Telegrami toimetust külastasid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noored Mait Kraun ja Ruuben Kaalep, kes tutvustasid avameelselt nii oma isiklikke kui ka erakonna vaateid. Noormeeste arvates on maailmavalitsejatel plaanis luua globaalne sotsialistlik riik ja Eesti peaks kindlasti astuma samme, et sellega mitte kaasa minna.

Alustuseks toonitasid heade mõtete linnast Tartust pärit noormehed, et kuigi suur osa EKRE liikmeid on pärit Rahvaliidust (EKRE-s on umbes 7800 liiget, alla 30-aastaseid noori nendest 10%), on siiski tegu täiesti uue ja eraldiseisva erakonnaga, mille juhtfiguurid on uued ning erakonna noortekogule on vähemalt mõttemaailma koha pealt antud täiesti vabad käed. “Me saame olla uhked selle üle, et meil on noorteorganisatsioon, kus noored mõtlevad oma peaga ja mõtlevad teistmoodi,” kommenteeris Ruuben.

Milles seisneb erakonna ja noorteühenduse vahe?

M: Peamiselt vanusevahes. Aga mingis mõttes oleme me tuumik, mis paneb aluse sellele, et erakond üldse oleks aktiivne. Kui järelkasvu peale ei tule, siis erakond sureks. Meil on noorteühenduses päris palju erinevaid arvamusi. Kindlasti on meie erakond selles mõttes vabam kui teised.

Mis puutub meie poliitilisse süsteemi, siis seda oleks vaja seestpoolt muutma hakata, aga selleks, et sisse saada, oleks vähemalt alguses vaja reeglite järgi mängida. Näiteks kui saada riigikokku, siis saaks hakata valimissüsteemi muutma ja sisse tuua näiteks otsevalimised. Esindusdemokraatia on oma aja ära elanud. Eestis oleks vaja rohkem rahvahääletusi ja rahvaalgatusi.

R: Tegelikult ju praegune valimissüsteem ei ole demokraatlik. Näiteks suur osa inimesi meie erakonnast kandideeris möödunud valimistel üksikkandidaatidena ja nad oleksid arvatavasti valituks osutunud, kui valimissüsteem oleks teistsugune olnud. Aga keegi neist ei ületanud valimiskünnist, mis üksikkandidaatidele on 10% ja mida tegelikult on võimatu ületada.

Seega jah, meie oleme valimissüsteemi muutmise poolt.

Aga ütleme, et oleks rohkem rahvahääletusi, siis kui ausad need oleksid? Näiteks Euroopa Liiduga liitumise üle otsustades survestati rahvast tegelikult üsna korralikult.

M: Ilmselt oli see kõik dirigeeritud. Euroopa Liidu pooldajaid oli suurtes erakondades rohkem ja kindlasti oli neil rohkem finantsi.

Kas teie erakond on Euroopa Liidu vastane?

R: Otseselt vastane ei ole. Me oleme selle vastu, et me astuksime Euroopa Ühendriikidesse. See Euroopa Liit, millesse Eesti astus, on väga teistsugune kui see EL, milliseks ta on praegu muutnud pärast Lissaboni lepingut. Kogu see finantskriis lõpeb tõenäoliselt sellega, et võim tsentraliseeritakse veel rohkem ja Brüsselile antakse õigus riikide eelarvepoliitikat kontrollida.

Seda kontrolli on ju praegugi üsna palju.

M: Jah, Euroopa Keskpank kontrollib juba praegu rahapakkumist ja selle kaudu suuresti ka euroala riikide majandust. See on väga suur võim käputäie inimeste jaoks.

Praegu kontrollitakse ka toetuste kaudu. Kui mingil hetkel need toetused ära võtta, siis me oleksime täiesti käpuli maas.

Aga mis on teie suurem plaan, kui EKRE võidaks. Oletame, et te ise oleksite erakonna juhid, siis mida te teeksite?

M: On kaks suuremat probleemi – demograafia ja majandus. Esiteks siis majandus – tuleb end lahti haakida ülemaailmsest majandussüsteemist, ükskõik, mis on selle tagajärjed. Me peame julged olema ja seda tegema.

