Foto: erakogu

Möödunud nädalal kajastasid mitmed väljaanded uudist noore naise kohta, kes kasvatas endale depressiooni raviks kodus seeni ja ravikanepit ning sai selle eest karistada. Lääne Elus kirjutati: “6. jaanuaril kinnitas kohtunik Piia Jaaksoo Haapsalu kohtumajas prokuratuuri ja Anna Kuuskmanni vahel kokkuleppe, millega naine tunnistas end süüdi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemises suures koguses. Karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus kaheaastase katseajaga, mille jooksul ei tohi ta seadusega pahuksisse minna. Lisaks tuleb tal tasuda 1988 eurot uurimise ja kohtupidamisega seotud kulutuste eest.” Telegram annab siinkohal jutusaua edasi Anna Kuuskmannile, kes juhtunule enda vaatenurgast valgust heidab.

Üha enam kogub tänapäeval hoogu psühhedeelsete ainete temaatika, nende terapeutiline efekt inimteadvusele ning võimalik potentsiaal erinevate psüühikahäirete ravis. Eelmise aasta kevadel dekriminaliseeriti Denveris, USA-s esmakordselt peale viitkümmend aastat seisakut psühhedeelsed seened.

Selle sündmuse tagajärjel hakkas veerema lumepall ning ka mitmed teised USA osariigid on võtnud sellest eeskuju. Ühtlasi on juba mitmeid aastaid tehtud maailmas kliinilisi ametlikke katseid, mis hõlmavad psühhedeelsete ainete kasutamist teraapiaprotsessis ning on saadud ka n-ö roheline tuli edasisteks katsetamisteks. Vastavasisuline informatsioon, uuringud ning dokumentaalid on kõigile kättesaadavad, ametlikult tegeleb vastavate uuringutega näiteks MAPS.

Mina pole teadlane ega hakka siinkohal selgitama, kuidas psilotsübiin meie teadvusega toimetab. Kellele on vajalikud tõendid, see need ka leiab. Küll aga saan jagada oma lihtsaid tähelepanekuid ning kogemusi, nüüd kui juurdlus ning vajalikud menetlustoimingud on seoses minu kohtuasjaga lõppenud.

Ma ei tunne vajadust kirjeldada, kuidas täpsemalt minu vahelevõtmine toimus, ühtlasi pole mul ka ühtegi halba sõna öelda politseiametnike, uurija, kaitsja ega ka prokuröri suunas. Inimesed tegid oma tööd, kõik oli viisakas ja mõistlik – me kõik oleme siiski inimesed.

Ajahetkel, kui ma tegelesin eksperimenteerimisega, oli minu peamiseks mureks ärevus. Standardid, võrdlemised vastavalt ühiskonna seatud normidele, edukus ja selle definitsioon ning iseenda tugev hukkamõist. Ma pole tundnud ennast kodus selles maailmas ja olles eraklik võib tekkida surve välise maailma poolt. Kui ei tea veel, kes sa päris täpselt oled, võtab väline tasapisi sinu identiteeti üle, aga disharmoonia iseenda killustatusest jääb ikka sinus alles. Kihid võivad peale tekkida, need tekivad niikuinii, aga kese on ikka see päris sina ise. Vahel on nii palju kihte/müüre ümber tekkinud, et seda päris enda häält polegi kuulda. Me anname oma jõu erinevatele välisteguritele ja see muster kordub, kuniks valime uue raja, millel käia. Uue mõtte, mida mõelda – läbi mille saame ka uued kogemused. Näiteks seened ongi abiks mustrite murdmisel.

Mäletan, Pema Chödrön kirjutas haakumisest ehk konksu otsa sattumisest väga ilusti. Sellist haakumist, selle teadvustamist ning muutmise protsessi kirjeldab kenasti ka luuletus, mille leidsin raamatust “Tiibeti raamat elust ja surmast“ (eelneval pildil). Diagnooside keeles ma rääkida ei oska, need on lihtsalt meditsiinilised definitsioonid mingite sümptomite komplektidele. Ma lihtsalt ütlen, et mul puudus kontakt iseendaga, seeläbi ka vastutustunne iseenda elu eest.

