Foto: geralt/ pixabay.com

Kas Eesti praegune president on oma ülesannete kõrgusel? Miks on põhjust mitte nõustuda presidendiga, et kõigi inimeste biomeetriliste andmete kogumine ja töötlemine on kooskõlas põhiseadusega? Miks presidendi otsus ei vastanud ootusele, mida eeldanuks põhiseaduse valvuri roll? Selgitab Euroopa Kohtu endine kohtunik Uno Lõhmus täna ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos „Uno Lõhmus: veelkord ABIS-est ja presidendi otsusest“.

President Kersti Kaljulaid kuulutas selle nädala alguses välja 15. juunil riigikogus vastu võetud vastuolulise isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise, millega asutatakse elektrooniline biomeetriliste isikuandmete andmekogu ABIS.  President kinnitas, et vastuoluline seadus on kooskõlas põhiseadusega.

Seaduse ja presidendi otsusega loodud põhiseaduse tõlgendus jätkab meie igapäevaelu mõjutamist, kirjutab Lõhmus, sedastades, et põhiseaduse valvuri roll tõuseb, kui tegemist on põhiõiguste piiramisega.

“Kodanik saab esmajoones loota presidendile ja õiguskantslerile, sest tal puudub otsetee riigikohtusse, kohtuasja algatamine tavapärases korras on aeganõudev ja kulukas. Inimese biomeetriliste andmete, mida loetakse õrnadeks ja tundlikeks andmeteks, kogumine ja töötlemine on tõsine ja raske eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguse riive, mis eeldab tõsist kaalumist ja ning väga mõjuvat õigustust. Euroopa Liidu (EL) andmekaitse üldmäärus keelab üldjuhul töödelda isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, sarnaselt geneetiliste- ja terviseandmetega,” selgitab ta.

“Miks on põhjust mitte nõustuda presidendiga, et kõigi inimeste biomeetriliste andmete kogumine ja töötlemine on kooskõlas põhiseadusega?” küsib Lõhmus.

“Põhiseaduses on kirjas need eesmärgid, mille saavutamiseks võib eraelu puutumatust piirata. Kuid eesmärgi leidmisest ei piisa, sest põhiseadus nõuab, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Teisisõnu tuleb hinnata, kui raskelt riivab piirang põhiõigust ning kas mingi põhiseaduse väärtus kaalub üles inimese õiguse eraelu puutumatusele,” ütleb ta, et sellist kaalumist seaduse ettevalmistamisel ei toimunud ning seaduse seletuskirja lugeja ei pruugi jõuda üldse arusaamisele, et tegemist on põhiõiguse riivega.

“Põhiõiguse riive ulatuse hindamise juurde käib ka nõue, et inimesel oleks selgus, millistel juhtudel võib tema biomeetrilisi andmeid töödelda, kes võib, kuidas on korraldatud järelevalve ning välistatud kuritarvitused. Ei piisa üldsõnalisest kinnitusest, et andmeid on vaja töödelda avaliku julgeoleku kaitseks ning ametnikud töötlevad andmeid üksnes hädavajadusel,” sõnab Lõhmus, lisades, et raske on mõistatada, millised olid presidendi argumendid, sest ta piirdus konstateeringuga, et probleeme pole.

“Või siiski on, sest ta pidas vajalikuks teha otsuse juurde avaldus. President märgib, et tehnoloogia ja andmetöötluse arenguga oleme jõudnud olukorda, kus senised kokkulepped ei pruugi enam pädeda. Milliseid kokkuleppeid president silmas peab? Mõned read allpool president kirjutab, et vajame põhjalikku arutelu ning ” vajadusel uusi kokkuleppeid selle kohta, kas inimeste põhiõiguste riivega seotud küsimused võivadki olla suures osas täitevvõimu määruste reguleerida või peavad selgemalt jääma seadusandja prerogatiiviks”….” jätkab Lõhmus.

“Kas president osutab vajadusele revideerida põhiseadust?” küsib Lõhmus edasi.

Lõhmuse sõnul võib usaldus kodaniku ja riigi vahel kaduda, kui riigi tegevused isikuandmete töötlemisel pole läbipaistvad ning põhimõtted selged ning praktiliselt kõikide Eestis elavate inimeste, ka siin elavate EL-i teiste riikide kodanike tundlike biomeetriliste andmete kogumine ja töötlemine on eraelu puutumatuse ning isikuandmete kaitse õiguse ebaproportsionaalne piiramine.

Peale selle on põhiseaduse vastaselt jäetud täitevvõimu otsustada, kuidas neid andmeid kasutatakse, kellel on juurdepääs, kui kaua neid andmeid säilitatakse ja kuidas on tagatud sõltumatu kontroll andmete töötlemise üle. Ilma selgete reegliteta seaduses ei saa põhiõiguse piirangut lugeda õigustatuks,“ ütleb ta.

Lõhmuse sõnul pole kahtlust, et rahvusvaheline põhiõiguste kaitse praktika mitte üksnes ei tolereeri üldist ja valimatut süütute inimeste biomeetriliste andmete kogumist ja töötlemist, vaid peab lubamatuks ka kuriteoga seotud isikute andmete piiranguteta säilitamist.

Asjakohane artikkel presidendi nõunikele lugemiseks!

Loe Uno Lõhmuse arvamuslugu täies mahus ERR-ist.

Allikas: ERR

Toimetas Sander Soomaa