Täna öösel kuni kell 00.59 saab veel hääle anda Euroopa tingimusteta baassissetuleku ehk kodanikupalga poolt aadressil sign.basicincome2013.eu. Reeglite järgi peab enne 14. jaanuari koos olema miljon toetusavaldust, et Euroopa Komisjon kohustuks tingimusteta baassissetuleku ideed läbi vaatama, korraldama teostatavusuuringuid ning kuulamise Euroopa Parlamendis. Vähemalt seitsmel riigil peab olema sealjuures täidetud miinimumkvoot. Eesti kvoot on 4500 toetusavaldust ning see on hetkel täidetud 75% ulatuses.

Kuna see teema on tekitanud palju küsimusi ja tulist arutelu, avaldame liikumise Eesti-poolsete eestvedajate Jaanus Nurmoja ja Vahur Luhtsalu blogipostituse, mis vastab paljudele küsimustele.

Tingimusteta baassissetulek kodanikuõiguseks? Lootused ja hirmud

Tööandja ei ole enam leivaisa, vaid lihtsalt see, kes tööd annab ja palka maksab. Töötaja ei poe enam nahast välja, et ülemusele meelepärane olla. Tema töö on aga kvaliteetsem, sest ta pole läbi põlenud ületöötamisest või ülipüüdlikkusest pere toitmise nimel. Perevägivallaohver võtab lapsed ja lahkub vägivallatseja juurest. Peksev käsi ei ole enam toitev käsi. Aus töötu ei ela enam närusemalt kui kriminaalkaristust kandev kurjategija, sandikopikad lastetoetuse nime all on unustatud. Sotsiaaltoetustega seotud osa avalikest teenustest muutub mõttetuks. Vaeste häältele toetunud erakond on ahastuses – pole enam kedagi, keda kartulite ja kommirahaga peibutada.

Umbes niisugust mõju, ja mitte ainult, võiks avaldada tingimusteta baassissetulek, mis kataks inimese põhivajadused. Seda eelkõige nn. sundkulutuste osas sõltumata sellest, kas ta teeb palgatööd (st saab palka), on ettevõtja, töötu või pensioniealine. Selle sissetuleku saamiseks ei peaks keegi kellelegi midagi tõestama. Senine “vajaduspõhine” sotsiaalse kaitse süsteem, mida peetakse inimest mõnitavaks, vahetataks välja sõltuvussuhetest vabastava sotsiaalse kaitse vastu.

Kellele lootus, kellele hirm.

Euroopas kogutakse toetusavaldusi selleks, et Euroopa Komisjon idee põhjalikult läbi vaataks, korraldaks kuulamise europarlamendis ning uuriks selle teostatavust liikmesriikides – ametlikult, ausalt ja professionaalsel tasemel. Sobivuse korral aga alustataks seadusandlikku menetlust idee juurutamiseks liidu pädevuse piires.

Seega ei kohusta meie allkirjad midagi kehtestama, vaid otsima eelkõige vastust, kas ja kuidas seda teha saab. Mis tähendab, et piltlikult öeldes võib isegi mõelda “jabur”, kuid toetada algatust uskudes, et Euroopa Komisjonist tuleb samasisuline vastus, mis idee propageerijad vähemalt mõneks ajaks maha rahustab. Pealegi ei kuulu toetuse avaldajate nimed avalikustamisele.

Toetusavalduste kogumine ei tahtnud pea kogu aasta kuidagi vedu võtta. Ent niipea, kui selgus, et Šveitsis läheb kodanike allkirjade toel samalaadne idee rahvahääletusele, ärkas ka Euroopa Liit ning asi hakkas ülesmäge minema.

Kokku on 14. jaanuariks vaja miljon toetusallkirja ja seda nii, et vähemalt seitse riiki saaks neid kokku oma miinimummäära jagu. Reede hommiku seisuga oli interneti teel kogutud 172.598 toetusallkirja, sh. Eestist 1329 (Eesti miinimummäär – 4500 allkirja) Justnagu vähe? Jäänud on vaid üks kuu. Elame-näeme…

Vastutustundlik algatus ehk “üheksa korda mõõda”

Oleks olnud ilmselgelt ebamõistlik nõuda kohe tingimusteta baassissetuleku kehtestamist, konkreetset summat või elluviimismeetodit välja pakkudes. Esiteks pole taolist sotsiaalse kaitse vormi varem kusagil ametlikult rakendatud, piirdutud on pelgalt katsetega. Teiseks on Euroopa Liidus 28 erinevat liikmesriiki äärmusteni erineva elatustasemega.