Kas see tähendaks EL-ist välja astumist?

M: Me peame eurost loobuma. EL-ist otseselt välja minna ei ole vaja. Meil peaks olema rahvuslik valuuta, mis esiteks ei ole keskpanga kontrolli all ja teiseks on tagatud metsa või kullaga.

R: Kindlasti ei tohiks me rohkem mitte ühtegi võimu aspekti Brüsselile loovutada.

Kas see on erakonna ametlik seisukoht?

R: Ametlik on see, et peaks olema rahvuslik valuuta, mis on siis kas ujuva kursiga või tagatud mingi kindla kapitaliga.

Oletame, et EKRE võidab valimised, kas te siis saaksite sisse viia kõik muudatused, mida soovite, või tuleb kuskilt mingi suurem jõud, mis ikkagi oma tahet peale surub? Praegu Eestis on ju kõik erakonnad midagi head lubanud, aga lõpuks läheb kõik ikka teisiti.

R: Esimene erinevus on see, et me ei saa raha kuskilt VEB fondist ega Rootsi pankadelt või Venemaa ärimeestelt.

No praegu ei saa, aga kui te võidaksite, siis tuleb keegi, kes annab pappi ja ütleb, et teeme nüüd nii. Kas te seda ei arva?

R: Pakkumisi tuleb kindlasti ja raha on kindlasti vaja, aga väärtustest ei saa taganeda. Me ei hakka selliseid kompromisse tegema, et raha nimel põhimõtetest lahti öelda.

Kui vaadata, mis praegu Eesti ja kogu maailma poliitikas toimub, siis peab olema ju päris ignorantne, kui sa ei saa aru, et see on täielik pettus. Kas teie arvates on praegune valitsus n-ö kurjategijad? See on ju uskumatu, mis praegu toimub, see on ju põhimõtteliselt maffia.

R: Eks seda kindlasti üsna palju läänest suunatakse ja asi on tegelikult laiem. Miks üldse valitakse selliseid inimesi? Põhjuseks on väärtushinnangute kriis ja lagunemine, mis on ka suunatud tegelikult. Alates 1960-ndatest surutakse peale Frankfurdi koolkonna kultuurilist marksismi.

Aga kes seda peale surub?

M: See ongi kasutusel poliitilise vahendina, et tampida n-ö radikaale. Eesmärk on see, et luua globaalne sotsialistlik riik. Ja kõigepealt võetakse ette indiviidid ja siis perekond, väikesed kogukonnad, rahvusriigid ja nii ta läheb. Kõik need lülid tuleb ära kaotada, et ei tekiks kogukondi.

R: 17. sajandist saadik on Euroopas olnud hästi toimiv rahvusriikide süsteem Vestfaali rahust peale, kus on jõudude tasakaal ja võrdne konkurents. Kui rahu tagamise nimel püüda need riigid ühendada liiga tugevate sidemetega, siis see tähendab tegelikult seda, et võim on tsentraliseeritud kuskile teise kohta ja ei ole võimalik, et see oleks demokraatlik.

See nõuab ka seda, et inimesed loobuksid oma rahvuslikust identiteedist ja kultuurist.

Kas teie erakond läheks koalitsiooni mõne teise erakonnaga?

M: Mart Helme ütles intervjuus TV3-le, et kõige tõenäolisem variant on Reformierakond. Aga see, et me läheme koalitsiooni, eeldab, et me saame oma põhimõttelised seisukohad läbi viia. Kui me peame tegema liiga suuri kompromisse, siis…

Kui teie erakond soovib lahkuda euroalast, siis kas arvate, et Reformierakond oleks sellega nõus?

M: Nad oleksid nõus ainult siis, kui nad on sunnitud seda tegema selleks, et võimul püsida. Tegelikult väga suurt vahet pole, sest euroala laguneb niikuinii. See on matemaatiliselt võimatu, et ta ei lagune. Ta on nii valedele alustele ehitatud esiteks ja teiseks ei täida ükski riik Maastrichti kriteeriume. Mingit järelevalvet ju ei ole ja seda tahetaksegi ettekäändeks tuua – tsentraliseerime kõik ära ja anname keskpangale hästi palju võimu, mida neil põhimõtteliselt juba on.

