Foto: erakogu

Stefano Maggioli on üks nooremaid kapteneid Itaalia armees. Selle sõduri 29 eluaastat on muutnud ta väga tõsiseks ja sihikindlaks: kaks korda on teda saadetud missioonile Afganistani ning tema sulest on juba ilmunud kolm rahvusvahelist auhinda võitnud raamat “Liiva ja tähtede vahel“. Intervjuus Telegramile räägib Stefano sõjast Afganistanis ja sellest, mis teda Eestisse tõi.

Kaks armastust esimesest silmapilgust

Tema raamat räägib autobiograafilise loo noorest Itaalia armee kaptenist, kes paar nädalat enne Afganistani minekut armub ootamatult ühte tüdrukusse. Noor sõdur istub igal õhtul kasarmus oma väikeses toas ja kirjutab tüdrukule. Asjad nende vahel hakkavad paraku minema aina halvemini. “Siis ma võtsingi need kirjad ja hakkasin sinna ümber lugu looma, püüdsin üht väga halba mälestust pöörata millekski ilusaks,“ ütleb Stefano peaaegu pisarsilmi. Raamat ei ole aga mitte ainult kurb armastuslugu, vaid sisaldab väga palju ka sõduripoisi kogemusi Afganistani sõjas.

Praegu elab Stefano Tallinnas ja ütleb, et tunneb end rohkem kodus kui kusagil mujal. Rännumehena otsustas Stefano neli aastat tagasi tulla avastama Balti riike. “Ja ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ma armusin Tallinna linna esimesest pilgust,“ ütleb ta. Missioonid Afganistanis ei olnud kerged ning paljud pildid ja mälestused ei tahtnud sõduri meeltest kustuda. “Ma pean ütlema, et Eesti oli see, mis mind tervendas. Ma tundsin esimesest hetkest alates, et ma olen siin kodus.“ Stefano on tutvunud siin paljude heade sõpradega ja lisaks loonud ka oma firma, mis tegeleb kinnisvaraäriga.

Kaks korda afgaanide maal

Noor kapten on Afganistani saadetud kahel korral. Esimene kord, 2010. aastal oli Stefano ülesandeks rääkida kohalike külavanematega ja koguda neilt infot (selle ameti nimetus on key leaders engagement officer). “Põhimõtteliselt on külavanem see mees, kellel on kõige pikem habe,“ ütleb Stefano naerdes. Küla liidritelt pidi sõduripoiss uurima, mida oleks külal vaja, et elu seal paremaks muuta ja võimalusel pakkuma välja lahendusi. Näiteks oli mõnes külas vaja ehitada sildu või koolimajasid.

Lisaks uuriti olukorda külade ümbruskonnas, et ei tekiks probleeme mässuliste, narkoäritsejate, sõjapealike või Talibani liikmetega. Mässulisteks kutsutakse kõiki, kes on Afganistani rahva, riigi või koalitsioonivägede vastu. “Informatsiooni kogutakse selleks, et tõsta kohalike usaldust Afganistani armee ja koalitsioonivägede vastu. Me pidime veenma inimesi, et koalitsiooniväed on võimelised nende eest hoolt kandma.“

Teise missiooni ajal aastatel 2011–2012 oli Stefano Afganistani armee instruktor. Tema ülesanne oli afgaani sõdureid treenida, neid pidevalt jälgida ja vajadusel aidata (ametinimetus executive officer). Koos käidi laskmas ja patrullimas. “Elasin afgaanidega külg külje kõrval. Meie baas oli nende baasi sees. See oli huvitav, kuid stressirohke kogemus,“ sõnab ta.

