehtib. Seega võib teabenõude esitada ka piiratud juurdepääsuga infot sisaldava dokumendi kohta ja seda valdav asutus hindab, millise osa dokumendist võib väljastada. Kui piirangu seadmise õiguslik alus on ebaselge või väär, siis raskendab see teabenõudjal oma õiguste kaitsmist.

Allikad: BNS, Andmekaitse Inspektsioon

Pilt: ibdaa.edu.pk

Toimetas Mariann Joonas