Fotod: Pamela Maran

Möödunud aastal ilmus Pamela Marani sulest raamat “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”, millest emadepäeva puhul mõned palad, nipid, elukogenud naiste salatarkused ja retseptid avaldame. See raamat on sajast vanaemast, aga mitte ainult. Neil lehekülgedel saad kõige ausama ülevaate Eesti lähiajaloost ning inimhinge sügavusest ja sitkusest. Oma loo räägib vanaema, kes on saanud välgutabamuse; vanaema, kes on elanud üle lennuõnnetuse; vanaema, kes päästis veerand Eestimaast; vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist; vanaema, kes ülekohtuselt määrati vanglasse; vanaemad, kes veetsid nooruse Siberis ja võitlesid ellujäämise nimel, vanaemad, kes jäid sõjakoledustes orvuks ja kümned teised memmed, kelle lugu paneb õhku ahmima, heldima ja südamest kaasa elama.

Need lood kinnitavad tõika, et maailmas pole kangemat jõudu kui naise (ema) hing ja suurimat väge kui armastus tema südames. See raamat jääb üheks ajalooliseks verstapostiks Eesti kultuuriloos, mida ka järeltulevad põlved saavad imetluse ja austusega veel aastakümneid lugeda.

Elise Sarapuu (89), Herjava, Läänemaa
2 last, 2 lapselast, 3 lapselapselast

„Armastada elu – kõike elavat ja loodust ning teha tööd, kuni käed ja jõud veel jaksavad!” paljastab Elise õnne valemi, istudes koduaias õunapuude all. „Mul on TÕESTI õnnelik vanaduspõlv. Tänu jumalale, et olen veel võimeline oma taimekesi hooldama.”

Rõõm aias nokitsemise pärast ei tule mitte 89 eluaastat silmas pidades, vaid sellest, et proua on pime. Toad ja teed kasvuhooneni on ta käsikaudu selgeks saanud. Tunnetus sõrmedes on niivõrd terav, et Elise tunneb kohe ära, kas käe all võrsub till või porgandipealne. Tema elu ainsaks ja suurimaks valguseks on nüüd lapselapselapsed ja toredad naabrilapsed, kes suudavad vahel korvata suurt pimedust, mis Elise päevi saadab.

Suured mehed ja naised nutsid
Kuid Elise pole alati pime olnud. Ta sündis tervena kaheksalapselisse perekonda. Kui ta oli kuuene, suri ema ja peagi tuli majja võõrasema. „Ta kohe põlgas mind, vahel lõi kepiga,” meenutab proua. „Mina usun, et kõrgem jõud juhib eluteed. Sõjaajal puhkes ta majas tulekahju ja võõrasema jäi puupaljaks. Kõik tuleb tagasi, mida teistele teed.”

Kui Elise oli kaheksa-aastane lahkus isa maovähi tõttu elavate kirjast. Võõrasema kadus kodust, jättes Elisele lauale üksnes hapupiima ja leiba. Mõne aja toitsid tütarlast naabrid, aga siis võtsid ta kasvatada onu ja tädi, kellel lapsi polnud. „Kolisin nende juurde Vana-Vigalasse. Meie talu oli 22 hektarit ja kui ilus seal oli: kõrged rukkiväljad, kaunid metsad, maja taga kasesalu,” räägib Elise imetlusnoodiga hääles. Elu oli muinasjutuline metsmaasikate ja aasade keskel. „Tädi ütles, et joo rõõska koort – see teeb sind klaariks ja ilusaks. See oli nii magus ja hea,” räägib naine.

Elise tundis end viimaks hoituna. Õhtul laulis tüdruk kasesalus nii, et viisijupid kajasid puudelt vastu. Meloodia muutus veidi aja pärast jälle kurvemaks. „Olin 10-aastane, kui ühel õel sündis 1939. aastal tütar. Olime parasjagu õetütre varrudel, ristimisel, kui raadios teatati, et Nõukogude Liidu sõjaväebaasid tuuakse Eestisse. Mul on nii meeles, kuidas suured mehed ja naised nutsid. Täiskasvanud tõmbasid sinimustvalge lipu üles ja laulsid: „Eestimaa, su mehe meel…”.”