Kes ikkagi kõike seda kontrollib? Kui vaadata erinevaid riike, siis valitsused töötavad kellegi teise huvides ja tundub, et neid kõiki kontrollitakse kusagilt mujalt. Kas teile on ka selline mulje jäänud?

M: Jah, põhimõtteliselt. Tõenäoliselt nii on. Kindlasti finantsringkonnad ja korporatsioonid, ravimitööstus, militaaria ja need, kes kontrollivad toidutööstust ja meediat.

R: Meedia kaudu toimubki inimeste kultuuriline mõjutamine. Tänaval on näha hästi palju hedonistlikke kosmopoliite, kes on orienteeritud edukusele, keda on lihtne kontrollida ja kellega on lihtne manipuleerida. Küsimus ongi selles, et kellele see kasulik on.

M: Kui vaadata USA-s telekanaleid, siis nad räägivad äravahetamiseni sarnast juttu.

Väga palju sellest jõuab ka Eesti peavoolumeediasse.

M: Absoluutselt. Mingid Postimehed ja sellised vaatavadki uudisteagentuure, BBC-d, CNN-i ja võtavad sealt uudiseid. Üldine arvamus Eesti meedias on täpselt sama, sest see on USA meediast mõjutatud.

Miks peavoolumeedia ei kajasta alternatiivsemaid infoallikaid?

R: Põhimõtteliselt Eesti meedias ei ole konkurentsi, sest kõik meediakanalid kuuluvad kahele kartellile ja peale selle on veel avalik-õiguslik ERR. Sellepärast on väga tore, et on selline väljaanne nagu Telegram, mis pakub konkurentsi mingis mõttes. Ma olen näinud, et mingid uudised, mis on Telegramis olemas, ilmuvad varsti ka Delfisse näiteks ja et Delfi üritab sellega kaasas käia, saades aru, et inimesi huvitavad sellised teemad.

M: Eks siin tuleb mängu ühiskondlik arvamus, et kui sa hakkad selliseid teemasid käsitlema, saad sa kohe tarkade tegelaste tormi osaliseks. Sa ei ole enam “kvaliteetne”, kui hakkad mingeid vandenõuteooriaid ja tulnukaid käsitlema. Ja ühiskond meediat survestabki, kuigi nad ise on algselt selle mõju ise tekitanud.

Aga mida te ise erinevatest vandenõuteooriatest arvate? Näiteks kõige levinum on 9/11. Mis sel päeval teie arvates juhtus?

R: Lugesin just 1999. aasta Moskva pommiplahvatuste kohta ja need lood on väga sarnased. Ilmselge on see, et valitsus on läbi ajaloo tekitanud mingeid rünnakuid, et õigustada sõda või vabaduste äravõtmist.

M: Me ei tea, mis seal toimus, aga kahtlane on see igal juhul. On ju väga palju tõestusmaterjali selle kohta, et seal tornides toimusid plahvatused, aga ei ole ikkagi kindlalt teada, kes selle lõhkeaine sinna pani või kuidas või kes selle taga on.

Aga ametlikku teooriat te ei usu?

M: No kindlasti päris nii see olla ei saanud. Nii paljud teadlased on ju selle ümber lükanud. Aga see on isiklik seisukoht, mitte erakonna oma.

R: Teine teema on veel ka Estonia hukk, kus hauarahu lepinguga on tagatud, et ei olegi võimalik seda edasi uurida. See on kindlasti üks asi, millelt Eesti peaks oma allkirja ära võtma.

See on sama, et pärast 9/11-t viidi kogu see prügi minema ja seda ei hakatudki uurima.

Mis te arvate Bostoni pommiplahvatustest? Ka selle kohta levib väga palju erinevat infot, millest peavoolumeedia kajastab ainult ametlikku versiooni.

