Foto: MIH83/ pixabay.com

Ajal, mil igasugused numbrid müstilistesse suurustesse kõrguvad, on hea hetkeks maha istuda ja vaadata näkku ka teistele numbritele peale (osaliselt vale-) positiivsete testide. Pean iganädalaselt kirjavahetust Tervise Arengu Instituudi ja teiste asutustega, küsides igasuguseid küsimusi ja uurides erinevaid tabeleid. Täna tahaksin rääkida nähtusest, mida nimetan koroonasurmade pühaks kolmainsuseks ehk surnute keskmisest vanusest, surma kaaspõhjustest ning surmade arvust. Nende põhjal võib igaüks ise otsustada, mida asjast arvata. Ütlen etteruttavalt ära, et minu arvates ei ole paanikaks põhjust.

Surnute keskmine vanus

Nagu teame, on praeguse koroonaviiruse ohustatumaks ühiskonnagrupiks üle 70-aastased inimesed. Seda näitab ka surnute vanus. Terviseameti lehelt leiame 8. märtsi seisuga info: “83,4% surmaga lõppenud juhtudest on isikud vanuses 70+ aastat. Minimaalne vanus oli 30 a, maksimaalne 100 a, keskmine vanus on 79,6 a. “

Vaadates Statistikaameti lehel oodatavat keskmist eluiga, siis 2020. aastal avaldatud 2019. aasta andmetel on see 78,6, mis on tervelt aasta aega vähem kui koroonasurijate keskmine vanus.

Toon siin võrdluseks ka samad arvud Soomest. Surnute keskmine vanus on 81,6 aastat, mis on peaaegu võrdeline Soome oodatava keskmise elueaga (81,8).

Järeldus nr 1 — koroonaviirus SARS-CoV-2 ja sellest tulenev haigus COVID-19 ei ole alandanud oodatavat eluiga.

Surma kaaspõhjused

Valitsuse teadusnõukoja juht, viroloog Irja Lutsar ütles juba eelmisel kevadel: “Kõik, kes on olnud COVID positiivsed, on läinud ka COVIDi surnutena kirja, kuigi me väga selgelt mõningatel juhtudel teame, et klassikalist COVIDi kliinilist pilti ei olnud. Surnute keskmine vanus on 80 aastat ja neil kõigil on olnud ka kaasuvad haigused.“

2020. aasta mai lõpus ütles Terviseameti esindaja Mari-Anne Härma, et Terviseametil “ei ole kahjuks inimeste kaasuvatest haigustest ülevaadet” – neil on infot ainult haiglas surnud isikute surmapõhjuste kohta. Samas artiklis ütles ta, et ainult koroonaviirusesse (ilma neile teadaolevate surma soodustavate haigusteta) on surnud 14 inimest, neli kuud hiljem antud intervjuus oli see arv kasvanud 17 peale. Jaanuaris 2021 ütles ta, et üheksal juhul kümnest olid neil tõsised kaasuvad haigused.

Kahjuks ei ole ma näinud üheski andmestikus täpselt, kui suurel protsendil Eestis positiivse koroonatestiga surnutest on olnud kaasuvad haigused. 8. märtsi Terviseameti raportis seisab järgnev lause: “9. nädalal suri 66 inimest vanuses 58 – 96 a, kõikidel olid rasked kaasuvad haigused.”

Itaalias teatati möödunud kevadel, et 99% koroonaga surnutest olid kaasuvad haigused.

Tulen jälle Soome juurde. Sealne terviseamet (THL) teatas veebruaris, et 96% koroonasse surnutest oli vähemalt üks kaasuv haigus. Sarnaseid näitajaid märgiti ka 2020. aasta mais, mil THL-i andmetel oli samuti 96% koroonaviirusega surnutest juba varasemate tervisehädadega, suuremalt jaolt südameveresoonkonna haiguste või diabeediga.

Järeldus nr 2 – kui eelmises punktis leidsime, et koroonaviirus ei ole vähendanud keskmist eluiga, ja pannes selle kokku infoga, et enamikul positiivse koroonatestiga surnutest olid (rasked) kaasuvad haigused, siis jõuame järelduseni, et tõenäoliselt oleksid need inimesed surnud ka gripi, paragripi või ükskõik millise sügis-talvisel leviva külmetusviiruse või muu tervisehäda tagajärjel.

Surmade arv

Nagu juba laialdaselt on teada, siis 2020. aastal ei olnud Eestis liigsuremust. Seda ei olnud andmeid vaadates ka 2021. aasta jaanuaris, kuigi Delfi/Maaleht püüdsid selgeks teha, et võrreldes eelmise aasta jaanuariga tõusis suremus tervelt 23% ja Mari-Anne Härma Terviseametist ütles jaanuari lõpus, et ületatud on liigsuremuse piir.