Teine valus pilt sõjast meenub Elisele 1941. aasta juunikuust. „Riisusin loorehaga põllul heina kokku, kui onu tuli ja ütles, et te teete siin rõõmsalt tööd ega tea, et pool Eestimaast on tühjaks tehtud ja Siberisse veetud. See oli kohutav päev.”

Elise elas ilmasündmustele juba lapsena kaasa. Kui ta isa oli veel elus, aga voodihaige, siis istus kuuene tirts kõrval ja luges talle ajalehti ette. Huvi elu vastu talletas naisele mällu palju ajaloolisi sündmuseid. Üks neist oli 1937. aastal Rumba maanteesilla avamine, kus viibis ka tulevane president Konstantin Päts. „Kinkisin talle põllulilled. Päts silitas mu pead ja ütles: „Kasva suureks, Eesti tütar!”,” mäletab Elise.

18. sajandil elas Läänemaal prohvet Järve Jaan, kes mitmeid sõjasündmuseid ette ennustas. Proua mäletab, kuidas ettekuulutaja oli Rumba silla kohta öelnud, et esimesena sõidab sellest üle talumees valge hobusega ja pärast seda algab sõda ning sild hävineb. Nii ka läks. Sõitis talumees valge hobusega ja 1941. aastal hävitati sild sõjas. Sellest perioodist meenub prouale taas mitmeid pilte. „Vene sõdurid tulid nii, et enne ilmus majanurga tagant välja täägiots, siis alles mees. Kui Saksa sõdurid tulid, siis olid varrukad üles kääritud, ei üht relva, küsisid muna ja sibulat. Me ei osanud saksa keelt ega nemad eesti keelt. Näitasid siis miimikaga, kuidas koorivad midagi ja silmadest kukub pisaraid. Siis teadsime, et tahavad sibulaid. Venelastele tuli anda, sakslane küsis viisakalt ja maksis ka.”

Tõstis kaks korda silmapõhjad puruks
Elise mäletab ka Tallinna pommitamist 1944. aastal. „Tallinna peale lasti valguspommid, et oleks näha, kuhu pomme heita. Me elasime 100 kilomeetrit Tallinnast eemal, aga hoovis oli keset ööd nii valge, et võta ajaleht ja loe.”

1949. aastal pandi naise kasupere küüditatavate nimekirja, sest Eliset loeti võõrtööjõuks ja pererahvast seetõttu kulakuteks. Pere küll pääses, kuid paljud sõbrad ja mitmed sugulased saadeti Siberisse. 1949. aastal hakkas Elise Märjamaa kolhoosi teemajas ettekandjana tööle, seejärel edutati ta puhvetipidajaks ja lõpuks tehti ettepanek Haapsalusse trükitööd õppima minna. „Õppisin kõige lihtsamat käsiladu – ajalehe koostamist ja trükkimist. Ma õppisin ka tabelladu, sain kõrgema kategooria ja olin lõpuks brigadir. Hommikul tegin trükikoja uksed lahti ja õhtul olin viimane, kes need sulges.”

Peagi tulid mees ja lapsed. Siis läks mees teise juurde, lapsed jäid Elise kasvatada. Naine rabas tööd eri kohtadel, et hakkama saada. Lõpuks sai ta Haapsalus kaupluse juhatajaks ja müüjaks. „Arvestasin nii, et plaani täitmine oleks alati 120%,” räägib proua. Tööl tuli tõsta raskeid 70-kiloseid kotte ja see hakkas pikapeale nägemisele. „Õhtul toodi peentangu ja virn kukkus ümber. Kui võtsin koti ümbert kinni ja tõstsin, tekkis vasakule silmale hägusus. Olin umbes 36-aastane. Tohter ütles, et see on närvidest, kuigi tegelikult tõstsin lõpuks kaks korda silmapõhjad puruks.”