M: Selle kohta ei olegi väga palju uurinud, aga tean, et samal ajal võeti CISPA vastu, nii et sealt võib mingeid sarnaseid mustreid leida teiste sündmustega läbi ajaloo.

Kui vaadata kõiki neid kahtlasi sündmusi, siis kas te ei arva, et neid tuleks põhjalikumalt uurida ametlikult ja riigi tasandil?

M: Kindlasti. Kui mina oleksin peaminister, siis ütleksin USA presidendile, et tuleks uus uurimine teha, sest inimesed nõuavad seda.

R: Eks see muidugi oleks riigi siseasi, aga Estonia hukku võiks kindlasti uuesti uurida.

Aga mida te arvate pronksiööst?

R: Põhimõtteliselt on see väga keeruline olukord, kus korraga põrkuvad Lääne, Eesti ja Venemaa huvid. Esiteks see, et midagi sellist toimus, on loomulik, sest meil on immigrante rohkem kui paljudes teistes Euroopa riikides. Meil ikkagi põlisrahvust on alla 70%. See on juba väga tõsine probleem ja selle kaudu saab ühest küljest Venemaa oma huve ellu viia Eestis. Läti näitel teeb ta seda väga edukalt. Me olemegi Venemaa ja Uue Maailmakorra vahel nii-öelda.

Misasi on Uus Maailmakord?

M: Meie nimetame nii seda globaalset sotsialistilikku süsteemi, mida üritatakse luua, kus ei ole enam riike. See selgelt liigub sinna poole. Järjest rohkem tekib juurde institutsioone, mis on tsentraliseeritud.

Kõlab nagu Orwelli raamat.

R: Isegi rohkem nagu Huxley “Hea uus ilm”. Orwelli raamatus kontrollitakse inimesi hirmu ja vägivalla abil, aga Huxley omas emotsioonide abil. Nõukogude ajal meil ei olnud poes isegi piisavalt toitu, nüüd on meil aga kõik, mida oskame ihaldada. Aga samal ajal ei ole meil vaimselt seda, mida meil on vaja.

Kui vaadata globaalset majanduskriisi, siis mida tuleks teie meelest teha, et kogu maailmas likvideerida vaesus. Kas see on üldse võimalik?

M: Ressursse on piisavalt. Esiteks ei tohiks sekkuda vaeste riikide siseasjadesse. Ei pea minema nende maavarade kallale, neile võlgu andma jne.

Meile tundub, et praegune rahandussüsteem ei saa kunagi olla nii edukas, et kõik oleksid õnnelikud. Praegu saabki olla ainult nii, et on ülirikkad ja vaesed.

M: Nii ongi, rahasüsteem toimib nii, et sul on 90% rahvastikust, kes pääseb ligi ainult sellele rahale, millele on intressid juurde keevitatud ja nemad peavad oma tööjõudu kasutama selleks, et neid intresse ära maksta. Ja siis umbes 1–5% inimestest saavad kasu sellest, põhiliselt küll 0,1–1% kõige varakamatest.

R: Küsimus ei ole selles, et kogu maailmas vaesust ära kaotada, vaid see on iga riigi siseasi. Kui meil on selline rahvusriikide Vestfaali süsteem, siis riigid ei tohiks sekkuda üksteise siseasjadesse ka majanduslikult mitte. Meie küsimus on see, et kuidas seda kõigepealt Eestis teha.

Ja sellepärast ongi meil vaja oma valuutat.

R: Ja teiseks on meil rohkem vaba turumajandust vaja. Praegu on väga lihtsalt öeldes nii, et 40% meie rahast läheb läbi riigieelarve, teine 40% läheb pankade intressiks ja 20% säästudeks suurfirmadele, mis ka kuuluvad rootslastele või soomlastele.

Kui teie nüüd võidaksite need valimised ja saaksite vabad käed, siis kui kaua läheks, et kõik teie visioonid rakenduksid. Mis on teie prognoos?