Aasta tagasi ma lihtsalt püüdsin olla, ma olin omadega nullpunktis ja hakkasin oma elu uuesti üles ehitama. Mul ei olnud enam mitte midagi kaotada ning ma õppisin järkjärgult usaldama teadmatust – kui midagi pole kindel, siis kõik on võimalik. Seened kasvasid koos minuga. Nullist kasvatamine ei ole lihtne protsess, eksimisvõimalusi on palju ning paljud seda ei tee. Minulegi üllatuseks kõik õnnestus ning mul tekkis esimest korda tunne, et ma vist ikkagi oskan midagi. Ma sain eduelamuse ja juba see asjaolu andis minule palju juurde. Näha igapäevaselt, kuidas mitte millestki areneb miski – seente- ja taimede kasvuprotsess on võrratu näide, kuidas areng toimub – andes kasvuks vajalikke toitaineid, toimub areng eesmärgipäraselt ning toodab vilju. Täpselt samamoodi on ka inimestega. Ma hakkasin endale pakkuma seda, mida ma päriselt vajan ning hakkasin seeläbi vaikselt kasvama.

Kõike seda tähele panna ning mõista aitas minul seente mikrodoseerimine. Sellel on toetav roll uute mustrite tekkes ning seeläbi ka reaalsuse teadlikus loomises. Minu murekohaks on olnud reageerimine, automaatne hirmupõhine pidurdamatu emotsiooni väljendamine ning vastutustundetu ohvriolek. Eskaleerimine, mineviku pärast põdemine ning hirm ja ärevus tuleviku ees. Tohutu häbitunne. Ma püüdsin hirmust tulenevalt kõike kontrollida ega teadnud, et kogu asja võti on tegelikult lubamine, voolamine ja usaldus. Tarvitades seeni tekib teatud pidurdusmoment, neutraalne ajaline paus, kus mõistus ei ole reaktiivses olekus ning on võimalik hakata looma uut rada, sest vana raja kaja ei kummita sel hetkel. Kui tavapäraselt ma haakusin kõikide mööduvate tunnetega ning kogusin iseendasse pingeid, siis tarvitamise hetkedel oli võimalus seda kõike ümber defineerida ning vaadelda hoopis teisest perspektiivist. Tol hetkel oligi vaid ainult see hetk ja paratamatult tajusin, kui lihtne ja ilus on kõik, kui lähtuda vaid hetke perspektiivist.

Sain aru, kuidas ma iseendale olin liiga teinud. Sain aru, mis tegelikult nüüd ja praegu on oluline. Mul oli võimalus kogeda seda juba mõned aastad tagasi ning dokumenteerisin tol ajal enda tähelepanekuid. Ent tol ajal olid mu kaitsemehhanismid liigselt tugevad, et päriselt alistuda. Ma arvan, et ka praeguse seisuga oleks mul vaja suretada veel mitmeid kihte iseendast, mis mind enam ei teeni, sest päris vabalt ja voolavalt ma ennast igal hetkel veel ei tunne ja piiran end mõistusega aegajalt. Aga ma luban endal eksida, sest hullemast hullem on süütunne.

Seened ei tuimesta tundmusi, vaid aitavad just peidus olevad emotsioonid ning haavad pinnale tuua, et nad saaksid teadvustatud ning transformeeritud. Ma kogesin selle mõju all tavapäraselt mõistuse jaoks ohtlikus ning käivitavas situatsioonis aeglustumist ning neutraalsust, selline tunne nagu tavapärased kaitsemehhanismid ei ole neil hetkedel töös ning päris tõde, päris olemus on paljastatud. See on äärmiselt haavatav olek, aga see on autentne ja päris.

Paljudele inimestele on need tunded ebameeldivad, ka minul oli ebameeldiv. Ma olin nõnda ettevaatlik, et ma olen oma elus vaid mõned terved tripid teinud, sest pole olnud valmis ning pole olnud käepärast ka terapeuti, kellega koos sinna kogemusse võiksin turvaliselt minna. Abiks olid vaid tuhandete liikmetega rahvusvahelised toetusgrupid, kus inimesed samamoodi eksperimenteerisid, suurema eesmärgi nimel.

