Foto: kollaaž (Karin Jaanus, Stina Kase) + Canva.com

Enamik, kui mitte kõik “ohtlike lamemaalaste” 2020. aasta kevadel välja öeldud koroona “vandenõuteooriad” on tänaseks osutunud 100% tõestatud vandenõu faktideks. Rahvas on sellest kõigest väsinud ja inimesed üritavad selle õuduse unustada. Valitsus ja poliitikud nii meil kui ka välismaal aga teevad näo, nagu koroonapettust polekski olnud. Erinevus Eesti ja paljude teiste riikide peaministrite vahel on aga selles, et tänaseks puudub meie peaministril isegi omaenda erakonna ja valijate toetus.

Kaja Kallase tagasiastumist on soovitanud teiste seas endine peaminister Andrus Ansip ja ka praegune president Alar Karis. Kuigi enamus valijaid nii vasak- kui ka parempoolsete leerist kannatavad Stockholmi sündroomi all, siis raske on teha head nägu peaministrile, kes ütles “lugege mu huultelt, me ei tõsta makse” ja siis teeb seda ikkagi. Rääkimata sellest, et Kallase boyfriend ajab Venemaal äri ajal, mil muu Eesti seda teha ei tohi. Eks neid näiteid ole veelgi.

Kallas vajab oma karjääri päästmiseks sõda

Unustame praegu ära, et 9/11 on sisetöö ja et nii Ida kui ka Läänt kontrollib üks ja sama jõud. Teeme näo, et geopoliitilised konfliktid on päriselt täpselt sellised, nagu neid meile pähe üritatakse määrida. Isegi sellisel juhul tekib küsimus, miks on kohalikud koroonaterroristid niivõrd sõjale keskendunud?

Miks on riigikogus Varro Vooglaid ainuke, kes seisab Eesti sõdurite Ukrainasse saatmise vastu ja erinevalt “ekspertide” soovitustest ei poolda ka Eestil rünnata Venemaad, vaid jutlustab Mahatma Gandhi kuulsat vaimset fraasi: “Kui tahad rahu, pead rahuks valmistuma?” (“Rahuni pole teed, rahu on tee.”)

Miks on kõik endised Eesti koroonaterroristid, kes propageerisid sulgemisi, maske ja vaktsiine, nüüd täiel rinnal sõjasõltlasteks hakanud? Ühe teooria kohaselt elavad sellised inimesed pidevas hirmus ja madalas sageduses ning hirmuenergia on ainus, mis neile üldse eluenergiat annab.

Ei sündimuse ega ühiskonna järgi majanduslikult ei saa me sõda võita

Rääkides sõjast, siis auhinnatud Saksamaa kirjanik ja teadlane Gunnar Heinsohn avaldas 2007. aastal analüüsi “Sõja demograafiline teooria”, milles ta selgitab, millal sõda alustada ja millal mitte. Heinsohn kirjeldab, et selline ühiskond, nagu näiteks Eesti, kus peredes on keskmiselt kaks last, ei saa osaleda sõdades ilma laastava tagajärjeta:

“Teie pere jaoks oleks ühe inimese kaotus laastav. Suurem perekond võib tuua ohvreid ja jätkata võitlust.”

Eesti vastutavad isikud ei võta arvesse kurba tõsiasja, et Eesti noorte meeste surmapõhjus number üks on enesetapp. Selle asemel müüvad vastutavad isikud meile sõjastsenaariumit.

Mis peaks olema sõja lõppeesmärk ning kas me peaksime selle saavutama ja eelkõige säilitama?

Ja kes siin Eestis üldse peaks sõtta minema? Ja millega? Kas nende väheste näruste tankidega, mis võib-olla kuskil Tapal asuvad?

Mis oleks kõige selle eesmärk? Mis peaks olema sõja eesmärk või lõpplahendus? Lüüa Vene sõjaväge või ehk isegi okupeerida Venemaa? Selleks oleks vaja 10 miljonit sõdurit.

Kui naiivne või rumal peab olema, et üldse hakata sellise sõdimise peale mõtlema? Kas inimesed on ajaloo õppetunnid juba unustanud? Napoleoni ja Hitleri kampaaniad, mis kõik ebaõnnestusid haledalt. Mis kasu on Moskvasse minekust? Moskva taga Venemaa alles algab. Sõja pooldajad peaksid ehk lugema Napoleoni 1812. aasta sõjakäigust või 6. Saksa armee saatusest Teises maailmasõjas.