M: Majandusliku külje pealt läheks 20 aastat. Me ikkagi lähtume Austria koolkonna ideedest ehk siis keskendume pikemale perioodile, mitte lühikesele, nagu väga palju poliitikas tavaks on.

Lõppeesmärk on see, et aastaks 3013 on Eestis ikkagi eesti lapsed, kes räägivad eesti keelt.

Räägime Eesti venelastest. Kui neid vaadata, siis nemad on ju tegelikult kogu selle süsteemi ohvrid. Maailmavalitsused tekitasid sõjad ja konfliktid, ise samal ajal teenides ja tõstsid ühe rahvamassi teise kohta elama.

R: Ja nüüd kasutavad neid samamoodi ära.

Jah, kasutavad neid ära, aga tegelikult on nad samamoodi ohvrid nagu meie. Kuidas peaks teie meelest eestlased ja Eesti venelased koostööd tegema. Mis on põhiprobleem ja kuidas peaks edasi minema?

R: Meie arvates peaks mingi respekt ikkagi selle vastu olema, et Eesti on eestlaste riik ja selle riigi keel on eesti keel. Meil ei ole midagi nende venelaste vastu, kes on meie ideedega nõus ja tahavad sama asja ajada.

Kas te arvate, et praegune 10. klassist algav sundõpe eesti keeles on õigustatud? Tihti isegi õpetajad ise ei oska nii hästi keelt ja nad peavad vähese keeleoskusega selgeks tegema aineid, mida nad oma emakeelest saaksid palju paremini õpetada ja ka õpilased omandaksid aine palju paremini.

R: Venelastel peaks kindlasti olema õigus teha erakoole oma raha eest. Küsimus on selles, et riik ei pea seda rahastama. See on sama lugu nagu seaduste tõlkimisega vene keelde. Seda võib igaüks teha oma raha eest, aga meie riigi enamusrahvus ei pea seda kinni maksma.

Aga miks nad ei võiks õppida vene keeles?

M: Ei, nad võiksidki, aga küsimus ongi üldises haridussüsteemis. Meil peaks olema võimalus, et oleks palju rohkem erinevaid õppekavasid.

Tegelikult tuleks haridussüsteem riigi alt ära võtta – siis tekiksid erakoolid ja see läheks tegelikult odavamaks, kui panna asi vaba turumajanduse alla. Siis tekiks mitmekesisem haridus, mis ei toodaks koopiaid. Et kõik sünnivad originaalidena, siis lähevad kooli ja väljuvad sealt koopiatena. Tuleb tsentraliseeritus ära võtta. Siis võib vabalt osa koole õpetada venekeelselt, kui venekeelne kogukond on seal piirkonnas ülekaalus. See on erakoolide enda asi, mis keeles nad õpetavad.

Riiklik haridussüsteem on üles ehitatud liberaalsetele ratsionalistlikele ideedele, et iga laps läheb kooli puhta lehena, tabula rasa’na, ja siis sinna peale saab hakata süsteemi ehitama. Laps peab kõike pähe tuupima ja õppima samu asju nagu kõik teised. See stimuleerib ainult vasakut aju poolkera, mis tegeleb n-ö käsutäitmisena, kuid parem pool on ju see, mis tegeleb loovusega. Siit tulebki välja, et riik ei taha koolitada inimesi, kes oma peaga mõtleksid.

R: Kui me muretseme, miks eesti noored ei ole piisavalt patriootlikud, siis asi on selles, et kui seda peale suruda, et kui sa ei armasta Eestit, siis “2 ja istu”. Tegelikult käib see hoopis teistmoodi. Selleni jõuad sa iseenda sees näiteks rahvaluule kaudu, külastades ajaloolisi paiku, või poliitiliste debattide kaudu koolides, kus õpilased saavad ise oma arvamust avaldada. See peab olema enda vaba valik, et oled patrioot.

Eesti keel on praegu ju samamoodi venelastele peale surutud. See on ju ebaloomulik, et nad peavad hakkama järsku suuremat osa õppekavast omandama eesti keeles, kui nad keelt isegi ei oska. Loomulikult võiks olla neil ka eestikeelset õpet, aga see peaks algama süvendatult juba esimesest klassist alates ja loomulikult mitte pealesunnitult.