Mainin ära ka selle, et psühhedeelikumid on meile vaid teejuhtideks ning tuletavad meelde meie loomulikku olekut, seega nende pikaajaline tarvitamine ei ole vajalik. Ka minu parimad hetked ning taipamised olid tarvitamisele järgnevatel päevadel ning mitte kunagi ei teki psühhedeelikumidega tungi neid uuesti tarvitada – nad ei tekita sõltuvust ega mingit kaifi. Sa pead olema valmis ebameeldivaks tundeks.

Samamoodi olen ma olnud teadlikult ettevaatlik ka teiste erinevate narkootiliste ainetega – pole käinud pidutsemas olles tarvitanud MDMA-d, vaid suhtunud sellesse lugupidamise ja teadlikkusega. See on ka üks võimas südame avaja, mis aitab iseendaga väga head kontakti saavutada ning mille osas maailmas samamoodi uuritakse ja katsetatakse võimalikku terapeutilist kasutegurit.

Minule pakkus see huvi seoses võimaliku leevendusega sotsiaalärevusele. Erinevate antidepressantidega olen katsetanud ajast, mil olin alaealine ning nende tuimestav efekt pole andnud minule kasu iseendaga kontakti loomiseks. Meeletult oluline on töö uskumustega – see ongi nende kõikide ainete iva, samamoodi on see väga vajalik tarvitades antidepressante – küll aga teraapiat selle kõrvale pole minule keegi kunagi pakkunud.

Muidugi on see kõik vaid minu kogemus, erinevatel inimestel on erinevad lood ning erinev ajukeemia ja vastuvõtlikkus. Samuti ei ole ainsaks lahenduseks ka psühhedeelikumid. Selleks, et midagi saaks muutuda, peab mõistuse kaitsetest läbi murdma, raskemate juhtumite puhul ei pruugi lihtsalt vestlemisest kasu olla, alistumine ei ole kerge tulema. Seente ja LSD puhul ei ole mõistusel aga sõnaõigust, sul ei jää muud üle kui alistuda. Mis puudutab ravikanepit, siis vastav kogemus minul puudub (kanepi kasutamine raviks) ning asjaolu, et minul taimed kasvasid ei viita üldsegi tarvitamisele. Muidugi ma olen tarvitanud, aga üldiselt väga kontrollitud keskkonnas ja vastavalt vajadusele, muudel juhtudel ta tekitab ärevust ning pole minule sobinud.

Seente teemal veel nii palju, et kuna nad murravad mustreid, on neil potentsiaal murda ka sõltuvusmustreid – eelnevalt oli juttu endale kahjulike mõttemustrite murdmisest ent üha enam uuritakse võimalikku ravi alkoholismi puhul. Alkoholiga pole ma kunagi suur sõber olnud, see nüristav efekt minu meelele ja kurnatusetunne kehale ei ole minule sobilik olnud. Tegin eksperimendi ka alkoholiga. Tarvitasin kuu aja vältel igal õhtul väikese pudeli õlut. Sõltuvuslik tunne tekkis juba mõne päeva pärast, keha hakkas harjuma taolise lõõgastusega. Ent kuna ma olen küllaltki eneseteadlik ja uurin seda kõike juba aastaid – tundsin kuu möödudes muret, sest ma ei tahtnud loobuda sellest ühest õlust, mida ma õhtuti tarbisin. See mulle aga ei sobinud, et aine mind juhib ja kontrollib, seega tegin väikese mikrodoosi seeni, sest ometigi olin teadlik selle mustrimurdmise tendentsist, puudus aga vastav kogemus, mis seda kinnitaks. Õlujoomise jada sellega lõppeski, sest järgmisel õhtul ma ei tajunud enam sedasama tungi ja harjumuslikku vajadust.

