Foto: David Peterson / Pixabay 

Rubriigi “Ajatu” alt avaldame oma vanu artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev lugu ilmus esimest korda 21. augustil 2013. aastal.

Sel suvel möödus üle 35 aasta laulva revolutsiooni algusest ning 20. augustil 32 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Sel puhul on paslik meenutada, kuidas me taas vabaks saime ja mõtiskleda, kas selle põhjuseks oli laulev revolutsioon või oli meie taasiseseisvumine juba varem kulisside taga kokku lepitud. Telegramile jagasid ses asjus kommentaare kunagised Eesti Kongressi liikmed – endine riigikogu liige Trivimi Velliste, sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid ning arhitekt ja raadioajakirjanik Ignar Fjuk; taasiseseisvumisjärgne Eesti suursaadik Moskvas ja praegune Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht Mart Helme; kirjanik ja Eesti Iseseisvuspartei aseesimees Sven Kivisildnik ning tolleaegne ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja hilisem Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel.

Eelseisvast vabadusest andis aimu 1987. aastal edumeelse kommunisti ja NLKP KK peasekretäri Mihhail Gorbatšovi algatatud majandusreformide programm perestroika, mis ei viinud siiski loodetud reformitud NSVL-i ehk suveräänsete riikide liiduni, vaid hoopis liidu lagunemiseni. Tulemus: NL-i meelsete viha ja demokraatia pooldajate õlalepatsutus, mis päädis Gorbatšovi jaoks Nobeli rahupreemia saamisega.

Kuulujuttude kohaselt plaaniti KGB abiga juba 1980-ndate keskpaigas viia läbi riigikorravahetust ilma kolooniaid kaotamata, kuid keset tekkinud kaost, mis viis välja meeleheitliku viimase ponnistuse ehk augustiputšini, läks too plaan luhta. Ei maksa unustada Gorbatšovi kohtumisi USA riigipeade ja tähtsate niiditõmbajatega. Nagu ütleb allpool ka Mart Helme – suurriikide diplomaatia on suures osas saladiplomaatia. Lisaks on läbi ajaloo näha, kuidas suuri asju peidetakse suurte segaduste varju (eriti geniaalne on neid peita aga paljude väikeste varju).

Meenutuseks: 1988. aastal n-ö kodanikualgatusena sündinud poliitilise liikumise Rahvarinne eesotsas oli Edgar Savisaar, keda “aegade algusest” saadik on saatnud Moskva-meelsuse vari.

Artikli jaoks materjali kogudes konsulteerisime ka ärimees Viktor Siilatsiga, kes 1980-ndate lõpus asutas ettevõtte Eesti Video, mille alt ta sõltumatu ajakirjanikuna tegi Eesti-teemalist ringvaadet “Eestimaa”. Ülevaadet Eesti uudistest edastas ta ka ABC Newsile Ameerikas, Rootsi telekanalitele ja CNN-ile. Käesoleva artikli koostamisel kasutasime Siilatsi mälestusi intervjuudest Trivimi Velliste ja Arnold Rüütliga.

Trivimi Velliste: Asi väljus Kremli planeerijate meelevallast

Endise riigikogu liikme Trivimi Velliste sõnul ei ole KGB seotus meie taasiseseisvumisega ilmselt päris must-valge: “Ei ole põhjust kahelda, et Gorbatšov sai palju informatsiooni KGB kaudu. Seega jah, mingi stsenaarium kirjutati ette, kuid kui läks asjaks, siis rahvas n-ö jooksis lavale ja sündmused arenesid spontaanselt ning asi väljus Kremli planeerijate meelevallast.”

Velliste arvates võis Rahvarindes olla inimesi, kes olid Moskva kavast teadlikud, kuid enamus eestlasi tahtis lihtsalt olla sinimustvalge lipu all ja saada rohkem vabadust. “Gorbatšov püüdis muuta elu Nõukogude Liidus inimväärsemaks – seal puudus algatusõigus ja toimis jäik plaanimajandus. Isegi väikest kohvikut ei tohtinud pidada, sest see lõhnanuks kapitalismi järele. Gorbatšovi plaani järgi taheti muuta NL-i paindlikumaks, kuid selge oli see, et keegi Moskvas ei unistanud Nõukogude Liidu lagunemisest,” arvab Velliste.