Naine oskas luua sidemeid, armastas suhelda inimestega ja suurepärase töö eest taheti ta suurema kaupluse juhatajaks ülendada. „Ma kartsin, et ei suuda töötajaid ühe silmaga jälgida. Toona oli ikka puudujääke, sest töötajad polnud ausad.”

Elise sai lõpuks tööd Haapsalu Pimedate Ühingu jaoskonnas meistrina. Seal tutvus ta tulevase abikaasaga, kes oli sõja järel lõhkekeha pärast silma kaotanud. Elise silmanägemine muutus samuti aina kehvemaks. Naine oli lapsena lühinägelik ja poleks tohtinud raskuseid tõsta ega sünnitada. Piisas taas ühe raske kruvikasti tõstmisest, nii et peast käis läbi elektrisähvatus ja silma ette ilmus must väike täpike. „Abikaasa helistas arstile, kui olin nädal aega poolpime olnud. Arst kutsus Tartusse vastuvõtule ja arvas, et võrkkest on irdunud. Sealt saadeti Tallinnasse silmakliinikusse. Kui lõpuks sinna jõudsin, oli soon- ja võrkkesta vahele vesi tekkinud ning seda ei saanud enam laseriga opereerida. Pidin 10 päeva selja peal lamama, et võrkkest tagasi vajuks. Ei tohtinud isegi külge keerata. Mul olid ilusad pikad ripsmed ja milline valu mul südamest läbi käis, kui need ära lõigati. Operatsioon kestis kolm tundi ja soonkesta taha pandi viie millimeetri paksused plommid ja toodi soonkest ettepoole. Võttis aega, kui hakkasin jälle nägema. Olin kuu aega haiglas, kui ühel päeval nägin, et kirjud asjad on silme ees segamini. Hakkasin nutma ja ütlesin, doktor, ma näen, ma hakkan nägema! Arstil oli ka lõpmata hea meel. Paremaga ma küll ei näinud, aga vasakuga nägin.”

Aeg armastamiseks!
Nägemisest oli rõõmu vaid mõneks ajaks. Elisel vahetati mõlemad silmaläätsed ära, kuid nägemine muutus ikka viletsamaks. „Abikaasa suri 22 aastat tagasi ja käisin tihti tema haual. Kui tulin taas kalmistult, siis astusin bussilt maha. Järsku hakkas paduvihma sadama. Mul polnud midagi pähe panna, polnud vihmavarjugi. Vihm tundus nii happeline ja sadas otse silmadesse. Silmadesse lõi põrguvalu ja jäin paugupealt pimedaks. Tulin pimedate kepiga kuidagimoodi komberdades koju ja nutsin valju häälega. Sellest päevast saadik olen täiesti pime. Ma näen küll valgust, kui see süttib, ja tean, kas päike paistab või ei paista. Aga ma ei tea, mis nägu on mu lapselapsed või lapselapselapsed,” sõnab Elise nukralt. „Tahan väga näha laste nägusid, tahan näha lilleõit, linnulendu, kogu loodut! Tahaksin näha õhtust tumedat augustitaevast, kus säravad tähed, kuidas särab kuu.”

Nüüd tunnetab Elise maailma eripalgelisust puudutuste abil. Käsikaudu leiab ta tee kasvuhoonesse ja koduaia taimede juurde, mööda minnes kallistab kaski, paitab taimi, nuusutab õisi. Kuulmise järgi saavad taimed kastetud, tütar vaid ütleb ette, kas mõni tomat on juba punane või mitte. Siis räägib perenaine taimedega, et nood ikka kauniks sirguksid ja maitsvat saaki annaksid.
Kuigi pimedaks jäämine on Elisele olnud suur kaotus, peab ta ennast endiselt rikkaks – naabrilaste ja enda järeltulevate põlvede naer ja kilked on justkui kullasära, mida kogu õu alatasa täis on. Ja vähemalt unenäod on endiselt kirkad ning täis mälestusi möödunust. Koos teise abikaasaga oli palju ilusaid hetki, sai koos palju reisida ja avastada.

