Foto: Kersti Niglas

Teavitame teid rõõmuga Telegrami tasulise portaali esimesest suuremast üllatusest – 2020. aasta jaanuarist alustab iganädalase podcastiga ehk arvuti/tahvli/telefoni vahendusel kuulatava jutusaatega Hannes Võrno, kelle kogemustepagasis leidub ameteid alates teleajakirjanikust ja naerutajast lõpetades kaitseväelase ja moekunstnikuga. Kui seda ideed kuuke tagasi veeretama hakkasime, ütles Hannes, et ta püüab alati oma asju tehes vältida Eesti uudistes tuiamist ja samade koonude ekspluateerimist. “Kui teen kolmapäeval saadet, siis mitte sellest, mida esmaspäeval ja teisipäeval kirjutasid meie följetonistid, vaid teen seda, millest neljapäeva hommikul inimesed trollibussis räägivad.”

Miks otsustasid öelda Telegramile “Jah” ning hakata tegema jutusaadet “Hannes Võrno Fakebook”?

Palju küsimusi korraga. Miks otsustasin? Sest selline pakkumine oli üllatav ja positiivne. Miks jutusaadet? Sest aina enam naudin võimalust inimesi kuulata. Kuulamise kunst paelub mind viimasel ajal rääkimisest kindlasti rohkem. Miks Hannes Võrno Fakebook? Sest see oli esimene pähekaranud pealkiri millegi tuttavakõlalise asemele.

Kindlasti soovivad saatest huvitunud teada, et milliseid teemasid hakkad kajastama ja kes on su külalised? Ja millal seda kuulata saab?

Loodan võita kuulaja südame ja tema mulle usaldatud aja teemadega, mis ei sünni argistest päevauudistest. Kindlasti ei otsi ma ideid ja teemasid saateks sealt, kust enam midagi võtta pole. Eesmärk on luua tunnine rännak, mis kutsub kaasa ja haarab endaga liituma. Kavatsen kutsuda vestlema asjatundlikke, avatud ja arvamusmandaadiga külalisi.

Saade hakkab olema kuulatav kesknädala keskpäeviti, ehk lihtsustatult kolmapäeval kell 12.00. See on hea aeg, sest tööd ei tee sellel ajal niikuinii mitte keegi. Veetkem siis parem aega huvitavalt.

Puudutades siiski ka argiseid päevauudiseid… Mis sinu Eestis ja sinu maailmas täna toimub?

Pean siin võõrad suled ehtimiseks appi võtma ja tsiteerima üht sõpra. Ta ütles mõni aeg tagasi antud intervjuus umbes nii, et elame ajal, kus need, kes oskavad, tõmbuvad eemale ja on passiivsed. Arukad ja targad on aga pigem lihtsalt vait.

Arvan, et see on ilma igasuguse kibestumiseta ja üsna helge tänase päris tegelikkuse kirjeldus nii Eestis kui maailmas tervikuna.

Oled varasemalt öelnud, et võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga oled ajakirjanikuna muutunud palju empaatilisemaks ja sõbralikumaks. Kas ajakirjandus on võimeline muutma maailma empaatilisemaks ja sõbralikumaks?

Vooluga kaasa ujudes ei näe sa midagi enda ümbert. Isegi mitte kaldaid kahel pool. Lõpuks lähed koos kõige muuga ikka kosest alla või suubud kuhugi hoomamatusse.

Vastuvoolu ujudes, võid olla ju päris sitke, aga mis tolku on su sitkusest, kui peksled paigast liikumata aina samas kohas.

Seega on ajakirjandus minu jaoks kunst kõige otsesemas mõttes. Oma moevoolude, trendisuunajate ja mis seal salata, kiibitsejatega.

Ehk siis ajakirjandus on oma lugeja nägu ja kui lugeja oskab mängu nimega elu ilusaks ja heaks elada, teeb seda ka laval toimuvat kirjeldav “neljas võim”?

Põhimõtteliselt jah. Oled sa aru saanud, mis point on näiteks ilmaennustusel nii teles kui raadios? Selle tõenäosust arvestades võiks inimestele ju lihtsalt iga uudistesaate lõpus hüüda, et homme kantakse iga kodaniku kontole kolmtuhat eurot, võib-olla.

Tänase ajakirjaniku jaoks pole ju mingit probleemi agressiivselt fantaseerida sellest, kuidas ta võimutseb nende inimeste üle, kes on temast mistahes hierarhias kõrgemal.

Rändasid hiljuti taas Aafrikas. Kuidas erineb sealne õhkkond meie omast – kas meil oleks sealsetelt inimestelt midagi õppida üksteisesse või poliitikasse või loodusesse või ostuhullusesse (nt “mustad reeded” ja jõulud) suhtumisest?

Ma olen Aafrikas käinud väga palju, sest ma armastan Aafrikat. Ma olen sündinud samal kuupäeval, kui suri šotlane David Livingstone. Kõlagu see nii jaburalt kui keegi iganes soovib, ent ma tunnen aafriklaste suhtes samu tundeid nagu tema. Viimati olin juba mitmendat korda Tansaanias ja Zanzibaril, sest teen sinna giidina reise. Minu suurim soov Eesti inimesi Aafrikasse viies on seltskonnast kasvõi ühesse panna armastus Aafrika vastu.

Mind puudutab see väga, et aafriklased ei mängi toiduga ega raiska joogivett. Nad on olenemata kuulumisest mistahes hõimu selle üle uhked ning aktsepteerivad üksteist.

Mul on seal sõber Edward. Neeger. Ta on Mosambiigist ja tema business on igasugu puukujukeste voolimine. Tänu temale muutus mu elu kardinaalselt, sest Edward õpetas mulle, et pole vaja karta igasugu maskide maagiat ja meistrite karmat ning muud seesugust voodoo värki.

Iga asi siin ilmas, millega sa kokku puutud, on sinu jaoks loodud. Ripub ta kusagil seinal edasi või viid sa ta oma koju seinale – see pilt on sinu jaoks loodud ja sul on voli valida, kui kaua sa seda vaatad…

Lõpetuseks küsin veel, et mis sai saatest “Hannes Võrno 33 minutit”?

Saatest “Hannes Võrno 33 minutit” sai mälestus ning sellest mälestusest sündis raamat “Hannes Võrno 33 kohtumist”, mis jõulukuust kõikides raamatuärides saadaval. Otsa sai.

_ _ _

PS. Kui sul ei ole mahti oodata, millal Hannese uus saade juba algab, võid tema mõtteid kuulata ka raamatu raamat “Hannes Võrno 33 kohtumist” ametlikel esitlustel:
4. detsembril kell 18 APOLLO RAAMATUPOES Solarise keskuses
5. detsembril kell 17 VIIMSI RAAMATUKOGUS Haabneemes
6. detsembril kell 12 KOHVIKUS FELLIN Viljandis
11. detsembril kell 18 RAHVA RAAMATU poes Viru keskuses

PPS. Kui tahad “Hannes Võrno Fakebooki” kuulamiseks kindlustada endale koha “esireas”, siis vaid loetud nädalad on võimalik Minu Telegrami ehk tasulise Telegrami aastapaketti osta soodushinnaga 33 eurot (või kuutasuga 5.99 eurot).

PPPS. Ja kui soovid ideid/kaastööd pakkuda, kirjuta hannes@telegram.ee

Foto: Kersti Niglas

Küsitles Mariann Joonas