Viktor Siilatsi sõnul ütles Trivimi Velliste 1989. aasta jaanuaris, et kui väliseestlaste 1992. aasta Esto kokkutuleku Eestis toimumise tingimuseks on iseseisev Eesti, siis “jah, selleks ajaks peaks saama ära tehtud küll”. Velliste sõnul ei mäleta ta enam, millal ta mida ütles, sest tol ajal toimus 3–5 koosolekut nädalas ja ütlemist oli iga kord.

“Põhimõtteliselt oli 1989. aasta alguseks selge, et tuleb teha väga oluline valik. Kuni selle ajani oli valdav arusaam, et Eesti eraldub NSVL-ist liidu seaduste raames. Aga minu seisukoht oli see, et oleks olnud absurdne rääkida NL-i seaduste järgi väljumisest sealt, kuhu ta Eesti seaduste kohaselt ei ole kunagi kuulunudki,” ütles Velliste.

Küsimusele, kas Velliste oli kindel, et vabadus tuleb või oli see lihtsalt eesmärk, kuhu poole püüeldi, vastas ta: “Andres Raid küsis mult pärast seda, kui Jeltsin 1991. aasta jaanuaris Toompea valges saalis külas käis, üsna irooniliselt, et noh, millal siis Eesti iseseisvaks saab. See oli aeg, kui Vilniuses olid Nõukogude tankid just leedulasi alla ajanud ja valitses üldine masendus. Ja mina vastasin talle, et hiljemalt selle aasta jooksul. Ja see ennustus osutus õigeks.”

Ülo Vooglaid: Me ei uskunud, et võimu juurde pääsevad võhikud

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid hakkas minu küsimuse peale, kas meie taasiseseisvumise seeme võidi panna mulda Kremlis, veidi muhelema, kuid ütles siis, et loomulikult organiseeriti putš Moskvast, kuid see oli ainult üks sündmus paljude jadas, mis viisid iseseisvumiseni.

“Muidugi, see protsess ei olnud niimoodi, et ühest punktist teda nihutati ja kõigil oli selge, kuidas asjad lähevad. Korraga toimis mitu tegurit ja kahtlemata oli põhiline see, et tollane sotsialism oli end põhimõtteliselt ammendanud. Eestis oli süsteemi kokku jooksmist prognoositud juba 6–7 aastat varem. Küll aga ei osanud me arvata, et Berliini müür langeb nii kiiresti ja kõik sündmused hakkavad aina nobedamalt arenema. Me oleks ennustanud Nõukogude Liidu täielikku lagunemist veel viis aastat hilisemaks ajaks,” ütles Vooglaid.

Ta lisas, et kuigi väljapoole ei ole ilus niimoodi kelkida, siis eestlastega omavahel võib öelda küll, et suur osa ideedest sündis Eestis ja meilt levisid need kiirelt üle liidu: “Eestis oli palju selge pea ja terava mõistusega inimesi, kes said aru, et liit laguneb ning enne seda oleks mõistlik kõrvale ujuda, muidu läheme kõik koos põhja. Kõik need sündmused ajendasid inimesi mõtlema, et mida edasi teha.”

“Väga suurt osa etendas see, et tekkis putš ja see muidugi tuli Moskvast, aga see ei olnud ainus, see oli lihtsalt üks soodustav ja kiirendav tegur. Kahtlemata oli tähtis ka see, et Gorbatšov tahtis liidu mainet parandada ja võttis vastu neid otsuseid, mis ta võttis,” ütles Vooglaid ja lisas: “Kahjuks ei ole tolle aja sündmustest tänase päevani kokku pandud kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi, korralikku ülevaadet.”