„Mulle valmistab rõõmu, et ma suudan veel liikuda. Saen puid ja talvel tassin tuppa, kütan toa soojaks. Kui elu on antud, siis peab hakkama saama. Raamatute raamatus on öeldud: on aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud elada, aeg antud surra, aeg antud armastada, aeg antud vihata.” Täna on Elisele aeg armastamiseks. „Armastan oma lapsi, naabrilapsi, armastan õde, kes on kaugel, armastan naabreid, armastan kõiki oma õdede lapsi, väga-väga armastan neid. Igal õhtul, kui istun talvel küünlavalgel, siis ikka räägin: „Hoia, Suur Looja, mu õde, anna talle ikka tervist ja jõudu, et ta iseendaga hakkama saaks.” Minu eest hoolitsevad mu lapsed ja võin olla siiski õnnelik, et olen eluraskustest läbi tulnud.”

Elise tarkused

• Iseenda vigu näed teises. Enne teiste hindamist, vaata peeglisse.
• Laps on kodu peegel. Sõnad, suu ja silmad on südame peegel. Mida sa räägid, see on su südames.
• Kevade alguses söö tärkavaid võilillelehti. Võilill puhastab verd. Nurmenukulehtedest saad salatile maitsva lisandi.

Elise kurgid
Liitri vee kohta lahusta sisse u 1 suur spl soola. Kurgid korja hommikuse kastega ja aseta kolmeks–neljaks tunniks vette. Iga kolmeliitrise purgi kohta neli–viis kirsilehte, rohkelt musta sõstra lehti, tillivars õisikute ja seemnetega, mädarõikajuurt ja pooleks lõigatud küüslauguküüsi. Lao kolmeliitrise purgi põhja lehed ja till, seejärel kurgid, vahele jälle lehed, küüslauk ja mädarõigas, taas kurgid ning kõige peale ohtralt lehti ja tilliseemnekobar. Vala peale tavalist soolvett. Pole vaja keeta ega ka äädikat tarvitada – säilib kindlalt suletud kaane all ka terve aasta.

Leili Havik (75), Käravete, Järvamaa
2 last, 2 lapselast

Leili Havikut võiks pidada Käravete kohalikuks nõiaks, sest tal on igale hädale lahendus purgist võtta. Purgist, mis on täis taimi või tinktuuri. /pikemalt Leili elu kohta loe raamatust/

Leili ravimtaimedest
Saialill
Saialill on kõige tugevam põletikuvastane taim.

Põdrakanep
Põdrakanepit tuleb korjata enne kui lilla õis lahti läheb – enne jaanipäeva.
Põdrakanep on iga haiguse vastu, väga tugevatoimetline. Annab tugeva immuunsüsteemi, tapab vähirakke.
Põdrakanepi risoomist (juurest) võib salatit teha. Pese juur ja kraabi puhtaks. Kui tarbid korjamisepäeval, siis on eriti imeline. Juur võtab maapinnast kõike kasulikku ja on tugev antibiootikum.

Angervaks
Angervaks on maa-aspiriin. Teeb vere vedelaks ja alandab palavikku. Leili usub, et angervaks on tema hea vererõhu ja normis kolesterooli saladus. 10 päeva joo angervaksa-, siis põdrakanepiteed.

Seitsme taime tee
Kui teed seguteed, pane kokku seitse erinevat taime, kus igaüks annab oma energiat ja häid omadusi. Nii saad eriti kasuliku terviseturgutaja! Piparmünt rahustab, veiste-südamerohi on hea magamise jaoks. Viimase lehed korja enne õitsemist – nooremad lehed pole nii mõrkjad kui vanemad.

Võilillejuurekohv
Korja liitrise purgi jagu võilillejuuri. Pane need kuivale pannile, aja kuumaks, kuni juur on krõmpskuiv.
Kui need on pruunistatud, jahvata ära. Maitselt on võilillejuurekohv pisut lahjem, kuid ikkagi täitsa kohvi moodi.

