Delfi kustutas täna Alkeemias avaldatud Tampere Ülikooli doktorandi Rea Rausi kirjutatud artikli “Doktor Riina Raudsik – ketser tuleriidal või Nobeli preemia laureaadi mantlipärija?”, mille nüüd täiskujul Telegramis avaldame.

Viimasel ajal on tervise teema palavaks köetud. Emotsioonide lõkketulel on asutud põletama uut ketserit, kelle süü tundub – pärast sõnavahu ja valeargumentide laialilükkamist – olevat  ainult üks. Selle-eest harukordselt enneolematu – nimelt mõte turgutada tervist ja organismi tasakaalu aluselise vee joomisega.

Dr Riina Raudsik on saanud ambitsioonika ajakirjaniku vihase rünnaku osaliseks  kõrvaltvaatajale pisut arusaamatutel põhjustel. Põhiline ajakirjaniku süüdistus keskendus esiteks sellele, et Riina Raudsik on MMSi Facebooki grupi liige ja teiseks, et ta rääkivat aluselise vee kasulikkusest. Tänaseks on terviseamet pärast tähelepanelikku uurimist tuvastanud, et dr Raudsik  ei ole soovitanud oma patsientidele MMS-i kasutamist (viide “kemikaali MMS ei ole Riina Raudsik kunagi inimestele tutvustanud ega andnud selle kasutamiseks ka soovitusi”).

Asjaolu, kas keegi meist kuulub uudishimu või muu motiivi tõttu erinevatesse gruppidesse ja ühendustesse, ei saa ju ometi massiivse laimukampaania aluseks olla. Või saab?  Selle küsimuse jätaks aga siin lahtiseks, piisab arusaamast, et igaüks meist on ühel või teisel moel kümnete huvigruppide ja seltskondade liige.

Keskendumist väärib aga süüdistus aluselise vee võimalikust kasust tervise turgutamisel ja seda hoopis uudsest vaatenurgast.

Nõiajaht innovatsioonile?

Innovatsioon on huvitav mõiste, mida sageli samastatakse tehnoloogilise vidina või uudse tootedisaniga.  Üha enam aga defineeritakse innovatsioonina võimet vaadata asju täiesti uue nurga alt, kus julgetakse küsimuse alla seada vanu, sissejuurdunud mõttemustreid.  Albert Einsteini paljutsiteeritud tsitaatki ütleb, et me ei saa lahendada inimkonna ees seisvaid ülikeerukaid, kompleksseid probleeme sama mõtteviisiga, mis need probleemid tekitanud on. Kui vaatame tervisevaldkonda siis näeme, et täna on maailmas enneolematult keerukaid probleeme, millele lahenduste otsimisel tavapäraste vahenditega komistatakse veel suurematesse ämbritesse.

Tänavu 10. märtsil Maalehes ilmunud artikkel kirjutab antibiootikumiresistentsuse alarmeerivast kasvust, Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul põhjustab see varsti rohkem surmasid kui vähk.  Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis kardab, sama lehe teises artiklis, et kui antibiootikumide kasutamisele piiri ei panda, siis satub kogu kaasaegne kirurgia löögi alla. Juba praegu sureb tema sõnul ligi 26 000 inimest Euroopas igal aastal antibiootikumiresistentsuse tagajärjel. Kui kergekäeliselt ja lihtsalt meile iga väiksema külmetuse või põletiku puhul aga antibiootikumi kuur määratakse, väikelastest alates, ei vaja pikemat tõestamist. Ometi on meile meedia vahendusel selge, et see viib tuhandete surmadeni?

Mida siis teha, millised on lahendused? Selge see, et me kõik peame õppima vastutama oma tervise eest eelkõige ise. Inimese kohustus ja õigus on hoida ennast ja oma lähedasi tervetena, toitudes tervislikult, liikudes piisavalt, mõeldes õigeid ja häid mõtteid. Ning ka juues õigesti. Selle viimase punkti juures jõuame Riina Raudsiku soovituse juurde oma organismi tasakaalu huvides mõelda aluselise vee joomisele.

Kuidas seostub see aga innovatsiooniga? 1931 aastal anti Otto Heinrich Warburgile Nobeli preemia murrangulise avastuse eest, mis ütles, et meie keha liigne happelisus, hapestumine, viib rakkudest välja hapniku ning tekitab sellega soodsa keskkonna vähirakkude arenguks. Keharakkude hapnikuga varustamine, keha hapestumine ebaõige toitumise tagajärjel on kriitilised küsimused, mida uurida, et püsida tervetena. Happe-alus tasakaalu taastamine on siin olulisel kohal. Kas aluselise vee (sisuliselt vesi näpuotsatäie soodaga) joomine aitab?

Antud artikli mõte ei ole sellele küsimusele vastust anda, küll aga küsida mitmeid küsimusi. Millal muutus meie julgus uurida, omada head uudishimu, katsetada, vaadata maailma lahtiste silmadega ja otsida lahendusi keerukatele probleemidele kuriteoks?  Kuidas saab riigis, mis kutsub kõiki oma kodanikke üles innovatiivsetele tegudele, elukestvale õppele ja koostööle võimalikuks nõiajaht innovatsioonile? Kuidas saame unistada eeskujuks olemisest uute murranguliste avastustega, kui meil on võimalik iga tõeliselt uus, päriselt innovaatiline (mitte järjekordne iPhone mudel) idee või tootearendus otsekohe nõiahaamriga puruks lüüa?

Aluselise vee kui uudse toote arendus on jõudnud ka ärimaailma ning ettevõtted on asunud seda pudeldatud kujul edukalt turustama.  Loodetavasti saab Riina Raudsiku-sugustest julgetest innovaatoritest lähiajal meie Eesti uute edulugude kandjad. Nõiahaamritest hoolimata.

Rea Raus

Tampere Ülikooli doktorant, Statera uurimis- ja praktikakeskus

Antud artikkel avaldati algselt Alkeemias, kuid eemaldati sealt portaali oma tiiva alla võtnud meediagigandi Delfi poolt.

Rea Raus esineb ka 26. märtsil toimuval Telegrami konverentsil.

Foto: ekraanikuvad