Kuid tänane vabariik ei ole selline Eesti, mida taheti: “Välja tuli oluliselt midagi muud kui see, millest unistasime ja mida ideaalis ette kujutasime. Me ei uskunud, et rahvuslik integratsioon lõpeb nii kiiresti ning ülbus ja ahnus taas pead tõstavad. Me ei uskunud, et ei suudeta kompetentsuse printsiipi kehtestada ei Toompeal ega kusagil mujal võimukoridorides. Me ei uskunud, et võimu juurde pääsevad võhikud!”

Võhiklikkuse kohta on Vooglaiul ka näide varnast võtta: “Siseministeeriumi haldusalas tegutsev regionaalminister ei tee vahet, mis on territoriaalne ehk haldusreform ja mis on omavalitsusreform. Haldus on materiaalsed varad, maad ja metsad. Omavalitsus on hoopis midagi muud – see on rahva õigus otsustada selle üle, kuidas kohalikke asju aetakse. Kohaliku kogukonna lõhkumine on täiesti metsik tegu.” Ta lisab: “Küsimuseks on elu kvaliteet, mis ei tohi sõltuda sellest, kuidas toetusi jagatakse. Mis siis, kui need lõpevad? Vaja on luua kohalik infrastruktuur, et ise hakkama saada. Toetuste abil elamine on ohtlik, vitsaga vee peale kirjutamine. Midagi niisugust ei näinud me ka unes.”

“Ohkamiseks on põhjust palju. Aga see tähendab, et mul ei ole ükskõik,” nendib Vooglaid lõpetuseks.

Ignar Fjuk: Isegi kõige suuremad pätid ihkavad vabadust

Tuntud arhitekti ja raadioajakirjaniku poole pöördusime kohe küsimusega, mida arvab tema Eesti iseseisvumisest ja kas on võimalik, et see oli juba varem Kremli poolt välja käidud idee, mida viidi ellu KGB abiga. “Selle toeks ei oska mina välja tuua ühtegi fakti. Idanaabri riiklikku julgeolekut tagavad kolmetähelised organid on alati paistnud pigem silma erilise jäikuse ja julmusega. Millest nüüd siis korraga selline demokraatlikkus ja humanism? Vastasel korral võiks ka 1941. ja 1949. aasta küüditamisi vaadelda kui KGB-poolseid eriti kavalaid aktsioone, et Eesti saaks 1991. aastal vabaks,” kommenteeris Fjuk. “Kõiki tolle aja sündmusi tuleb vaadelda märksa laiemas kontekstis – vabanesid ju kõik Varssavi pakti allutatud vasallriigid. Kas see oli tõesti kõik Kremli sepitsus? Ei saa olla. Ja kui eesmärgiks oleks olnud Balti riikidele mingi eristaatuse andmine, poleks mitte mingil juhul käivitatud kogu Nõukogude riiki hõlmanud avalikustamise protsessi.”

Ometigi möönab Fjuk, et just Kremli abiga ja tänu putšile, millega loodeti Gorbatšovi kukutada, sai meie taasiseseisvumise kuupäevaks 20. august 1991. “Vastasel korral oleks taasiseseisvumine juhtunud kunagi hiljem. Millal – ei oska öelda. Ent ühes olen kindle: ükskõik mida Kreml ei oleks ka mõelnud või teinud, eesti rahvas oli juba sedavõrd koondunud ja otsusekindel, et taasiseseisvuse väljakuulutamine oleks ikka toimunud. Muidugi, 1991. aasta augustis juhtus see tõepoolest ainult tänu Kremli idiootidele. Vastasel korral oleks see ehk toimunud näiteks aasta-kahe või kolme pärast ja pole välistatud, et mingisuguste veriste sündmuste tulemusena. Putš meid päästis.”

“Need, kes Moskvas putši korraldasid, nende eesmärk oli ju endise Nõukogude Liidu taastamine,” ei näe Fjuk põhjust, miks nad oleksid pidanud meie vabadust tahtma. Aga uuendusmeelne Gorbatšov? “Gorbatšovi eesmärk oli kindlasti see, et esiteks – päästa riik majanduslikust kollapsist ja teiseks – anda sotsialismile inimlikum nägu. Kui siiras see võis olla, ma ei tea. Ta pidi selle näo tegema, sest üksnes nii võis ta loota lääneriikide jäiga suhtumise muutumisele. Kas ta tahtis seda ka oma rahva (ja veel baltlaste) jaoks? Ma kahtlen. Pigem ei. Mingil hetkel kadusid tal lihtsalt ohjad käest ja siis hakkas ta vaid protsessidega kaasa lohisema.”