Maalehes kirjutati veebruari keskel, et “jaanuaris registreeriti Eestis 1671 surma. Seda on 308 võrra rohkem kui möödunud aasta esimesel kuul. Ümardatult on surmade arv kasvanud 23%.” TAI seda küll ei kinnita, sest märtsi algul avaldatud esialgsete andmete kohaselt suri tänavu jaanuaris 1468 inimest, mis on 124 inimest rohkem kui eelmise aasta jaanuaris.

Kahjuks ei saa TAI lehel vaadata eraldi 2019 ja sealt varasemaid aastaid kuude kaupa, ent siin on Euromomo graafik suremuste statistika kohta Eestis viimase 4 aasta lõikes. Sealt näeme, et 2019. aasta jaanuari suremus oli suurem kui 2020. aasta jaanuari oma ja 2018. aasta märtsi suure gripilaine aegne suremus ei jää palju alla 2021. märtsile. Graafik veidi liigub kogu aeg üles ja alla, sest iga päev ei sure täpselt ühepalju inimesi, aga laias laastus on tegemist stabiilse trendiga – see on piltlikult öeldes sirge joon. 

Ka Statistikaameti surmade kiirstatistikast näeme viimase viie aasta põhjal, et 2017. ja 2018. aasta alguse (ja 2019. a jaanuari) gripihooajad on oma suremuselt sarnased 2021. aasta alguse koroonahooajaga. Siit joonistub eriti hästi välja ka see, et 2020. aasta jaanuari suremus oli viimase viie aasta väikseim, nii et Delfi suur pealkiri “jaanuari suremus 23% suurem” mõjub minu jaoks eriti vastutustundetu hirmutamisena.

Et panna viimaste kuude surmade arv perspektiivi, tuleks seda vaadata ka koos surmade põhjustega. Kui võrrelda 2020 ja 2021 numbreid kuude lõikes erinevate haigustega, siis on näha, et nendel kuudel, kui on suurem COVID-19 surmade arv, on teiste tulpade numbrid vähenenud – ehk siis kas nende tulpade numbrid on liikunud COVID-19 tulpa? Erandiks küll vaid vereringeelundite haigused… Kas koroonahirm suurendab ka infarktide/insultide arvu? Muide, Rootsi teadlased leidsid oma hiljuti avaldatud uurimuses, et kogu maailma mastaabis on koroonameetmed ise põhjustanud täpselt sama palju surmasid kui koroonaviirus ise.

Lisan siia veel, et Terviseameti 8. märtsi raporti andmetel surmaga lõppenud 0,9% COVID-19 positiivsetest juhtudest. Võrrelge seda numbrit erinevate teiste haigustega, gripiga, rahva arvuga, testidele kulutatud summadega jne ja tehke omad järeldused.

Järeldus nr 3 – Pandeemiale omast katastroofilist liigsuremust ei ole. Liigsuremust ei ole.

Siit jõuame edasi SUURE KÜSIMUSENI:

Kui enamik koroonasurnutest oleksid ühel või teisel põhjusel surnud niikuinii ja me ei oleks saanud neid selle eest kaitsta (+ puudub ka liigsuremus), siis miks on vaja kogu Eesti lukku panna?

Siinkohal palun mind mitte valesti mõista – iga elu on kaitsmist väärt ning iga surm on kurb ja vähemalt mina ise olen täpselt sama õnnetu, olenemata sellest, kas keegi sureb südamehaiguse, vähi, gripi või koroona tagajärjel (tõsi, enesetapp teeb õnnetumaks).

Aga kas surma takistamiseks on õigus takistada elu elamist? Või oleks meil aeg kollektiivselt võtta vastu otsus, et kaitseme riskirühmasid (kui nad seda ise soovivad) ja laseme ülejäänutel naasta tavalise elukorralduse juurde, nagu soovitavad näiteks Suure Barringtoni deklaratsiooni koostanud teadlased?

Järgmises artiklis (“Leke riigi salastatud kriisiraportist: koroonameetmed on vähendanud 42% eestlaste sissetulekuid“) avaldan teile veel ühe väga olulise pusletüki, mis Eestis leviva koroonapaanika veidi teise perspektiivi paneb ja vaatame, kes tegelikult praeguses olukorras kannatajad on (vihje nr 1: lapsed, vanurid, meditsiinitöötajad ja kogu ülejäänud ühiskond, vihje nr 2).

Mariann Joonas

Telegram.ee peatoimetaja

Allikad: lingid artikli sees

Foto: psdgraphicscom / Adobe Stock