Uuringutest, millest saadud kogemusi saab Euroopa Komisjon arvestada, on vast tuntuim Kanada 1970-ndate aastate projekt MINCOME, mis hõlmas ka tervikuna üht väikelinna. Terviklikke kokkuvõtteid pole tehtud, kuid samas on uuritud mõningaid sel ajal toimunud rahvastikuprotsesse. Nii väidavadki targad allikad, et MINCOME mõjutas positiivselt eelkõige noorte õppeedukust ning inimeste tervist, mõjutamata samas oluliselt inimeste töökäitumist või loomulikku iivet (samas oli tavalisest vähem laste sünnitamise edasilükkamisi).

Muide, töötajate terviseprobleemidele on viidanud ka Saksa ettevõtja Götz Werner, üks häälekamaid baassissetuleku pooldajaid Euroopas. Professor Götz Werner on ettevõtte dm-drogerie markt asutaja ja kaasomanik ning Karlsruhe Tehnoloogiainstituudi ettevõtluse õppejõud. Tema sõnul vajab inimene tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas baassissetulekut sarnaselt sissehingatavale õhule või  joogiveele. “Täna ei ole enamusel töövõtjatest töökohta, vaid nad elavad õnnetus olukorras, omades ainult sissetuleku-kohta. Nad tegeleksid ammugi millegi muuga, kui saaksid seda endale rahaliselt lubada. Sellega kaasnevad tihti psüühilised häired, depressioonid, lühidalt: puudulik eluväärikus. Seda saaks garanteeritud baassissetulekuga vältida.”, arvab  professor Werner ühes oma intervjuus.

Mis aga kanadalastesse puutub, siis nemad väljendasid sel sügisel ootamatult tugevat toetust universaalse baassissetuleku ideele, üllatades eelkõige poliitikuid, kes uskusid siiani, et see toetus on olematu ning vältisid mistahes sõnavõtte sel teemal. Pierre Elliott Trudeau Sihtasutuse ja Concordia Ülikooli avaliku arvamuse uuringust selgus, et toetajaid (46 %) on pisut rohkem kui vastaseid (42%). Nagu on kirjas 31. oktoobril tehtud kokkuvõttes, oli täielikult baassissetuleku poolt 19 % ja pigem poolt 27 %, täielikult vastu 25 % ja pigem vastu 17%. Ülejäänud kas vastasid, et oleneb rakendamisviisist või polnud neil üldse seisukohta.

Selge on see, et tingimusteta baassissetuleku kehtestamisele Euroopa Liidu liikmesmaades  eelneb tohutult tööd ja pilootuuringuid. Seni saame aga piirduda vaid oma ettekujutusega baassissetuleku eeldatavast mõjust. Olgem ausad – ilma selle ettekujutuseta poleks ka algatust ennast.

Keegi ei söö kellegi peost – palgaorjus ja vaesumishirm minevikku

“Ära kujuta ette, et sööme sul peost,” ütleb üks baassissetulekut toetav kampaaniafoto. Sellega tahetakse öelda, et tänased tüüpilised perevägivalla talujad satuvad tulevikus uude olukorda. Vägivallatsev pereliige on ju tihtilugu leivaisa rollis ja üksnes vaesumishirmu tõttu on ohver nõus vägivalda kannatama, eriti just siis, kui peres on lapsed. Baassissetulek kõrvaldaks sedasorti rahakotiahelad.

Ükskõik, mis põhjusel töötaja ka väldiks (isiklikke, maailmavaatelisi jne) vastuolusid oma ülemusega – vaesusesse langemise hirm nende hulka enam ei kuulu. Kui probleemid väga tõsiseks lähevad, võib töötaja kas omal soovil või vallandamise tõttu kerge südamega kaabut kergitada ja minema astuda. Millestki peab ta loobuma, kuid vaesusesse ja isolatsiooni ei ole teda lihtsalt võimalik tõugata.

Pehme maandumine. Seetõttu ühtlasi hüvasti, lahkumishüvitised? Ajend oleks ju loogiline…

Lapsed näevad rohkem oma vanemaid, kes ei pea nende heaolu nimel end enam läbi põletama lisatööga. Aga kuidas läheb vaesemast perest pärit noorel inimesel, kes tahab kõrgharidust omandada? Ta saab rahulikult keskenduda õppimisele ilma, et peaks äraelamiseks kusagil töötama. Vanemad ei pea teda toetama, samuti ei saa nad teda oma “toetusest ilmajätmisega” mõjutada valitud erialast loobuma.

Muide, ärgem unustagem ka loovisikuid, kes võivad vajada pikemaid loomingule keskendumise perioode. Nad saavad siis seda teha üldse ilma et peaksid eraldi toetust taotlema ning tülitama selleks loomeliitusid ja/või kultuuriministeeriumi. Teatud paragrahve loovisikute ja loomeliitude seaduses poleks baassissetuleku tõttu enam kellelegi vaja.

Kellele vabadus, kellele võimukaotus.