Kaks suuremat stressiallikat

Afganistani armeesse võib igaüks ennast registreerida, mingit kontrolli selle üle ei ole. “Ja neile, kes armeesse tulevad, ei ole otsaette kirjutatud “Olen mässuline!“, mis tähendab, et sõdurite hulka võib sattuda pahatahtlikke inimesi,“ seletab noor kapten. 2012. aastal tappis üks ennast Afganistani armeesse registreerinud sõdur 11 prantslast, olles ise tegelikult mässuline. Seega oli uute sõdurite värbamine üks kõige stressirohkemaid aegu, sest iga uus sõdur oli Stefano silmis potentsiaalne oht. “Meil olid relvad alati valmis, sest kunagi ei teadnud, mis juhtuda võib. Pidime olema väga valvsad, et sõdurid laseks ikka sihtmärkide, mitte meie suunas.“

Kõige suurem oht Afganistanis ei ole aga mitte tulistamised, vaid tänaval liikumine. Isevalmistatud lõhkeseadeldis (IED – Improvised Explosive Device) on kõigi suurim hirm. “Mässulised kasutavad neid, pannes maa alla surveplaadi, mis on ühendatud pommiga nii, et kui sa ületad selle mõne liiklusvahendiga, siis see lendab õhku,“ ütleb Stefano. Loomulikult on kõik nende sõidukid pommide eest kaitstud, kuid mõnikord pannakse plahvatusohtlikku ainet nii palju, et kaitse ei ole piisav. Itaallaste jaoks oli 2010. aasta väga halb – ühe suvega kaotati 16 sõdurit, kes kõik hukkusid IED tõttu.

“Kui sa oled seal, siis sa harjud pingega. Seda hakkad tundma alles siis, kui missioon on läbi,“ tõdeb Maggioli.

Kaks missiooni ja kolm sihtmärki

Afganistani pinnal toimub kaks erinevat missiooni. Üks on NATO missioon ja teine USA missioon. Ameeriklased osalevad mõlemas. Stefano oli osa NATO missioonist ning üldiselt oli tema kohus lihtsalt ülesandeid täita ning end kaitsta, kui toimus rünnak. USA sõjaväe rünnakud on seotud neile etteantud sihtmärkidega. “Näiteks on neil must nimekiri nendest, kes on ohtlikud Afganistanile ning keda peab ründama või siis oli neil mõni muu plaanitud operatsioon,“ seletab Stefano.

Lisaks on sihtmärgid Afganistanis jagatud kolmeks: strateegiline, operatiivne ja taktikaline. “Kui rääkida minust ja teistest sinna saadetud sõduritest, siis meie oleme need kõige madalamal tasemel ehk siis taktikalised. See tähendab, et me saame ülesandeid ja lihtsalt täidame need füüsiliselt,“ ütleb ta. Keskmised sihtmärgid on määratud kõrgemate juhtide poolt ja strateegiline osa on poliitikute teha.

“Igal astmel on oma kohustused. Mina saan kõrgemalt endale ülesande ja selle ülesande me töötame omal astmel läbi. Need, kes meile ülesandeid annavad, saavad omakorda käske kõrgemalt astmelt. Taktikalise sihtmärgi aste on see, mis lõpuks kõik ülesanded täide viib,“ selgitab ta. Sõdurite töö on aga kindlalt määratletud: kõik teavad, mida, millal ja kus nad täpselt tegema peavad.

Neli vastuseta küsimust

On aga asju, mis võtavad ilmselt iga Afganistanis oleva sõduri nõutuks ning millele tegelikult paljud sealolijad üldse ei mõtlegi. Näiteks see, kas Afganistanis toimuvaga seoses võib olla mingeid pettusi või valesid. “Ma ei tea. See, mida meie tegime, ei olnud kindlasti pettus. Me kandsime kõigest ette, mis me tegime ja meie avalik informatsioonisaatja salvestas kõik. Me tegime oma tööd väga rahulikult ning ei läinud sinna tapma. Eesmärk on proovida stabiliseerida Afganistani ja meie olimegi seal ainult oma ülesannete jaoks. Paljud arvavad, et sõdurid saadetakse sinna kõiki maha tapma, kuid nii see ei ole. Meil oli eesmärk ja me andsime oma parima, et see saavutada. Pealegi olid meil Afganistani elanikega väga head suhted,“ ütleb Stefano.