R: Tegelikult oleks pidanud sellega tegelema hakkama juba 20 aastat tagasi, ja kui me oleks siis mõelnud välja mingi korraliku integratsioonikava, siis oleks see ehk toimunud, mitte nii, nagu praegu on. See on kindlasti asi, mille peale riik peaks raha kulutama esmajärjekorras.

Aga kust seda raha võtta?

M: Ma ei tea, ärme siis maksa neid Kreeka võlgasid ja paneme Rootsi pankadele maksud peale, kes praegu maksuvabalt viivad raha Eestist välja. Elektriaktsiisid ja kütuseaktsiisid samuti – me saaksime ise endale põlevkivist kogu vajamineva kütuse toota. Isegi kaks Eesti-täit saaks toota ja isegi väga odavalt, aga meie ostame sisse mingit kallist naftat Lähis-Idast, mis on USA pärast hästi kalliks aetud.

Oletame, et te saate sinna pumba juurde, panete kõik kraanid kinni ja teete hoopis teistsuguse süsteemi. Siis tekiksid ju väga suured ärihuvide konfliktid ja võib juhtuda, et tekitatakse n-ö sõjaolukord. Või siis juhtub nii nagu kunagi vapsidega, et nad võeti maha, kuigi nad tegelikult ajasid Eesti asja.

M: No ma loodan, et me saame selliseid asju vältida. Enne kui nad saavad meile füüsiliselt ligi, peavad nad meile energeetiliselt ligi saama ehk siis pähe pääsema. Nad ei saa meile enne midagi teha, kui me neid näiteks kartma ei hakka vms.

R: Näiteks Ungari ajab üsna iseseisvat poliitikat ja nad tulevad üsna hästi toime, või lätlased. Lätis on palju rohkem demokraatiat kui Eestis. Neil on rohkem rahvahääletusi ja valimiskünnised on palju madalamad.

Üks küsimus veel. Mida te arvate kanepi legaliseerimisest?

R: Mina olen vastu.

M: Mina olen iseenesest poolt.

R: See on iseenesest selline asi, mida saab ainult rahvahääletusel paika panna. See on mingis mõttes kultuuriline küsimus. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei oleks sellega nõus, sest see toob sisse mingit teistsugust kultuuri, millega inimesed ei ole harjunud.

Aga kui võtta arvesse seda, kuidas kanepit kasvatada tervise- ja muus tööstuses? Sellega saab ravida vähki, astmat jne.

M: Jah, just nendel põhjustel ma arvangi, et selle peaks legaliseerima.

Kas me ei lähe siin vastuollu loodusega, kui midagi looduslikku keelustame? Ja kui vaadata keeldusid, siis ei ole ju mitte ühtegi keeldu ajaloos, mis oleks mõne probleemi likvideerinud.

R: Olen nõus. Aga selle jaoks on vaja teha teavitustööd ja läheb vaja suuremat ühiskondlikku kokkulepet, sest vastasel juhul on see ülevalt poolt peale surutud.

Kas teil on üldse nii palju ressurssi, et järgmistel valimistel kuhugi jõuda? Kõik kohad pannakse kindlasti jälle Savisaare ja Ansipi plakateid täis ja te annate lihtsalt intervjuu meile ja võib-olla kellelegi veel.

R: Me teeme neid asju ilma rahata ja need, kes seda raha kontrollivad, tõenäoliselt suurem osa ei ole meie poolt. Aga me püüame anda endast parima nende väikeste ressurssidega, mis meil on. Tänavakampaaniaid saab ka teha.

Kuidas huvilised saavad teiega liituda?

M: Meie kodulehelt ekre.ee/noored ja võib ka otse meile kirjutada. Seal on kõik kontaktandmed olemas.

Õige pea saate Telegrami veergudelt lugeda ka teiste erakondade noorte arvamusi Eestis ja maailmas toimuva kohta.

Hando Tõnumaa, Mariann Joonas

Foto: Telegram