Loodrite armee ja teised maakerasuuruste silmadega hirmud

Kas polegi just võimukaotus see peamine hirm, mida tuleks näha triviaalsete vastulausete taga? Nagu päheõpitud loosung “raha ei kasva puu otsas”. Või mis püüavad maalida tontlikke pilte sellest, kuidas ülemääragi töökast eesti rahvast saab üleöö nõiaväel meeletu loodrite vägi? Või sellest, kuidas riigi rahandus pikemalt mõtlemata uppi läheb?

Paljudel võib see “loodriusk” siiski olla siiras. Üks kommenteerija Facebookis näis tõemeeli arvavat, et selliseid parasiite on Eestis lausa kolmandik elanikkonnast. Mõni teine leiab suisa,  et käivitumas on sotsialistide üle-euroopaline vandenõu maailma valitsemise nimel. Arvamusi seinast seina.

Üks väike meeldetuletus aga kuluks siinkohal ära. Neile, kes arvavad, et vaesusehirm on töö ainuvõimalik motivaator.

Ärge unustage kreissaagi. Seda, mis lõikab eestlase südamest läbi, kui teisel hästi läheb. Pole ta kuhugi kadunud. Kes oleks see “teine” baassissetuleku kehtimise korral? Näiteks naabrimees, kes töötab supermarketis  kärulükkajana. Ta saab endale lubada hulga enamat peale kindlustatud, kuid igavavõitu eksistentsi. Näiteks käia puhkusereisil. Või osta (uus) auto. Või… või…

Kindlasti on aga õigus sellel poliitikul, kes ütles erakirjavahetuses, et baassissetulek tähendaks sisuliselt üleüldist “paradigmamuutust” ning ei pruugi just sel põhjusel olla kõigile meeltmööda. Teisisõnu – muutust mõtteviisis, muutust selles, kuidas me asju nimetame ja hindame ning kuidas asjad toimivad. Sestap tuleb kodanikualgatuses näha ka püüdu asjast rääkimise teel hirmudest üle saada.

Kodanikuõigus või lausa inimõigus?

Sellesse küsimusse tuleks tõepoolest tõsiselt suhtuda ja seda vähemalt ühel põhjusel. Vaevalt, et kedagi meist vaimustaks mõte baassissetulekust kui immigratsioonimagnetist.

Jah, Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 25 ütleb: Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

Aga kas see ikka kohustab käsitlema sellisena ka tingimusteta baassissetulekut? Või saame seda ikkagi rakendada ka üksnes kodanikuõigusena? Euroopa Liidu aluslepingutes eksisteerib küll diskrimineerimiskeeld kodakondsuse alusel, kuid lisaklausliga, et riigiti ei ole erandid välistatud. Kodakondsuspoliitika aga on teadupärast iga liikmesriigi siseasi.

Huvitav, miks meile tundub, et kui kehtestame baassissetuleku vaid kodanikele, siis hakkab märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast üha paremini eesti keelt oskama ka muidu igati vastama Eesti kodakondsuse saamise tingimustele?

Kui Eesti tahaks Šveitsi kopeerida

Šveitsi poole aga tasub nüüd tõesti huviga vaadata. Nii USA-s, kui ka Euroopa riikides käivituvad juba tasapisi tulihingelised debatid baassissetuleku ja selle mõjude üle lääneriikide ühiskondadele. Ka USA-s on käivitunud allkirjade kogumine baassissetuleku kehtestamiseks “samal moel, nagu Šveitsis”.

Võime vaid ette kujutada, kui suureks kasvab rahvusvaheline huvi šveitslaste ettevõtmise vastu juhul, kui tingimusteta baassissetulek seal  tõesti rahvahääletusel  vastu võetakse. Asi on nimelt selles, et nende algatuses on nimetatud ka konkreetsed numbrid – kui suur peaks igamehepalk olema. Esialgse ettepaneku kohaselt on see 2500 franki (2029,88 eurot) kuus täiskasvanule ja 625 franki (507,47 eurot) alaealisele…

Et keegi asjatult ei erutuks – Eesti kontekstis oleksid need numbrid loomulikult hoopis väiksemad – hinnataset arvestades umbes kaks korda, majanduslikku olukorda arvestades koguni peaaegu viis korda.

Kas üldse ja kui suur baassissetulek oleks mõeldav Eestis ja mujal euroliidus ning millal.- eks seda näita tulevased arutelud. Selleks aga, et dialoogi rahva ja otsustajate vahel käivituks ega sumbuks senistes käibetõdedes ja –arusaamades, on heal lugejal tarvis astuda vaid üks samm – leida paar minutit, et anda oma toetusallkiri.

Allkirjavormi juurde saab aadressi  http:/sign.basicincome2013.eu/ kaudu. Väike samm ja väike ajakulu sinu jaoks, kuid sinu toetus võib osutuda ülimääravaks tuleviku Eesti ja Euroopa ühiskonna tervise jaoks, olgu see tulevik siis homme või ülehomme.