Foto: Pexels / Noelle Otto

“Avaliku teabe seadust on juba mitu aastat ühest ministeeriumist teise ja ühest versioonist teise veeretatud. Ametnikud ja poliitikud on selle käigus juurde kirjutanud üha enam erandeid, millega dokumendid on avalikustamisest vabastatud,” kirjutab ajakirjanik Merilin Pärli ERR-is 13. mail, tõdedes, et avalik riigivalitsemine ähvardab minevikuks saada.

Artiklis tuuakse välja, et kõikide ministeeriumide kodulehtedel, alajaotuses “Kaasamine, osalemine” on kirjas, et tänapäeva poliitikakujundamisel on suur osa kodanikel ja kodanikuühendustel: “Heas poliitikakujundamises saab kaasa rääkida nii kodanik, valitsusväline partner kui ekspert ja toimib erinevate riigiasutuste koostöö. Osapoolte osalemine otsuste tegemisel annab võimaluse teada saada, keda ja kuidas mingi otsus mõjutab.”

Kui aga avaliku teabe seaduse muutmise eelnõu uueks seaduseks saab, jääb kunagise justiitsministri Rein Langi eestvedamisel ellu viidud avalik riigivalitsemine minevikku, sest avalikku infot keeratakse avalikkuse jaoks üha koomamale ning Eesti kodanikud teavad üha vähem, mida suletud kabinettides ette valmistatakse ja ellu viiakse, kirjutab Merilin Pärli.

Ta ütleb, et ka ajakirjanike päringutele vastatakse riigiasutustest üha sagedamini, et seaduseelnõu on alles kooskõlastamisel ning kuna see ei ole veel seadusena vastu võetud, pole tegu avaliku dokumendiga ja selle kohta keeldutakse ka infot andmast. Nii on ühiskond poliitikakujundamisest välja lõigatud ja võimalikke ebamugavaid küsimusi saab lihtsalt ignoreerida.

“Seega vaikimisi on kõik salastatud, kuniks enam midagi muuta ei saa. Nii mõjuvad ministeeriumide kodulehtedele riputatud read kaasamisest juba praegu õõnsatena ning riigiasutuste tegevust iseloomustavad pigem lauluread “Hoian kõik endale, hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen”,” kirjutab Pärli.

Ta pöörab tähelepanu ka sellele, et juba praegu on aina enam neid dokumente, mida riigiasutused “asutusesiseseks kasutamiseks” tembeldavad, tihtipeale vaid selleks, et nii on mugavam – AK märget kasutatakse liiga kergekäeliselt ka siis, kui dokument ei sisalda tundlikku infot.

Uue piiranguna on hakatud riigiasutuste dokumentidele külge kleepima ka määratlust “passiivselt avalik”: teavet antakse siis, kui seda nõutakse, aga vaikimisi dokumendi sisu registris ei näe. Pärli toob näiteks, et haridusministeerium on kuulutanud õpihuvilaagrite toetusmeetme tingimusi kirjeldava ministri määruse passiivselt avalikuks ning ministeeriumi kommunikatsiooniosakond ei soostunud sel teemal kohe infot andma, kuna plaanide tutvustamine seisis ees. “Lõpuks küsimise peale väljastatud määrusest ei selgu ühtki põhjust, miks see vaikimisi avalik dokument ei ole,” märgib Pärli.

Ta tõdeb, et kodaniku jaoks teeb see info otsimise keerulisemaks. “Tundub, et töö käigus on ametnikud unustatud, kelle jaoks nad seda teevad – ikka laiema avalikkuse. Ja et infot tuleks esitada võimalikult lihtsalt tarbitaval viisil, mitte seda siia või sinna ära peites ja üha uusi info nõutamise viise välja mõeldes, et põhjendada dokumentide puudumist ühest või teisest andmebaasist. Ühiskonnalt ei maksa eeldada materjalide otsimisel samasugust mõttelendu nagu juristide vahel on paika võnkunud,” sedastab ta.

Ka AKI (Andmekaitse Inspektsiooni) auditist selgus, et “AK” märge pannakse sageli dokumentidele ilma põhjuseta ja avalikud asutused on läinud liigse salastamise teed, kuigi avalik teave peaks olema ju avalik. Pärli tsiteerib 2001. aastal vastu võetud avaliku teabe seaduse “vaimset isa” Ivar Tallot, kes rõhutab, et just info avalikkuse põhimõte võimaldas omal ajal e-riigi üles ehitada, ning Rein Langi, kes tõdeb omakorda, et “praegused arengud avaliku teabe järk-järgulisel salastamisel on masendavad”.

Teema on praegu päevakorral ja avaliku huvi orbiidis. Vaatame siis, mis edasi saab.

Loe põhjalikku artiklit ERR-ist.

Toimetas Sander Soomaa

Foto: Pexels / Noelle Otto