Kas te olete unustanud, kuidas suurriigid väikeriike omavahel jagasid peale eelmisi suuri sõdu?

Ühtlasi tasub kõigil sõjaõhutajatel kiirelt kaardile pilk peale visata, et saaksite esmalt teadvustada, millest geograafiliselt jutt käib, enne kui meedia vahendusel intellektuaalset prügi Eesti maastikule valate!

Ja ka siis on endiselt lahtine küsimus, mis on selle kõige eesmärk?

Kas keegi tõesti usub, et kui Venemaad rünnatakse, jääb Eesti rohulibleks? Või kui Venemaad rünnatakse, et ta varem või hiljem kätte ei maksa?

Kui Putin pukist maha võtta, siis astuks tema asemele järgmine käpiknukk, kelle eesmärk on edasi ajada sama agendat.

Kui Venemaa tahab Eestit rünnata, joob Putin õhtul Kremlis viina ja kell 7 hommikul joob juba Tallinnas kohvi, samal ajal kui Pika Hermanni tornis lehvib punane lipp.

Ja äkki meie Kaja siis plaksutab ja hüüab, et meie, pioneerid, oleme alati valmis…

Niisiis, mis on selle tohutu sõja edendamise eesmärk?

Kas sina, Kaja Kallas, või mõni muu sõjaõhutaja saadaks oma poja sõtta?

Mitu poega sul on?

Kas sul pole midagi kaotada?

Kas ametivande kohaselt tohite te Eesti rahvale kahju tekitada?

Miks sa nii väga sõda tahad?

Kas sul on aktsiaid sõjatööstuses?

Kas oled juba oma kaastunde maha müünud?

Ajaloost on näha, et mitte ükski sõjaline konflikt pole mitte kunagi ära lahendanud esialgset probleemi. Seega on igasugune sõjapidamine täiesti mõttetu juhul, kui eesmärgiks on probleemide lahendamine ja rahu saavutamine. Nii et küsimus on hoopis, et mis on kogu selle “sõja”, mis vahelduva eduga on kestnud juba üle 100 aasta, tegelik eesmärk?

Sõjatööstuse kasum on ainult üks aspekt. Kuigi USA 34. president Dwight Eisenhower hoiatas juba aastal 1961, et sõjatööstus võib hakata poliitikat dikteerima.

Aga mis siis, kui suuremaks eesmärgiks on kehtestada ülemaailmne kontrollühiskond koos sotsiaalkrediidi skooriga (loe: digitaalne vangla)?

Teatavasti on G20 alla kirjutanud rahvusvahelisele vaktsiinipassi deklaratsioonile, mis tähendab, et kohustusliku vaktsiinipassi saab soovi korral süsteem kehtestada päevapealt.

Paari kuu pärast (mais 2024) plaanitakse allkirjastada WHO tervise-eeskirjade muudatused, millega loovutavad allakirjutanud riigid (sh ka Eesti) oma suveräänsuse (terviseküsimustes jne) WHO-le.

Nn vaktsiinipassi saab siduda digitaalse ID-ga, mida samuti üle maailma arendatakse ja millega plaanitakse lähiaastatel välja tulla. Digi-ID-ga on ühendatud ka digitaalne rahakott (wallet), sotsiaalkrediidi skoor (kontrollühiskond), süsiniku jalajälg (sest planeet sulab muidu üles) ja CBDC (keskpankade digitaalne valuuta, mida saab süsteem soovi korral välja lülitada, kui sa neile ei meeldi).

Et seda kõike kiiremini rakendada, on vaja luua kriis, kus inimesed ise hakkavad paluma süsteemil luua kontrollühiskond omaenda turvalisuse nimel. Üheks selliseks meetodiks on alustada III maailmasõda, kus ühel pool on Ida (Hiina, Venemaa, Iraan) ja teisel pool Lääs (Euroopa, USA). David Icke ütles juba kümmekond aastat tagasi, et sellise plaani elluviimiseks üritab süsteem luua konflikti nii Ukrainas kui ka Iisraelis. Tänaseks on tulemus käes: konfliktid on alanud ja kõik koroonaterroristid on nüüd häälestanud end sõjalainele.