900 vart võililli
Suve jooksul võiks ära süüa 900 võilillevart. Kui niisama ei saa, siis küüslaugulehe ja sibulavarrega nätsuta esimene vars, sülita välja ja pärast seda ei tunnegi võilille kibedust. Võilill on tugev antibiootikum ja paljude haiguste vastu.

Võilillemesi
Korja 400 võililleõit. Keeda 1,5 liitrit vett läbi sidrunhappega ja kalla tuline vesi õite peale. Lase ööpäeva seista. Järgmisel päeval pigista õied veest tühjaks. Järele jäänud veele lisa 800 g suhkrut ja keeda siirupiks.

Pärnaõis
Pärnaõit tuleb keeta ja lasta tõmmata pikalt, et head omadused kätte saada. Kui vesi muutub punaseks, siis on tee valmis. Kui jätad seisma, siis muutub maitse kibedaks.
Taimeteed ei vaja suhkrut. Kui soovid, lisa mett.

Ravimtaimede korjamisest
Korja näoga päikese poole ja küsi taimelt, kas võid teda korjata. Täna taime tema anni eest. Emake loodus on elus ja temasse tuleb lugupidamisega suhtuda.

Leili ravitsemisest
Valuvastane tinktuur
Pane kastani- või võililleõied paariks nädalaks viina sisse tõmbama. Selle tinktuuriga määri valutavaid kohti. Leevendab valu ja põletikku. Kui Leili töötas laudas, siis ta küünarliigesed jäid väga valusaks ja naine määris seda kompressi liigestele igal õhtul. Valu kadus jäädavalt!
Nüüd pole Leilil ühtegi apteegiravimit kodus.

Põlvedele pai
Kui põlved valutavad, soojenda mesi ja määri sellega. Leili räägib, et vanemas eas kipub kõhrede ja liigeste vahel vedelikku nappima, kuid mesi aitab seda taastada.
Määri õhtul liigesed meega kokku, mässi sooja rätiku sisse ja heida magama. Ravikuur kestab 10 päeva: 5 päeva määrid iga päev, ülejäänud 5 päeva üle päeva. Pea vahet, ja korda uuesti 10 päeva.

Peavalust
Stress tekib peavalust ja liigsest mõtlemisest. Oska lasta lõdvaks ja ära mõtle liiga sügavalt. Kui juba häda käes, kasta lapp soolvette ja aseta meelekohtadele.

Usk tervendab
Ka usku peab enda tervenemisse olema! Kui võtad enda ravitsemise ette, siis usu sellesse, et saad terveks. Igal õhtul ütleb Leili endale: „Head ööd, Leili, täna näen ma ilusaid unenägusid ja hommikul, kui ma ärkan, olen terve!”

Vanaema-vanaisa tarkused

• Leili vanaema pani kõrge põhjaga pudelisse palderjanijuuri ja kallas samaka peale. See seisis natuke aega ja tinktuurist sai hea ravim unetuse ja kõhuvalu vastu. Ühest lonksust piisas.
• Vahel tuli naabrimees peaparandust osima ja ütles, kuule mammi, kas sul leidub juurikate peal midagi. Võttis väikse lonksu ja sai sellest abi. Palderjanitinktuuri oli vanaemal alati võtta.
• Leili vanaisa oli aga sepp, kes lasi külarahval aadrit. Doonorlusest ei teatud toona midagi, aga usuti, et vana verd välja lastes veri uueneb ja tervis paraneb. Kel oli õlavööde pinges ja tööga üle pingutatud, lasti turjast pisut aadrit ja nii see häda möödus. Vanaisal oli selleks sepistatud eriline riistapuu. Tänapäeval hoitakse aadrilaskmist aus kaaniraviga.

Leili ilmast ja aiatöödest
Millal läheb soojaks?
Kuuseokkad tulevad talvel kolm korda maha. 40 päeva pärast viimaste okaste mahatulemist läheb soojaks. Enne jaanipäeva ei maksagi suurt sooja oodata.