Tohutult infot on ju ka selle kohta, kuidas seened ning kanep on vähem kahjulikud kui alkohol. Mis tekitab minus jällegi küsimuse – miks need asjad maailmas pahupidi on? Kas tegelikult ka hoolitakse nn rahva tervisest või on tänapäevane seadusandlus aeglane muutuma? Natuke jabur on, sest inimesed juba ammu saavad aru ja katsetavad, mina olen siin Eestis ju vaid üks tuhandetest. Kindlasti ma ei propageeri nende ainete vaba levikut ning kättesaadavust igaühele, sest inimese teadlikkuse tase on erinev ning hulganisti on ka neid inimesi, kes on neid võimsaid aineid tarvitanud mõtlemata ning austamata nende tegelikku potentsiaali. Küll aga alkoholi võiks kanepisuitsu vastu vahetada küll, minu silmis kohe päris kindlasti on alkohol hullema toimega ning mõjuga ühiskonnale ning rahva tervisele, vastavad uuringudki on juba tehtud – miks meie seadusruum ei tegele asjaga ega võta teiste riikide eeskuju? See kõik võiks olla Eesti jaoks väga kasulik samm. Uurige värsket ülevaadet.

Mina isiklikult suhtun suure aukartusega psühhedeelikumidesse ning seisan igati selle eest, et need võiksid tulevikus olla teraapiaprotsessis omal kohal kõigi jaoks, kes selliseid tugevamaid meetmeid peaks vajama – turvalises ja kontrollitud keskkonnas väljaõppinud terapeudi kaasabil – nii nagu oleks minagi seda eelistanud. Minul lihtsalt ei olnud enam aega oodata, kasvatan üksinda varateismelist poega ning pidin tegema endast olenevalt kõik, et enda seisundit kiiremas korras parandada selliste vahenditega, mis minule parasjagu kättesaadavad olid.

Muidugi on mul kahju, et ma pidin toimetama seadusega vastuollu minnes. Õnneks need asjad vaikselt arenevad maailmas, mul on selle üle vaid siiras rõõm. Julgustan ka teisi inimesi, kellel on sarnaseid kogemusi, kasvõi anonüümselt oma kogemusi jagama. Minuga, Telegramiga. Kui me olulisi teemasid ei tõstata, siis ei ole vajadust neid ka arutlusele võtta ja midagi ei saa muutuda.

Psühhedeelikumid ei ole kindlasti ainsad tööriistad, mis on mind minu olukorras aidanud. Töö iseendaga on väga pikaajaline protsess ning sellel ei ole lõppu. Alati on midagi õppida ning ruumi arenemiseks on meil antud terve see elu. Kui meil ei oleks vajalik areneda, siis poleks elul mõtet. Väga suureks sõbraks on minule erinevad iseenda tõlgendamise süsteemid, millega ma olen pikaajaliselt tegelenud – kõige ausamalt on just seal kirjeldatud inimeste individuaalseid varjukülgi ning samas ka potentsiaali. Selline informatsioon aitab teadvustada, millised erinevad protsessid meie sees toimetavad ning võin kinnitada, et igaühel on täiesti ainulaadsed teemad, mis on rohkem või vähem fookuses. Soovitan näiteks (lasta) koostada Human Design´i kaart. Selle kõigega on ainult üks oht – sa hakkad ennast niivõrd hästi tundma ning igat väikest nüanssi iseendas teadvustama ja armastama (või aktsepteerima), et tavapärane toimimisviis ühiskonnas võib muutuda.

Kui sa oled teadlik, miks sa oled selline nagu sa oled, siis pead endaga väga ausaks hakkama. Ei saa enam teha valikuid, mis ei lähe sinu hingeliste väärtuste ning vajadustega kokku. Sellisel moel võib eralduda suurest hulgast ühiskonnast, mitte minna heakskiidetud rada mööda, vaid usaldada iseenda teekonda. Tuleb usaldada iseennast ning mitte olla mõjutatud standarditest, vastasel juhul me lihtsalt kohaneme teiste väärtuste järgi ja petame iseennast. Siis hakkavadki pinged kogunema ja olemine muutub eriti halvaks – ja see on tegelikult hea märk, sisemine hääl tahab välja saada ning seda on üha raskem eirata. Mis valud need on ning mis juttu need räägivad? Seal ongi vastused. Seda kõike saab vaadelda ka kui elulist näitemängu, kus igal karakteril on oma roll täita.

