Kuidas kaevandajad ja põlevkivist energia pressijad ka ei pingutaks, on endised hiilgeajad sellest tööstussektorist igaveseks taandumas. Kuristiku poole amokki jooksvad kaevandusettevõtted on ära kasutamas viimast õlekõrt oma äride pinnalhoidmiseks. Hirmujutud Ida-Virumaa sotsiaalkatastroofist ja märatsevatest halli passiga töötutest kannavad vilja ning vaid loetud kuud pärast Pariisi kliimakonverentsi, nagu tellitud, langetataksegi põlevkivi kaevandus- ja saastetasusid märkimisväärselt, kirjutab ajakirjanik ja keskkonna-aktivist Züleyxa Izmailova.

Kuid on ilmne, et pikem perspektiiv puudub, isegi saaste- ja kaevandustasude vähendamine ehk riiklik subsideerimine ei päästa enam kedagi ja õudne lõpp terendab enam mitte väga kauges tulevikus.

Aga Viru Keemia Grupi juhid toovad saatuse kiuste lauale mõneks aastaks tallele pandud provokatiivse fosforiidi kaevandamise kaardi. Ideed kaunistatakse lubadustega suurtest kasumitest, mille kõik huvitatud, kuid ka alakoormatud osapooled agaralt üles korjavad. Loomulikult võtab kohe sõna kodumaine tagurlikkuse sünonüüm härra Anto Raukas isiklikult, kes oma aastataguses artiklis ütles muu hulgas: “Kaitsealadega on Eestis üle pingutatud. Me ei tohi kaevandada soode alt ja musta toonekure pesa lähistelt kilomeetri raadiuses. Kus on siin mõistuse hääl? Uus valitsus võiks korraldada endale paarinädalase loengukursuse looduskaitsest ja maavaradest, et ei korduks Nabala sündroom. Seda kaitseala ei loodud ju mitte sealse väheväärtusliku looduse kaitseks, vaid majandustegevuse, sealhulgas paekaevandamise takistamiseks ja eesti rahva vaesumisele kaasaaitamiseks.”

Lobitöö fosforiidi kaevandamise nimel ministeeriumis ja meedias

Näib, et “uus” valitsus on grand old man’i juttu tõe pähe võtnud ning kõva lobitöö algabki. Kõigepealt püütakse muuta olemasolevaid seadusi ning maapõue puudutavad küsimused üle viia mugavamasse haldusalasse ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, kus minister Michal juba pihke hõõrudes ootamas on.

Oma seisukohtade kinnistamiseks lastakse meediasse jutud aina suurenevast globaalsest fosforiidi nõudlusest, mis peab katma üha paisuva inimpopulatsiooni toidu ja loomasööda kasvatamiseks vajamineva fosfaatväetise vajadust. Teadlaste sõnul elab 2050. aastal planeedil 9 miljardit inimest. Sellise rahvahulga toitmine tänapäevaste, konventsionaalsete põllumajandus- ja loomakasvatusmeetoditega pole nii või teisiti enam võimalik. Tulevikus on aina olulisem roll ressursside efektiivsel kasutamisel, toidu raiskamise lõpetamisel, biojäätmete kohalikul töötlemisel, vertikaalaiandusel, taastuvenergeetikal töötavatel kasvuhoonetel jms lahendustel. See pakub leevendust ka praegu veel suurele keskkonnakoormusele, mida põhjustavad ebatõhusad ja reostavad tööstused ning harjumused.

Pealegi räägib fosforiidi “puuduse” vastu fakt, et enamik praegu põllumajanduses kasutatavast fosforväetisest on veekogudesse leostumas, põhjustades sellega veekogude eutrofeerumist. See tähendab enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis põhjustab veekvaliteedi halvenemist, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Samas on juba olemas tehnoloogiad, mis filtreerivad veekogudesse uhutavat fosforit nii, et seda on võimalik taimekasvatuses taaskasutada. See on märksa väiksema energiakulu ja ökoloogilise jalajäljega tegevus kui fosforiidi maasügavustest kaevandamine.