Millal panna kartulit?
Kui näed, et taevas pilved nagu kartulivaod, siis võib kartulit panna. Ja ikka vanal kuul! Nii tuleb saagikam, hakkab kiiresti idanema ega jää pikalt põdema.

Umbrohu vastu
Maad kaeva õhtul, kui päike on looja veeremas. Umbrohuseemned ei näe siis päevavalgust ja neid ei kasva nii palju. Leili rohib selle nipiga suve jooksul ainult paar korda oma aiamaad.

Kuufaasidest
Umbrohtu rohi kahaneva kuu ajal. Kahaneva kuu jooksul tehtud tööd lähevad allapoole. Kui rohid umbrohtu, ei saa see nii hästi pinnale tõusta. Leililt ikka küsitakse, miks ta nii harva oma aiamaad rohimas käib – pole midagi rohida!
Juurikaid kahaneva kuu ajal istutades lähevad need kenasti kasvama.
Ka ravimtaimede korjamisel jälgi kuufaase – muretse hea kalender!

Age-Li Liivak (76), Mõnuvere, Järvamaa
2 last, 6 lapselast, 9 lapselapselast

Asun Age-Lid pildistama, kes seepeale kohe juhendab, et ma tema lillat juuksesalku kaadrisse ei püüaks. „Ma vedasin sõbrannaga kihla, et lasen endale lilla salgu juustesse,” teatab proua lustakalt. „No ma võitsin! Juuksur ütles, et see tuleb pärast paari pesukorda välja. See värv on nüüd mul detsembrist saadik.” Ja detsember jääb meie kohtumisest juba õige mitme kuu kaugusele.
Kuid lilla salk paljastab just hästi proua tõelise olemuse – täis üllatusi ja krutskeid! /pikemalt Age- Li elu kohta loe raamatust/

Kaerakiisel
Võta viieliitrine plastmassämber. Pane sinna u 1,5–2 kg peeneid kaerahelbeid. Kui saab, siis paar viilu juuretisest tehtud leiba (mitte pärmileiba!). Sega kõik leige veega. Vett pane nii palju, et viieliitrine nõu on küllalt täis, aga mahub vabalt segama.
Pane segu soojas kohta, kaas peal, hapnema. Kata kasuka või tekiga. Las seisab kaks ööd ja kaks päeva. Kui on suvine aeg, läheb kiiremini.
Kolmandal päeval lase veel lõunani ja kurna segu läbi marli. Proovi vedelikku nii palju kui võimalik välja pigistada. Vanasti tehti kurnamistööd läbi linase riide.
Järele jääb nüüd valge kaerapiim. Pane see lameda põhjaga potti ja tulele. Lisa natuke soola, muidu jääb liiga lääge. Keetmisel võid lisada veidi suhkrut. Tee oma maitse järgi!
Sega pidevalt, kuni kerkivad mullid. Siis kalla kaussidesse.
Lase seista ja kallerdada. Kiiselit võib süüa soojalt ja külma piimaga või tahenenult pohlamoosiga või tervete pohladega. Kallerdist võib praadida ka või sees.

Pohlade säilitamisest
Värskete pohlade maitse säilib kõige kauem külmas kaevuvees!

Soojad sokiotsad
Sellise tehnikaga kududes tekivad sokiotstesse väiksed õhutaskud, mis hoiavad sooja palju enam kui mõni muu muster. Jälgi pikki lõngajookse.
Igal juhul koo sokiotsad eriliselt – nii saab tore ja armas.

Koide vastu
Koimunad võtab ära külm. Aseta villased asjad kõige külmemal ajal mõneks tunniks õue ja saad neist tüütustest lahti. Päikese kätte ei maksa panna, sest päike pleegitab. Ka muuseumites hoitakse tähtsamaid koikartlikke esemeid külmakambris.