Fjuki arvates oli Kremlis selliseid kaasalohisejaid palju: “Neil ei olnud söakust enam vana juurde tagasi pöörduda. Ja paljud muutusid selle käigus isegi päris inimesteks. Inimese natuur ja tema pürgimused on nii imelikud ja seletamatud.” Fjuki sõnul ei saa just seetõttu kõike mustaks ja valgeks lahterdada: “Me ju ise näeme, et meie seas on mitmeid endisi karjäärikommuniste, kes on nüüd tublid rahvuslased, nagu näiteks meie peaminister. Olen kindel, et tänaseks päevaks on nad kõik lõplikult “ära pööratud” – iialgi ei lähe nad enam tagasi kommunismi.”

Fjuki hinnangul said inimesed hakata kommunismist väljuma just tänu Gorbatšovi algatatud reformidele: “Isegi kõige suuremad pätid ihkavad vabadust. Lisagem – eks vabadusel ole siin erinevaid ilminguid. Paljude jaoks piirdub see paraku vaid majandusvabadustega. Kahjuks.”

Küsimusele, kas Eesti on Euroopa Liidu koosseisus ka vaba, vastas Fjuk, et Eesti on niivõrd vaba, kui palju on meil õigusi ja kui palju on juhtide hulgas inimesi, kes on valmis otsuseid vastu võtma ja Eesti õiguste eest seisma. “Sageli tunnen, et meil oleks õigust otsustada märksa rohkem, kui meie poliitikud seda julgevad või oma mugavustsoonist väljumata teevad. Me võiksime Euroopa Liidus oma häält kuuldavaks teha rohkem ja sisukamalt, kui seda seni tehtud on,” leiab kord vabaduse eest võidelnud ja vabadust üle kõige hindav eestlane.

Mart Helme: Suurriikide diplomaatia on suures osas saladiplomaatia

EKRE juht ja endine diplomaat Mart Helme on seisukohal, et eestlaste panust taasiseseisvumisse ei tasu ülehinnata ja vabaks me end ei laulnud: “Jah, laulev revolutsioon oli protsessi üks osa, aga see ei olnud määrav osa. Sündmused otsustati Moskvas, kus lõpliku hoobi andis võimuvõitlus, mille tulemus oli putš. Vanameelsete kaotuse tõttu õnnestus meil kasutada momenti ja end vabaks kuulutada, just nagu tekkis moment ka 1918. aastal.”

“Ma ei ole küll kindel, et kui laulupidude ajal oleks üksuslased koos tankidega peale saadetud, et siis eestlased oleks sinna visalt edasi kogunenud. Pigem oleks siis inimesed kookonisse tõmbunud ja kodudesse jäänud. Aga kuna räigeid reaktsioone ei olnud, siis jätkati,” sõnas Helme ja lisas: “Näide – kui oli putši aeg 1991. aastal ja inimesed tulid Teletorni juurde kaitsele, siis ega neid väga palju ei olnud. Neid oli, kuna meeleolud olid mitme aasta jooksul üles keeratud, kohal olid sajad, mitte tuhanded inimesed. See minu arvates näitab, et me nii vägevat revolutsiooni ei teinud, kui seda on 20 aasta jooksul mütologiseeritud.”