Ainukene, kes sõda ja vaenu rahva seas üles on keeranud, on meie korrumpeerunud valitsus ja meedia, kes talle allub. Miks ei võiks inimesed rahust rääkida? Rahvast on tegelikult manipuleeritud ja programmeeritud meedia ja valitsuse poolt, et nad hakkasid vihkama ja valmistuma sõjaks.

Kõik need loosungid, pidevad arutelud ja nüüdseks Tallinnas pildid majadest enne ja pärast sõjalist rünnakut on kõik programm manipuleerida rahvast, et sõda Venemaaga on vajalik. MIKS? Miks peaks eestlased minema Ukraina sõtta, või veel enam algatama sõja Venemaaga (nt liitudes sellega Ukrainas)? Aga meie valitsus tahab sõda – miks, miks, miks?

Sõjaaja riigikaitse seadus

“§ 5. Õiguste ja vabaduste piiramine sõjaajal

(1) Riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides võidakse seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi.

Seejuures on ka sõjaajal:

1) õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus;

2) õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kuriteos süüdi olevana ei tohi kedagi käsitada enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

(2) Riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides võidakse piirata isikute järgmisi õigusi ja vabadusi:

1) õigust vabale eneseteostusele;

2) õigust vabadusele ja isikupuutumatusele;

3) õigust vabalt valida tegevusala, elukutset või töökohta;

4) õigust koonduda erakondadesse ja mõnda liiki mittetulundusühingutesse;

5) õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada;

6) õigust kodu puutumatusele;

7) õigust vabalt liikuda ja elukohta valida;

8) õigust lahkuda Eestist ja asuda Eestisse;

9) õigust posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele;

10) õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni;

11) õigust tutvuda seadusega sätestatud korras riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse organites ning riigi ja kohaliku omavalitsuse arhiivides hoitavate andmetega;

12) õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil;

13) õigust koguneda ja koosolekuid pidada.”

(3) Riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides on õigus:

1) riigiasutustel, kohaliku omavalitsuse organitel ja nende ametiisikutel koguda ja talletada andmeid isiku veendumuste kohta tema vaba tahte vastaselt;

2) kehtestada tsensuur;

3) keelata streigid;

4) panna isikutele kohustusi.

(4) Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes loetletud õigusi ja vabadusi võib piirata ning panna isikutele kohustusi:

1) Vabariigi Valitsus;

2) kaitseväe ülemjuhataja 2. lõike punktides 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 ning 3. lõike punktis 4 sätestatud piirangute ja kohustuste osas.

Võtame kokku:

Sõda annab valitsusele ülima võimu rahva üle. Sellepärast rahvaid programmeeritakse ja manipuleeritakse, et sõda alustada ja pärast ei mäleta enam keegi, miks tegelikult konflikt Venemaaga algas. Sõda on olnud alati korrumpeerunud valitsuste mängumaa, vahend alistada rahvas, panna nad tegema seda, mida soovitakse, peatada intellektuaalne areng. Rahva asi on sellest skeemist läbi näha ja vastu hakata.

Probleem Eestis on veel ka selles, et isegi kui Kaja Kallas tagasi astuks või kui ta kukutataks kuidagi, siis on äärmiselt oluline, et tema asemele ei satuks keegi järgmine madalas sageduses igapäevases õudusunenäos kobav sõjasõltlane.

Seda probleemi ei saa lahendada sama intellektuaalse taseme pealt, millelt see tekitati. Meil on vaja teadvuse nihet ühiskonna tasandil.

Saksamaa kantsler Konrad Adenauer ütles 1952. aastal saksa rahvale:

“Oleme valiku ees orjuse ja vabaduse vahel. Meie valime vabaduse.”

Sõjas pole rahval vabadust ega võitjat!

Tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” jäi kirjaniku surma tõttu küll lõpetamata, kuid tema romaani 1960. aasta ekraniseeringu lõpus on stseen, kus Švejki soovitakse reeturluse eest maha lasta. Aktsioon jääb aga pooleli, sest laskekomandole teatatakse just enne surmava lasu tegemist, et sõda on läbi. Kõik jooksevad minema ja õhku jääb küsimus: kes võitis? Polegi tähtis, sest sõduritele oli olulisem, et sõda sai läbi.

Hando Tõnumaa