Nüüdisaegsed tehnoloogiad ja maheviljelusvõtted suudavad pakkuda jätkusuutlikke lahendusi

Aga mahepõllumajanduse kasutamine toidutootmises vähendab fosforivajadust veelgi enam, kuna sünteetiliste väetiste ja tõrjevahendite mittekasutamine tõstab orgaanilise aine sisaldust ja parandab mulla üleüldist kvaliteeti. Mis omakorda aitab taimi vajaliku niiskustasakaalu hoidmisel. Maaülikooli emeriitprofessori Anne Luige sõnul ongi kõige tähtsamaks eelduseks taimede edukal kasvatamisel muuta mullad orgaanilise aine poolest rikkaks, soodustades sellega muu hulgas ka mükoriisa moodustumist, mis aitab taimedel oluliselt paremini fosforit omastada ning mille tõttu väheneb fosforväetiste kasutamise vajadus veelgi enam. Arvestades seda, mis võimalusi pakuvad tänapäevased ja üha intensiivsemalt arendatavad tehnoloogiad ning nüüdisaegsed maheviljelusvõtted, on üsna keeruline näha ratsionaalselt põhjust, miks peaksime tegelema keerulise, kuluka ja mis kõige tähtsam, Eesti keskkonda ja joogivett reostava tegevuse – fosforiidi maapõuest ammutamisega.

Kas neil, kes väidavad, justkui fosforiidi kaevandamine võiks majanduslikus aspektist tulutoov olla, on näidata mõnd tasuvusanalüüsi või uuringut, mis seda väidet kuidagi toetaks? Või usaldavad nad oma kõhutunnet ja pankroti äärel ettevõtte meeleheitlikke ponnistusi oma eksistentsi fosforiidi abil veidigi pikendada?

Seniajani on riik näidanud end äärmiselt kehva tulevikuprognoosijana, paigutades miljardeid eestimaalaste teenitud eurosid (võrdluseks Eesti riigi eelarve on 8,8 miljardit eurot) hukule määratud projektidesse nagu Auvere, Utah, Jordaania, Estonian Air jne.

Riik hoolitseb välise fassaadi eest, puudub igasugune plaan energiasektori ajakohastamiseks

Taaskord on hoogustunud Eesti märgi otsingud, mis peaksid jätma välismaailmale mulje keskkonnasõbralikust ja edukast nutiriigist. Äsja püüdsid maksumaksja kulul tegutsevad instantsid üleriigilise “joonistusvõistluse” korraldamisega leida Eestile märk, mida oleks uhke kõikvõimalikel Eestiga seotud üritustel ja esemetel eksponeerida. Ideekonkurss kuulutati küll luhtunuks, kuid märgi otsingutega pöörduti lõpuks oma ala professionaalide poole.

Ilus logo ja hea esmamulje jätmine on tähtsad, kuid kas pole paradoksaalne, et kulutame tohutut energiat ja ressurssi kena fassaadi ehitamisele, samas kui reaalsuses pole riigil välja käia ühtegi innovatiivset ideed oma elanikkonna probleemide lahendamiseks. Ainus au ja uhkus keerleb ühe plastikust kaardi, palju haibitud, kuid küsitavate kasutusvõimaluste ümber. Samaaegselt kõva PR-programmiga ID-kaardi maailmale tutvustamisega võiks riik ka päriselt areneda. Võtta jõuliselt kasutusse taastuvenergia tootmise viise, mida edendavad Eesti ettevõtted oma tegevust kahjuks naaberriikidesse laiendama peavad, sest siinsed fossiilkütusetootjaid soodustavad seadused on tuuleenergiaettevõtetele rangeid arengupiiranguid kehtestanud.

Praegune valitsus saab Euroopa eesistumise ajal kindlasti kõva kriitika osaliseks, kui riigi tegelik arengutase Euroopas laiema avalikkuse ees lahti rulluma hakkab. Sest kui riigil puudub mingigi plaan energiasektori ajakohastamiseks, olles lisaks üks suuremaid saastajaid, ei aita enam ilusad looduspildid Eestit tutvustavatel veebilehtedel. Ja siis ei lähe kaua, et illusioonid rohelisest high-tech paradiisist kokku varisevad ja kauaks suure tolmupilve ja rusude alla jäävad.

Züleyxa Izmailova

NB! Vaata ka allakirjutanu filmitud videot keskkonnaministeeriumi korraldatud maapõue strateegia konverentsilt, kus majandus- ja taristuminister Kristen Michal ja keskkonnaminister Marko Pomerants nii mõndagi huvitavat poetavad (PS. ministeeriumi lehelt seda lõiku ei leia, nemad on üles laadinud ainult konverentsi teise poole).

Fotol: (Ilme Parik / Wikipedia) endine Ülgase fosforiidikaevandus