Helme sõnul olid Nõukogude Liidu lagunemisel selged põhjused: “Kõigepealt NL-i majandussüsteemi kokkukukkumine, teine põhjus oli ideoloogiline pankrot (seda ei olnud võimalik presenteerida kui alternatiivi kapitalismile). Kolmas põhjus oli psühholoogiline, eelkõige venelastele, kes häbenesid raugastunud ja teovõimetut juhtkonda ) ning neljandaks rahvuslik vabadusliikumine, mis kasvas eelkõige Balti riikides ja Ukrainas. AGA kriitiline ja NL-i hukutanud põhjus oli võimuvõitlus Moskvas vanameelsete ja uuendusmeelsete vahel. See võimuvõitlus lagundas tegelikult liidu ja selle tulemusena saavutasid iseseisvuse ka need riigid, kes seda ei soovinud. Ei saa öelda, et näiteks Kaukaasias olid iseseisvusmeeleolud samad mis Baltikumis. Seal vohas korruptsioon ja kohalikud ristiisad liigutasid Moskvas rahasid oma äranägemise järgi. Ma ei usu, et nemad NL-i lagunemist pikisilmi ootasid.”

“Ma julgen öelda, et see on suhteliselt objektiivne hinnang, mis ei tähenda, et me ei peaks hindama tolleaegsete inimeste liigutusi. Kui ei oleks olnud laulvat revolutsiooni, oleks kindlasti läinud kõik teisiti,” hindab Helme siiski tol ajal vabaduse eest võidelnud kaasmaalaste panust.

Kuid mida arvab Helme sellest, et meie taasiseseisvumine ja NL-i lagunemine võis olla juba kõrgemalt poolt ära otsustatud? “Ma ei usu, et see plaan nii kindel oli. Jah, mingid kokkulepped võisid olla, sest Gorbatšov oli kokkuleplane. Tal olid salajased kohtumised Bushiga, Berlusconiga jne. Kindlasti salajasi kokkuleppeid oli. Ei ole ju mingit kahtlust, et suurriikide diplomaatia on suures osas saladiplomaatia.”

Lõpetuseks ütles ta: “Baltikumi puhul olen veendunud, et on kogu aeg toimunud kokkulepped Vene ja lääne vahel ning Venemaal on alati olnud õigus sõna sekka öelda. Meie juhtkondade ja rahva probleem on see, et me oleme lasknud sel sündida. Kui me ütleksime, et see meile ei sobi, siis kindlasti vaadataks need kokkulepped üle. Sest kõik tahavad, et asjad laheneksid rahumeelselt, vähemalt praegu.”

(:)kivisildnik: Ei ole üksi ükski moolotov (aka selle asja taga on mustad jõud)

Eelmisel okupatsiooniajal, kusagil kaheksakümnendate keskpaiku, lugesin üht baltisakslaste propagandavihikut, mis oli ilmunud aasta 1918 kanti – selles öeldi, et mingit Eesti Vabariiki ei tule ja kui tuleb, siis ainult saladiplomaatia tulemusel ning saladiplomaatia tulemusel ta ka kaob.

Prohvetisõna. Mis see Molotov-Ribbentrop muud oli kui saladiplomaatia, junn kerkis hiljem pinnale. Kõik junnid ei ole tänaseks veel põhjast üles kerkinud, meie taasiseseisvumine on liiga lähedal, aga küll selgub. Küll see jälkus ära klaarib.

Mis puutub tibladesse, siis on nad ainult osa kuritegelikust grupeeringust, vaata Molotov-Ribbentropi grupi tegevust: ei olnud üksi ükski moolotov siis ja ei ole nad ka nüüd üksi. Kuritegu jääb kuriteoks, olenemata sellest, kas röövmõrvar on üks veriste kätega moolotov või on ta koos kolleegidega moodustanud globaalse kuritegeliku organisatsiooni. Organiseeritust loetakse kuritegevuse puhul raskendavaks asjaoluks, minu teada vähemalt.

Taasiseseisvumine pole midagi unikaalset – igasuguste jälkuste taga on suured riigid, suurte riikide taga on suur raha ja suure raha taga on erilised lurjused. Kui mingi asi lõpeb sellise jubedusega (vaesus, töötus, loomastumine, kirjaoskamatus, sigimatus ja massiline uppuvalt laevalt põgenemine) nagu taasiseseisvumine on lõppenud, siis tuleb tunnistada, et taasiseseisvujad olid kas idioodid või kurjategijad. Ma usun kindlalt, et eesti rahvas ei ole nii loll ja nii kuritegelik, selle asja taga on mustad jõud.