Maailm ei ole tegelikult Afganistanis toimuvaga eriti hästi kursis ning tekib küsimus, kas rahvas teab, miks nende inimesed peavad Afganistanis olema. Maggioli lausub: “Ma pole kindel. Kuid minu meelest on seda lihtne seletada, miks näiteks Itaalia armee seal on. Itaalia rahvas on valinud valitsuse ja valitsus otsustas Itaalia armee sinna saata. Itaalia valitsus esindab Itaalia rahvast ja saatis armee Afganistani, et austada NATO-t.“

Palju räägitakse Afganistani stabiliseerimisest ja ka sõdur ise kasutab mitmel korral seda väljendit, aga kas siis stabilisatsiooniprotsess sellisel viisil töötab? “Ma ei tea. Seda näitab tulevik. Ma arvan, et asjad lähevad paremini. Ma ei tea muidugi, mis juhtuks siis, kui me sealt ära läheks, kas asjad läheksid hullemaks ja mul pole aimugi, kui kaua see veel kesta võib,“ räägib Stefano.

Ja lõpuks teema, millele paljud võivad vastust otsida, on see, et miks üldse Afganistanis selline olukord on. “See on hea küsimus, aga ma ei ole vist õige inimene sellele vastama. Ma võin öelda, et Afganistanis ei ole naftat, seega see ei ole põhjuseks, peab olema mingi muu põhjus.“

Üks nimekiri reeglitega

Õnnetusi juhtub tahes-tahtmata peaaegu iga päev. Kõige eredamalt ongi Stefano silme ees pildid, kus kiirabi tegeleb haavatutega või tassib juba surnud inimesi. Ta rõhutab aga, et keegi ei ole läinud sinna tapma, kuid õnnetustes sureb tõesti liiga palju süütuid inimesi ja lapsi. Selleks, et neid õnnetusi ära hoida, on koostatud teatud eeskirjad (rules of engagement). Reeglid on salastatud ja erinevatel riikidel võivad need natukene erineda, kuid üldiselt määravad need eeskirjad, millal, kus ja kui palju jõudu ja relvasid tohib kasutada. Näiteks ei tohi nende reeglite järgi suvalisel hetkel tulistada, aga võib “reageerida“.

“Kui sa oled keset linna ja pead reageerima, siis tuleb olla väga ettevaatlik linnakodanike suhtes ning üldiselt üritame sellistest asjadest hoiduda,“ seletab Stefano. Kui reageerida ei ole võimalik, siis on sõduritel käsk lihtsalt taanduda ja minema minna.

Üks piisk ookeanis

Sõdurid on aga rahul sellega, mida nad Afganistani heaks teha saavad. Isegi kui see nõuab suuri kannatusi, teevad sõdurid kõik, et oma tööd hästi teha. Stefano ei jaga neile antavaid ülesandeid kergeteks ja rasketeks, vaid võimalikeks ja võimatuteks. Kõiki temale antud ülesandeid peab ta võimalikeks, isegi nädalaajast missiooni, kus sõdurid pidid elama baasist väljas, keset Afganistani, mis on maailma üks ohtlikumaid kohti, ja end seal praktiliselt vahenditeta elus hoidma.

Võimatuteks ülesanneteks nimetab ta mõnda erivägede missiooni, mida on äärmiselt raske täide viia. “Mitte sealne elu ei ole raske, vaid see, et pead eemal olema perest, sõpradest ja armsamatest. Oled lihtsalt mitte millegi keskel… ja selline on iga sõduri lugu,“ tunnistab kapten. Stefano ütleb aga, et nägi, kuidas nende tööga asjad muutusid. “Ehitati sildu, koole ja kaevusid. Ma tundsin, et me algatasime midagi. Muidugi kõik, mis me tegime, on ainult piisk ookeanis, aga vähemalt on see piisk,“ nendib ta.

Üks palve

Stefano paneb inimestele südamele, et nad võiksid alati meeles pidada, et sõdurid on inimesed nagu kõik teised, kuid kannavad vormi. “Me oleme tegelikult lihtsalt saadetud sõtta, kuna valitsus nii otsustas. Seega, ma tahan öelda, et inimesed ei unustaks, et sõdur on inimene samast sootsiumist, kust nemadki on,“ märgib ta. Sõdurid väärtustavad samu asju, mida teisedki inimesed. Afganistanis on isad, vennad ja vanaisad. “Me ei ole mingid rambod, kes lähevad tapma.“

Stinne Loo

Fotod: erakogu