Kui ma võtan arvesse oma eluaegseid sisemisi trippe ning kõikumisi, siis praegu ma olen omadega palju paremas kohas. Ma kindlasti pole kuskil kohal, aga ma tasapisi õpin aktsepteerima, et ma alles kujunen, olen teel ning luban endale eksida ning olla täpselt nii nagu ma parasjagu olen, olenemata sellest, mida keegi teine arvab. See ei õnnestu alati, aga ka see on okei, sest see kõik on protsess.

Olles varasemalt projitseerinud iseenda puudujääke teiste suunas, paistab minule praegu palju lihtsam vaadata sissepoole – ei ole kedagi muud, oledki ainult sina ja teised on pelgalt vaid peegeldused. Alles siis hakkab kõik pihta. Lastes iseendal olla, lasen olla ka teistel minuga nii, nagu nad parasjagu on. Iseendaga silmitsi seismine ei ole lihtne protsess ent vajalik. Iseendaga suhte taastamine paistab olevat ainuke viis, kuidas asjad üldse saavad välismaailmas n-ö paika minna. Läbi iseenda täieliku aktsepteerimise saab päriselt ka teist inimest aktsepteerida, tekib mõistmine, et ka tema teeb igal hetkel parima võimaliku, mis parasjagu teha saab. Sellise arusaama läbi defineerisin ma ümber näiteks enda lapsepõlvehaavad ning oma isikliku loo – eks meil kõigil on oma – see sai hoopis teise ilmingu ning ma tundsin rahu ja aktsepteerimist.

Praegusel hetkel olen tänulik enda raskete kogemuste üle. Nad on mänginud suurt osa minu kujunemise protsessis ning järkjärgult toovad mind üha enam lähemale iseendale. Ma vaatan elu sündmusteahelat veidi eemalt ja hinnanguvabalt ning näen, et kõik on omavahel seotud – selline eemaldumine, tihti ka füüsiliselt, annab aega näha tõelisust selles automatiseeritud maailmas.

Kui ma kunagi alustasin selle kõige uurimist ning katsetamist, siis teadsin, et ma võin jõuda praegusesse hetke, kui kirjutan seda lugu. Ma tahtsin seda lugu kirjutada juba aastaid tagasi. Tajudes, mida see endaga kaasa võib tuua ning kuidas reaalsusloome töötab, oli vahelevõtmise hetkel minu sees rahu ja põnevus ühekorraga – ma tabasin kohe, et elu on võtnud nüüd selle kursi ning teekond muutus aina nähtavamaks. Seega, olles praegu täiesti aus, see oli veidike ka pöördepunkt ning tohutu usalduse aktivatsioon – ma olen tänulik, et asjad on juhtunud nii nagu nad on. Kõik on alati vajalik ning kooskõlas meie päris olemusega. Lihtsalt meie mõistus defineerib kogemusi dualistlikult, adumata kõige terviklikkust. Vabadus ei ole midagi, mida riik ja seadus saab ära võtta, tõeline sisemine vabadus on piiritlematu.

Ma tänan siinkohal kõiki, kes on minule toeks olnud nii moraalselt kui majanduslikult. Ma väga hindan seda! Praeguse seisuga on veel puudu 1380 eurot, et menetluskulud saaksid makstud. Mulle ei võimaldatud kohtupoolset osamaksegraafikut ning tasumata jätmise korral liigub see summa edasi kohtutäiturile ning lisanduvad ka sealsed kulud. Kes soovib mind selles toetada, saab teha ülekande minu kontole EE702200221026092567.

Täiendus 18.01.2019: Head lugejad! Suur aitäh teile Annat toetamast! Ta sai nüüd menetluskulud kaetud ja mis sellest üle jäi, soovib ta kanda toetusena Oskar Lesmentile ja Mart Kalvetile, kes mõlemad teevad tööd mõistlikuma narkopoliitika nimel. Koos suudame rohkem! 🙂

Anna Kuuskmann