Arnold Rüütel: iseseisvuse taastamine oli otsustatud, küsimus oli lihtsalt, millal

President Arnold Rüütel kommenteeris Telegramile, et KGB seotus kõige sel ajal toimunuga on selge ning Gorbatšovi püüdlused Nõukogude Liitu reformida ja samal ajal selle lagunemist vältida samuti, kuid Eestis käima lükatut ei olnud neil lõpuks võimalik enam peatada.

Kasutasime 1988. aasta detsembris Rüütlit intervjueerinud Viktor Siilatsi abi, kelle mäletamist mööda ennustas Rüütel tookord, et ta ei lõpeta Kadriorus enne, kui Eestist saab iseseisev riik. “88. aastal võisin ma nii öelda küll. Tol ajal tuli selle eest võidelda ja mind isegi ähvardati mitmeid kordi Nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahv 62 järgi karistamisega, mis tähendas vangistust, asumisele saatmist või isegi surmanuhtlust. Seda tuletati mulle meelde tõsisemate otsuste tegemise juures,” ütles Rüütel.

Rüütli sõnul pole mingit kahtlust, et KGB roll oli tohutult suur kogu NL-i süsteemis ja ta toimis ka siis edasi: “Jälgiti igat sammu ja olen kindel, et kõik, mis minu kabinetis räägiti, oli kusagile salvestatud ja on ehk seda siiani.”

Tol ajal Ülemnõukogu presiidiumi esimehe toolil istunud mees meenutas, et kõik algas juba varem, kuid tõelise tormi tekitas 16. novembril 1988 vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon, mis pani alguse seaduste sõjale. “Rahvusvaheliselt on nii seda nimetatud, kui me võtsime vastu sisuliselt ligi poolteist tuhat seadust, et kohandada Eesti õigusruumi tänapäevasemaks, näiteks praeguse Euroopa Liidu seadustega vastavaks,” kommenteeris ta.

“Samal ajal oli Moskvas nõupidamine, nagu me tol ajal usaldusväärsetest allikatest kuulsime, kus otsustati kolme Balti vabariiki saata esindajad olukorda kontrollima. Nii palju, kui meieni jõudis, oli seal arutlusel ka Balti riikides sõjaväelise režiimi kehtestamine ja “natsionalistide”, Nõukogude Liidu lõhkujate ehk siis minusuguste inimeste kõrvaldamine,” jutustas president ja lisas: “Olukord oli tegelikult väga pingeline, kohati tuli otsuseid teha noateral balansseerides. Kuid me ei taganenud oma seisukohtadest ja võtsime edasi vastu seadusi ja otsuseid alates 1988. aasta sügisest kuni iseseisvuse väljakuulutamiseni 1991. aasta 20. augustil.”

“See küsimus oli omavahel kokku lepitud, et iseseisvus tuleb taastada. Sel ajal me ennustasime päris reaalselt, et samm-sammult muudame Eesti õigusruumi ja omavahel oli kokku lepitud, millised seadused koostame. Võimupüramiidi aluseks olgu rahvas ja selle peale ehitatakse omavalitsused. See oli vundament riigile ja riigi elu reformimisele. Ütlesime oma taotlused juba 1989. aastal Moskvale välja, et taastame oma iseseisvuse. Küsimus oli lihtsalt päevas, millal see toimuma saab,“ jutustas president ja lisas lõpetuseks: “Moskva ei kavandanud küll mingil juhul Nõukogude Liidu lagunemist, Putin on seda nimetanud 20. sajandi kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks. Gorbatšov tuli välja ideega NSV Liidu reformimisest suveräänsete vabariikide liiduks alles siis, kui perestroika oli sisuliselt läbi kukkunud.“

Vaata ka videot: NL-i tankide lahkumine Eestist 21. augustil 1991.

Lisalugemist: Eesti Päevaleht, Kultuur ja Elu, Jaak Alliku blogi

Fotod: MacroDaemon / Wikimedia Commons, riigikogu.ee, Tiit Made / Wikimedia Commons (x2), Telegram, Facebook, president.ee, Roman Peregontsev / flickr.com

Küsitles/toimetas Mariann Joonas