Valve Männiku (87), Karinu, Järvamaa
2 last, 2 lapselast, 4 lapselapselast

Valve on tõsiselt särtsakas daam, kelle fenomenaalsel energial on küllalt selge põhjus – ta on saanud välgutabamuse! Tõsimeeli! Kuid selle põneva looni jõudmiseks tutvume proua eluga päris algusest peale. /pikemalt Valve elu kohta loe raamatust/

Vanadest söögikommetest
40ndate peolauad olid küllalt lihtsad. Heeringas, hapukoor, seapraad ja hapukapsas. Magustoiduks mannapuder, paks kissell ja vahukoor peal. Salatid, vägevad tordid ja koogid polnud moes ja ega nende tegemiseks vahendeidki polnud. Kui oli võimalus, siis peolauda troonis koore ja sibulaga seapea, mille suus oli mingi köögivili.

Toidulaua taga ei tohtinud mingit pirtsutamist olla! Kui toit ei maitsenud, siis võeti amps suhu ja lihtsalt neelati alla. Keelega ei tasunud seda ringi liigutada, vaid lihtsalt võeti piima peale ja kugistati alla.

Kuu ennustab külma
Tavaliselt on noorkuu peegelpildis C kujutis. Kui aga noorkuu on selili, siis tulevad talvel külmad ilmad.

Looduslik väetis
Taimi võib aeg-ajalt väetada ka nõgeseleotisega. Valmista kange leotis ja lahjenda 1 liitrit leotist 8 liitri veega.

Munakontroll
Kui tahad teada, kas muna kõlbab süüa, siis aseta see vette. Kui see on väga kaua seisnud, siis hakkab muna hulpima. Kui vajub põhja, on see värske.
Kui pole kindel, kas muna on toores või keedetud, siis lükka see laual keerlema. Keedemuna keerleb kiiresti, toores muna aeglaselt.

Lõikelillede säilitamine
Roose tuleb aeg-ajalt lõigata ja siis voolava vee all. Nii säilivad need pikemalt.
Kui tulbid vajuvad ära ja neid on vaja korraks üles turgutada, torka need hetkeks tulikuuma vette.

Aastakümneid vana Napoleoni kook
Tainas
1 kg jahu
500 g margariini või võid
2 muna
2 tl äädikat
1 kl vett

Kreem
2 liitrit piima
200 g jahu
400 g suhkrut
6 muna
½ pakki võid

Tükelda või jahu sees noaga peeneks. Lisa munad. Sega äädikas veega ja lisa tainale vähehaaval. Kindlasti sega, mitte sõtku.
Rulli tainas väga õhukesteks kihtideks. Peaksid saama 5–8 kihti (oleneb plaadi suurusest). Küpseta 180-kraadises ahjus, kuni tainas on pealt kergelt pruunikas.
Üks kiht purusta ja see jääb pealmise kreemikihi kaunistuseks.

Kreem
Sega jahu, suhkur, muna, või ja lisa väike törts kuuma piima. Aja piim keema ja lisa sellele pikkamisi jahu-suhkrusegu. Sega hoolega, et see põhja ei kõrbeks. Kuumuta mass keemiseni ja kuni see on paksenenud.

Kui plaadid on jahtunud määri kreem plaatidele ja lao kook üles. Kui tahad, võid üheks kihiks panna hapukamat moosi. Määri kreem peale ja külgedele ning kaunista ühe plaadipuruga.

Muretaina õunakook
500 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
300 g margariini
veidi hapukoort

Kate:
õunad (või rabarber)
300 g hapukoort
1 muna
soovi korral suhkrut

Näpi jahu ja suhkur läbi, kuni tegib muretainas. Lisa muna ja hapukoor. Püüa tainas jätta puru moodi. Riputa puru koogivormi põhja. See kata rabarberite või õuntega. Peale kalla hapukoore-munasegu.
Küpseta 180 kraadi juures, kuni kook tõmbub pealt kergelt pruunikaks.

Valve õhulised lusikapannkoogid
½ liitrit piima
3 muna
350 g jahu
½ tl söögisoodat
Suhkrut, soola maitse järgi

Hõõru munakollased kergelt vahule, lisa piim ja soodaga segatud jahu. Viimasena sega hulka vahustatud munavalge.

Pamela Maran

Allikas: Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” (Kuldnööbike, 2018)

Fotod: Pamela Maran