Foto:  Joe / Pixabay 

Telegram tegi intervjuu Kaupo Vipiga, kes avaldas hiljuti raamatu “Globaalpohmelus“, mis räägib naftatipu fenomenist. Raamat seab kahtluse alla inimkonna tänase eduloo, mida meile laiatarbekultuuri, massimeedia ja neoliberaalse majanduskäsitlusega sisendatakse.

Naftatipp kui kokteiliklaas

Naftatipp ehk peak oil (PO) on termin, mida kasutatakse geoloogilise seaduspära kohta, et iga puuraugu või naftamaardla toodang ühe ajaühiku kohta jõuab teatud hetkel oma tipptasemele. Alguses lisandub maardlasse puurkaevusid ja kättesaadav toormekogus kasvab pidevalt. Pärast tipnemist hakkavad aga kättesaadavad kogused pöördumatult langema.

“Tihti arvatakse, et nafta asub nagu mingis tünnis või maa-aluses järves. Tegelikkuses on see urbse pinnase poorides, kust seda ammutatakse. Alguses võib see maast isegi surve all välja paiskuda, aga edasi tuleb asuda seda pinnasepooridest jõuga välja suruma ja üles pumpama,“ selgitab Kaupo Vipp.

Nafta ammutamist võib võrrelda väga suure läbimõõduga, kumera põhjaga ja ääreni jääkuubikuid täis kokteilipokaali tühjendamisega. Kuni pokaali juurde mahub üha rohkem joogikõrtega kokteili imeda soovivaid inimesi, seni kasvab pidevalt ka kokteilihulk, mida pokaalist igal ajahetkel kätte saadakse. Tipphetkedel saavad hea sõõmu isegi need, kes on oma kõrrega pokaali serval, kus jää ja kokteilikiht on õhem. Kui aga joogi tase pokaalis hakkab langema, hakkavad kõigepealt lurisema äärmiste kõrred. Lõpus saab pisut jooki vaid see, kelle kokteilikõrs on pokaali keskel, kõige sügavamas kohas.

Sama põhimõte kehtib iga naftamaardla toodangumahu suhtes: mingil ajahetkel esialgne kasv peatub, jäädes väheks ajaks püsima tipptasemel ehk nn naftatipu platoole. Järgneb toodangumahu pöördumatu langus.